Liivi sõja ja Põhjasõja tagajärjed Eestile (0)

Liivi sõja ja Põhjasõja tagajärjed Eestile - sarnasused ja erinevused
Liivi sõda ja Põhjasõda – Eesti jaoks ajalooliselt kaks tähtsat sõda, leidsid aset 16. – 17. sajandil. Aastatel 1558-1583 toimus Liivi sõda rootslaste, venelaste, Vana- Liivimaa ja eestlaste vahel. Sõda lõppes Pljussa vaherahuga. Aastatel 1700-1721 peeti Põhjasõda, kus Rootsi vastu võitlesid Venemaa, Taani, Saksamaa. Sõda lõppes Uusikaupunki rahuga.
Mõlema sõja põhjused olid suhteliselt sarnased. Liivi sõja algatamise põhjusteks on peetud Venemaa soovi allutada Läänemere idarannik ja sellega kaasnev vaba pääs Läänemere kaubateedele. Rootsi püüdlusi oma mõjuvõimu laiendada ka ida suunas ning nõrgendada Vana-Liivimaad nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt. Põhjasõja algatamise põhjusteks oli riikide rahulolematus Rootsi suure ülemvõimu pärast. Venemaa püüdis vallutustega võita Läänemereäärseid alasid, Taani soovis Rootsilt saada oma endiseid valdusi tagasi.
Pljussa vaherahu sõlmiti Venemaa ja Rootsi vahel, mille tagajärjel jäi Rootsi kätte nii Põhja-Eestis kui Ingerimaal vallutatud linnused . Rahu ei jäänud aga kauaks kestma ja varsti algasid riikide vahel uued sõjad. Uusikaupunki rahuga liideti Ingeri-, Eesti- ja Liivimaa Vene riigiga. Kaheks aastaajaks jäi Eesti Vene võimu alla.
Sarnasused Põhjasõja ja Liivi sõja vahel olid need, et hukkus väga palju inimesi, üle poole rahvastikust. Mõlema sõjaga kaasnes ka näljahäda ja haiguste levik. Peamiseks haiguseks oli katk. Pärast sõdade lõppu hakkas aga rahvaarv uuesti kasvama. Pärast Liivi sõda jäid väga paljud talud tühjaks. Nii Poola kui ka Rootsi võim oli huvitatud tühjaks jäänud ala kiiresti koloniseerimisest uustulnukatega. Aastatel 1601 - 1603 tabas Põhja- ja Ida-Euroopat näljahäda.
Rootsi ajal aastatel 1696-1697 tabas Eestit samuti näljahäda, mis oli senise ajaloo kõige suurem. Läheneva Põhjasõja ja suure katku tulemisel ei antud kellelegi aega näljahädast toibumiseks. Rahvaarv kahanes veel enam kui poole võrra.
Pärast Liivi sõda jaotati Eesti kolme riigi võimu vahel ära. Taanile jäi Saaremaa, Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi võimu alla ning Lõuna-Eesti ja Liivimaa olid Poola võimu all. Liivi sõja lõppedes algasid uued sõjad, mida nimetatakse Poola-Rootsi sõdadeks. Pärast Põhjasõda jäi Eesti Vene võimu alla. Eestis algas vene aeg. Uuesti kehtestati Balti erikord, mille tagajärjel andis tsaar aadlikele tagasi riigistatud mõisad ning taastas nende õigused talupoegade üle. Talupojad muutusid tagasi pärisorjadeks, keda võidi müüa, pärandada ja vahetada nagu muud mõisa vara. 18. sajandi teisel poolel kehtestati ka Eesti- ja Liivimaal ühtne pearahamaks, nagu see oli kehtiv ka Venemaal. Seoses pearahamaksuga leidsid Eestis aset ulatuslikud talurahvarahutused , sest talupojad tõlgendasid pearahamaksu kui mõisakoormistest vabastamist.
Pärast Liivi sõda oli märkimisväärselt kõrgel kohal sisemigratsioon . Palju saarlasi asus mandrile elama tühjadesse taludesse, mis olid peale sõda tühjaks jäänud. Teistest rahvustest oli sisserändajaid samuti palju, eriti suur osakaal oli vene talupoegadel, käsitöölistel, kaupmeestel ja kaluritel, kes asutasid Alutaguse. Suurel hulgal asus Eestisse ka soomlasi . Lõuna-Eestisse asus rohkesti lätlasi. Võrreldes Liivi sõja-järgse sisserändega, oli Põhjasõja-järgne sisseränne märgatavalt väiksem ning piirdus põhiliselt Peipsi kaldale elama asunud venelastega. Üritati asustada ka Baltikumi saksa talupoegi, kuid eduta. Linnades jäi eestlaste asustus väikseks, alla 50%, kuid terve riigi suhtes moodustasid eestlased 95% rahvastikust.
Mõlemad sõjad mõjusid eestlaste ajaloole laastavalt ning sõdade alustamise põhjused olid küllaltki sarnased. Rahaarvu tabas mõlema sõja korral laastav tagasilöök, kuid sellest tuldi välja, Liivi sõja puhul aeglasem , Põhjasõja puhul kiirem.
Agnes Talalaev 11 c