Wormsi katedraalid. Keskaja ilukirjandus · Keskaegse draama etapid · I periood X-XI saj. Liturgiline draama- vaimulik esitas ladina keeles ja altari ees. · Hakati lisama rahvakeelset teksti, mis meeldis publikule. Seda lisati järjest enam. · II periood XII saj- Teater ei mahu enam kirikusse. Draama oli poolvamulik ning esitati kirikuesisel platsil. Laatade ajal lubati esitada näidendeid, milles kajastusid tolleaegsed probleemid. Mindi üle rahvakeelele. Pühad osad vaimulikele, ülejäänud käsitöölistele. · III periood XIII saj Kogu teatritegemine käsitööliste kätte. Tekst üha rahvalikumaks. Kirik hakkas teatri vastu võitlema, kuna tema osakaal vähenes. · IV periood XIV-XV saj- kujunes välja rahvalik lõbustus. Teater saavutas kõrgtaseme(elukutselised näitlejad). Hakati avalikult pilkama võimukandjaid. · Kuulus kirjanik Francois Villon. Skulptuur ·Neid kasutati peamiselt
et uued raamatud ikkagi kasutusele saaks võetud. Forselius aga otsis abi Stockholmist. Pole teada, millised olid sõidu tulemused. Ainus säilinud dokument näitab, et Forselius sai õiguse rahvakoole inspekteerida ja vajaduse korral ka uusi koole asutada. Koduteel Bengt Gottfried Forselius hukkus, mis võis olla Läänemerel 19. novembril 1688. Forselius sai tuntuks, kui suurmees hariduse valdkonnas. Ta lõi rahvakeelele läheneva kirjakeele, andis välja uued kooliraamatud, töötas välja eesti rahvakooli didaktilis- metoodilised alused ja asutas esimese seminari, kus hakati õpetama tulevasi koolmeistreid. Tema laiaulatusliku töö tulemusena loodi koolivõrk, millel põhines hilisem koduõpetus. Kuigi noore koolimehe varajane surm takistas kavatsetu täielikku elluviimist, sai ta siiski haridusmaastikul palju positiivseid parandusi tehtud.
pikemad kirjalikud tekstid. Edasises arengus kõne- ja kirjakeel kaugenesid teineteisest. Klassikaline ladina kirjakeel kujunes välja1. sajandiks eKr, selles valitsesid ranged keelelised reeglid. Eeskujuks võeti tunnustatud kirjanike keel: proosas Cicero, Caesar; luules Virginius, Horatius, ja Ovidius. Kirjakeel oli väga erinev sellest keelest, milles inimesed omavahel suhtlesid Kuni antiikaja lõpuni muutus ladina keel oluliselt, lähenedes uuesti kõnekeelele. Rahvakeelele lähedasi vorme kasutasid ka kristlikud autorid. Kujunes välja kiriku- ladina keel, mis jäi keskajal elavaks keeleks. Arengut mõjutasid ka vallutatud alade hõimude kõnepruuk (nn barbaarne keel). Siit tulenevalt tekkisid 7. saj pKr iseseisvad romaani keeled - itaalia, hispaania, prantsuse, portugali, rumeenia. Elava keelena kirikus ja koolis kaugenes ladina keel keskajal nn klassikalisest ideaalist, kujunede rahvaladina e vulgaarladina keeleks. Selle rahvaliku ladina keele
Alveri looming ei paista tingimata kuuluvat naiskirjanikule. Tema 1930. aastate luulet on nimetatud lausa mehelikuks ja arukaks. Kuid hoolikalt otsides võib naiselikke jooni siiski leida- nt tujukust ja edevust. Kui otsustada autorihoiaku järgi on Alver ,,sinisukk"-iseseisev vaimutegevust eelistav naine. 1930.-40. aastate vahetusel toimusid Alveri luules muutused, ta hakkas rohkem tähelepanu pöörama eesti folkloorile ja kirjandustraditsioonidele ning rahvakeelele. See muutus tuleb eriti ilmekalt esile 1940. aastate algul, Teise maailmasõja ajal kirjutatud luuletustes. Nende aine on võetud eesti küla- ja maaelust. Alveri sõja-aastate luule eredamaid saavutusi on eesti vana regilaulu stiili ja vormi jälgiv lühipoeem ,,Leib". Selles esitatakse pilt rängast, pärisorjusaega meenutavast viljakoristusest. Töö ja vaev pole siiski asjatu: salve kogutud saak teenib elu jätkumist.
Nendel kaugetel aegadel anti elutarkusi valdavalt edasi vanematelt lastele. Kirjasõna ulatuslikum levik ühtlustas alles 17. saj.-l talurahva koolitust. Talurahvakoolidele pandi alus pärast seda, kui B. G. Forseliuse suure organiseerimistöö tulemusenda oli rajatud Tartu seminar ja antud haridus esimesele koolmeistrite põlvkonnale. Esialgsel haridussüsteemil põhines kogu hilisem õpetustegevus. Seega on Forseliuse rolli Eesti hariduselus raske alahinnata: lõi ta ju rahvakeelele läheneva kirjakeele, andis välja kooliraamatuid, töötas välja eesti rahvakooli alused. B. G. FORSELIUSE PÄRITOLU JA KUJUNEMISAASTAD Vanem Forselius kolis Eestisse ajal, mil Lääne-Euroopas käis Kolmekümneaastane sõda. Esimest kõrgharidust omandas ta Uppsalas, seal õppis ta kuni Tartu ülikooli astumiseni. J. Forselius immatrikuleeriti Academia Gustavianasse 5. septembril 1636. a. Järgmisel aastal lõpetas ta selle magistrina. Ta õpetas Tallinna toomkoolis 1639
Hästi oluline oli, et vaimulikud oleksid hoolsad ja täidaksid oma kohuseid. Juba tollel ajal pandi rõhku, et kohalikud valdaksid emakeelt sest maarahvale tuli selgeks teha Meie Isa palve ja kümme käsku. Oluliseks peeti, et maarahvas leiaks kord kuus tee kirikusse ja vähemalt aastas korra käiks pihil. (Põltsam 2000) Liivimaa oli keskajal saanud kristluse eelpostiks (Põltsam 2000). Ükskõik milliseid muudatusi ka ära ei tehtud rõhutati ikka ja jälle rahvakeelele, mis ühendas kirikut ja rahvast. Kindlasti aitas selline rahvakeele tähtsustamine kaasa preestrite paremale tööle. Mainin ära, et preestriks sai siiski vaimulik, kes valdas rahvakeelt kuid leidus ka neid vaimulikke, kes olid vannutatud ametisse aga keelt ei vallanud. Nemad pidid vähemalt aastaks enda kõrvale leidma kaplani. (Põltsam 2000) Tegu on siis vaimulikuga, kes tegutseb väljaspool kirikut. Väga oluliseks pidasid vaimulikud rahvakeelt ka sellepärast, et
Vana kirjakeel nähtus, millega tegeleb kirjakeele ajalugu. Alguseks peetakse esmaseid kirjapanekuid 13.saj ja lõpuks Hornungi grammatika ilmumist 1693, mis fikseeris vana kirjaviisi põhimõtted. 1686 suur pööre rahvakeelsuse poole ilmus ,,Wastne Testament", mille tõlkijate keelekasutus leidis poolehoidu üle Eesti. Hornungi grammatika kui murrangu tipp fikseeris vana kirjaviisi ehk I ühtlustatud kirjaviisi põhimõtted, tehes eestlastele jumalasõna arusaadavamaks ja lähenedes rahvakeelele. Vana kirjakeel on I eestikeelsele täispiiblile (1739) eelnenud perioodi keelekasutus. Piiblit peeti tolle aja tippteosega, sest siis sai eesti keelt pidada struktureeritud ja arenenud keeleks. Vana kirjakeele periood kestab kuni rahvusliku liikumise ajani. Kirjakeele ajaloo periodiseerimine Vana kirjakeele periodiseerimisel saab lähtuda üldkultuurisest arengust või kirjaviisis toimunud muutustest. Kirjaviisi muutustest lähtudes saab perioodi kuni 17
tõeotsinguid ning on eluliselt tähtis. Alveri loomingut on nimetatud mehelikuks ja arukaks. Siiruse ja tundelisuse puudmine-kriitikute meelest. Tal on mõned iroonilised autoporttreed: Karikatuur, Hambad, Sinisuka ballaad. Need on naiselikumad. Alver on öelnud, et luule ei kanna pükse või seelikut. 1930-40aastate vahetusel toimub loomingus muutus. Temaatika muutus, keelekasutus. Rohkem tähelepanu eesti folkloorile ja kirjandustraditsioonidele ning rahvakeelele. Luuletuses Suvi (1939) annab ta lihtsa, rahvapärase kujundlikkusega edasi õnnetunnet ja asket tulevikuaimust. Luulesse tuli ka realismi, ümbritseva maailma kujutust. 1940. üpris realistlikud linnaluuletused. Minategelane eksleb hallis ja vihmases linnas, tunneb hirmu ja ängi. Mitmete luuletuste pealkirjad on kõnekad: Udus, Öölaul. Realismi ja sümbolismi omapärane põiming tulevad esile 1940. aastate algul, Teise maailmasõja ajal kirjutatud luuletustes
eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga. Stahl kasutas ohtralt võõrtähti nagu ch, ck, f, ph, tz, x. Kuigi Stahli grammatika jäi rahvakeelest kaugele, loeti seda aastakümneid autoriteetseks ja vastuvaidlematuks eesti keele esituseks. Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi,kuid see lükati vanameelsete pastorite vastuseisu tõttu kõrvale. Ka väide, et foneetiline kirjaviis on rahvakeelele lähedasem, ei leidnud toetamist, kuna Stahli kirjaviisi toetavate pastorite meelest hääldavad talupojad eesti keelt valesti ja lohakalt. Kirjaviisi üle vaieldi nn.piiblikonveretsidel 1686.aastal Liepa mõisas Võnnu lähedal ning 1687.aastal Pilistveres, kuid üksmeelele ei jõutud. Sisuliselt olid need meie esimesed keelekonverentsid. Selle vaidluse alustas Johan Hornung 1693. aastal ladinakeelse eesti keele grammatika,
ümberhindamistega oli ebasoodne, oli vähe materjali sõnavara muutumise kohta, sh eriti oskussõnavara kohta. Sõnaraamat oleks veninud ja esimesed vihikud vananenud. 5. Väike õigekeelsuse sõnaraamat (1953). Et õigekeelsus sõnaraamatut liiga kaua oodata ei tuleks, otsustati valmis teha väiksem Keele ja Kirjanduse Instituudi kollektiivse tööna. Püüti teha elulähedasem ja rahvakeelele vastavam, rõhutati ka kirjakeele ühtsust. Kirjekeel pidi olema üks ja ühtne, allkeelte olemasolu ja vajadusi ei nähtud. Veski sellega rahul polnud, tema arvates ei peetud küllalt oluliseks keelesüsteemi ja otsustati üksikkeelendite kaupa. Vaene ja jäik sõnaraamat, mis võrreldes Muugi väikese sõnaraamatuga oli pigem tagasiminek kui edasiminek. Jäikust võimendas totalitaarses ühiskonnas kergesti leviv
ortograafia reformi, vaid kasutas. 5 käänet. 1710-1720 Salomo Heinrich Vestring ,,Lexicon Esthonico Germanicum" Käsikiri, eesti-saksa sõnastik, esimene eesti - muu keele sõnastik. 8000-9000 sõna. Järgmiste sõnastike aluseks. Kasutusnäiteid, selgitusi, paralleelvorme, liitsõnu. 1715 Uus Testament Forseliuse - Hornungi ortograafias. Uuendusmeelsed (Bengt Forselius, Johann Hornung) nõudsid ortograafia reeglistamist ja vastavust rahvakeelele. 1732 Anton Thor Helle ,,Kurtzgefaßte Anweisung zur Ehstnischen Sprache" Käsiraamat: grammatika, eesti-saksa sõnastik (7000 sõna), tekstid (vanasõnad, mõistatused, dialoogid koos saksa tõlgetega), kohanimesid, taimenimetusi (esimene eesti erialasõnaloend). Oma aja kirjakeele norm koos ATH jt. Piiblitõlkega (esimene eestikeelne täispiibel 1739) 1780 August Wilhelm Hupel ,,Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte" Grammatika koos eesti-
kelle eesotsas seisid O.W. Masing, K.J.Peterson, jt, domineerisid balti-saksa pastorid, esines aga ka eestlasi, muuseas külaharitlasi ja soomalsi. Rosenplänter suutis vähe levivat väljaannet käigus hoida suurte majanduslike pingutuste hinnaga. Katsed sarja 1830-1840-ndate aastate vahetusel uuesti jätkata ei andnud tulemusi. "Beiträge" plaan eesti kirjakeele arendamiseks oli küllalt paljutõotav. Lähtunud tunnetusest, et vigane ning vaene kirikukeel ei vasta ajanõuetele, ning toetudes rahvakeelele kui kirjakeele põhiallikale, püstitas "Beiträge" eesti keele väljaarendamise ülesande ja nõudis senisest hoopis paremat ning põhjalikumat keeletundmist kõigilt rahvaga kokkupuutuvatelt töötajatelt. Sellele vastavalt tegi Rosenplänter ettepaneku hakata gümnaasiumis eesti keelt õpetama. "Beitäge" sisaldab kirjutisi peaaegu kõigi keeleõpetuse osade kohta, kusjuures paljud neist käsitlustest osutuvad oma alal esimesteks selletaolisteks
Heinrich Göseken 1660 põhjaeesti grammatika: · Sõnastik (9000 saksa ja ladina sõna eesti vastet, 17.saj suurim sõnavarakogu), grammatika. Kullamaa murre. · Ortograafiaettepanek: kasutada kaht vokaali, kui vokaal on pikk. (ise ei kasuta) Kirjaviisi reeglistamine: · Eestis esimene keelealane diskussioon, 17.saj lõpus piiblikonverentsid · Uuendusmeelsed (Forselius, Hornung) nõudsid ortograafia reeglistamist ja vastavust rahvakeelele · Vana kirjaviis, kasutati 18.saj-19.saj · 1715 Uus Testament Forseliuse-Hornungi ortograafias. Forseliuse-Hornunfi ortograafiaettepanekud: · Võõrapärased tähed välja (c,f,q,x,y,z) · ä,ö, ü lisatakse omaette tähtedena · h märgib h-häälikut · Häälikupikkuste märkimine: 1
pastorid, esines aga ka eestlasi, muuseas külaharitlasi (Abram Holter, Andres Jervitson), ja soomalsi (A.I. Arwidsson, C.A. Gottlund). Rosenplänter suutis vähe levivat väljaannet käigus hoida suurte majanduslike pingutuste hinnaga. Katsed sarja 1830-1840-ndate aastate vahetusel uuesti jätkata ei andnud tulemusi. "Beiträge" plaan eesti kirjakeele arendamiseks oli küllalt paljutõotav. Lähtunud tunnetusest, et vigane ning vaene kirikukeel ei vasta ajanõuetele, ning toetudes rahvakeelele kui kirjakeele põhiallikale, püstitas "Beiträge" eesti keele väljaarendamise ülesande ja nõudis senisest hoopis paremat ning põhjalikumat keeletundmist kõigilt rahvaga kokkupuutuvatelt töötajatelt. Sellele vastavalt tegi Rosenplänter ettepaneku hakata gümaasiumis eesti keelt õpetama. "Beitäge" sisaldab kirjutisi peaaegu kõigi keeleõpetuse osade kohta, kusjuures paljud neist käsitlustest osutuvad oma alal esimesteks selletaolisteks. Tabavalt määras
W. Masing, K.J.Peterson, jt, domineerisid balti- saksa pastorid, esines aga ka eestlasi, muuseas külaharitlasi ja soomalsi. Rosenplänter suutis vähe levivat väljaannet käigus hoida suurte majanduslike pingutuste hinnaga. Katsed sarja 1830-1840-ndate aastate vahetusel uuesti jätkata ei andnud tulemusi. "Beiträge" plaan eesti kirjakeele arendamiseks oli küllalt paljutõotav. Lähtunud tunnetusest, et vigane ning vaene kirikukeel ei vasta ajanõuetele, ning toetudes rahvakeelele kui kirjakeele põhiallikale, püstitas "Beiträge" eesti keele väljaarendamise ülesande ja nõudis senisest hoopis paremat ning põhjalikumat keeletundmist kõigilt rahvaga kokkupuutuvatelt töötajatelt. Sellele vastavalt tegi Rosenplänter ettepaneku hakata gümnaasiumis eesti keelt õpetama. "Beitäge" sisaldab kirjutisi peaaegu kõigi keeleõpetuse osade kohta, kusjuures paljud neist käsitlustest osutuvad oma alal esimesteks selletaolisteks. Tabavalt määras Rosenplänter ära
eesti keelt puudulikult valdava kirikuõpetaja tarbeks 1686. a ilmus Kambja pastori Andreas Virginiuse ja tema poja Adriani lõunaeesti keelde tõlgitud Vastne Testament, mis muuhulgas oli esimene läbinisti eestikeelne raamat Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite vastuseisu tõttu kõrvale; ka väide, et foneetiline kirjaviis on rahvakeelele lähedasem, ei leidnud toetamist, kuna Stahli kirjaviisi toetavate pastorite meelest hääldasid talupojad eesti keelt valesti ja lohakalt aastatel 1686 ja 1687 korraldati Liepa mõisas Võnnu lähedal ja Pilistveres nn piiblikonverentsid, kus tegeldi keeleküsimusega; vastandusid Stahli ja Forseliuse vaated ja kirjaviisid (Forseliuse aabits 1686) ja üksmeelele ei jõutud; sisuliselt olid need meie esimesed keelekonverentsid 1693
tuge liiga vähe, kui sa kõik tõkked teelt ei talla ja mööda enesest ei lähe"- ,,Ekstaas", "Jäägu teistele alandlik jaatus, tahta võimatut on meie saatus..." - ,,Vabaduse deemon"). Alver on maksimaalselt kasutanud eesti luulekeele võimalusi. 1930.-40. aastate vahetusel muutusid Alveri luule keelekasutus, kujundlikkus ja temaatika, ta hakkas rohkem tähelepanu pöörama eesti folkloorile, kirjandustraditsioonidele ja rahvakeelele. 1940. aastate algul kasutas eesti külaelu elemente, seega hakkas looming muutuma realistlikumaks "(Vabadik", "Karjane", "Puust palitu", lühipoeem "Leib"). Stiil meenutab uuemat rahvalaulu. Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1943. aastal, kuid jäi segaste aegade tõttu ilmumata. Luuletajana alustas Betti Alver taas 1960. aastatel. Tema looming mõtiskleb enda ja rahva saatuse üle. 1966 ilmus kogu "Tähetund"
annaabi.ee 
