Raha ei haise. Või siiski? (0)

Raha ei haise. Või siiski?
 
Kauplemine ja vahetuste tegemine oli inimsuhete loomulik osa juba enne esimesi paikseid asulaid. Raha, kui selline on umbes sama vana. Konkreetne ütlus – raha ei haise – on päris antiik Roomast. Tänapäeva lääne kultuuripiirkonna kapitalistlikus tarbimisele suunatud ühiskond on ülesehitatud rahale. Kuidassiis selle haisuga on? Inimene on paindlik, ta harjub teine kord hullemategi asjadega kui hais .
 
Inimene käib tööl, maksab maske, tasub arveid ja peale seda jääb heal juhul natukene endalegi. Süsteem nagu toimiks: kõik on olemas, aga ikka leidub alati neid, kellele jääb väheks. Tuleb leida alternatiive lisa saamiseks või siis mooduseid kulutuste vähendamiseks. Igaljuhul raha teenimine, hädavajaliku lisa kokku ajamine, on ühiskonna poolt heakskiidetud ja isegi soosib seda. Hoolimata, et selle nimel tehakse midagi ebaeetilist, pigistatakse silm kinni. Kõik teavad, aga ei räägi. Raha on koguaeg igal pool meie ümber. Ta on täiesti vältimau osa elust (vähemalt tavapärasest). Kui sellel oleks mingi hais, siis oleksime nüüdseks sellega harjunud .
 
Kellel pole, see tahab, ja kellel on, see tahab juurde, selline on levinuim suhtumine rahasse. Mingist haisust ei saa siin juttu olla. Tõsi inimesed teenivad teiste õnnetustest või kriminaalse hõnguga aladelt. Niikaua kuni tegevus pole tõsiselt seadusega vastuolus , on antud elualade inimestel ühiskonnas oma küllaltki oluline roll. Sest pakuvad toodet või teenust, mille järgi on nõudlus. Ei oleks aus hukka mõista inimesi, kes teevad seda, mida nii paljud soovivad. Veel vähem seda tasu, mida oma tegevuse eest saavad.
 
Ühe jaotuse järgi jagunevad inimesed kolmeks. Esiteks need rumalad , kes ei tea, mida nad tahavad ega oma kindlaid seisukohti. Teiseks need kavalad, kes ütlevad rumalatele, mida nad tahavad ja arvavad, ning lõikavad sellest kasu. Kolmandaks eliit , kes eelmise kahe tegemisi eemalt pealt vaatavad , väike muie suul. Noile kavalaile pole oluline, kuidas nad raha teevad, rumalad ei saa niikuinii millestki aru ega oska olukorda hinnata. Eliidid ei pane aga nidagi pahaks, sest neile on see kõik niivõrd tühine ning naljakas.
 
Niikaua kuni on tarbijaid , kes toote või teenuse eest on nõus maksma, ei saa selle pealt teenitud raha räpaseks ning ennast puhtaks pidada (eeldusel, et tegu on legaalse äriga). Tarbides midagi „räpast“ oled ise samasugune .
 
Rohi on alati teisepool aeda rohelisem. Bernard Shaw’i näidendis „Leskmeeste maja“ on naise ja mehe vahel suhe, aga naise isa omab „ebaeetilist raha“ teenivat äri ning mees ei taha seepärast abielluda. Kui mehe enda taha investeeringute kaudu samast ärist suuri kasumeid toob, muudab ta vaateid ja abiellub. On vähe neid inimesi, kes tunnistavad, et teevad midagi valesti ja jätkavad siis selle tegemist. Keegi ei taha avalikult välja öelda, minu rahal on räpane hais juures. Lisades sinna Tšehhovi definitsioon heast kasvatusest – „hea kasvatus pole mitte see, et sa ei pilla laudlinale kastet , vaid see, et sa ei märka, kui keegi teine seda teeb.“ – saame ühiskonna korra, kus kõigl on vähemalt mingisugune moodis lisa teenusesamiseks, aga kunagi ei halvustata ega tunnistata seda.
 
Oletades, et ma oleme nüüdseks juba harjunud raha võimaliku haisuga, siis kuidas olla kindel, et midagi siiski on? Enamgi veel on ju olemas ka puhas raha. Teisalt poolt on sel üldse tähtsust? Ühe palju leiba ja piima saab selle eest ikkagi osta. Aga miks siis sellest haisust räägitakse? Püüavad inimesed oma tegevust kuidagi vabandada ?Kui jah, siis mida üldse häbenetakse. „Armastuses ja sõjas on kõik lubatud“ ühed on nõus, teised mitte, ehk tuleks seda ütlust laiendada ka raha teenimise peale? Leian, et sellise suhtumine juurutamine aitaks viia selleni, et igasugust legaalset rahateenimiest peetaks üksteistega võrdseks.
 
„Aeg on raha ja raha mul ei ole. Aega on aga alati jääb väheks“ bändi Propeller laulusõnad. Kuigi aeg on hindamatu väärtus mis inimesel on, tunub teinekord kohatu teda rahaga võrrelda. „Tõe ja õiguse“ kolmadas osas ei ilmne, et Indrekul oleks olnud mõni konkreetne töökoht. Ta küll kirjutas „Rahva sõbras“, mis polnud just kõige stabiilsem ja õetigi ilma korraliku rahapalgata. Ometi suutis ta alati oma rendi maksta ja kõhu täis hoida. Kas ta korrakski mõtles, kust ja kuidas ta oma raha saab?
 
Inimestele ikka meeldib sõna võtta teemadel , millest nad midag ei tea. Mul pole kunagi olnud kokkupuudet „ebaeetilise rahaga“. Oma palka tööga olen teeninud vaid aasta. Ma pole majanduslikult iseseisev. Sellegi poolest olen kindel, et raha ei haise. Või just haiseb ja inimesed on niivõrd harjunud selle haisuga et ilma ei saa enam? Sellisel juhul on võimalus, et kui raha on liiga palju või kui see on „erilise“ päritoluga, kasvab hais üle pea ja kutsub esile nö. okserefleksi . Kui kõrge on iga inimese taluvuspiir, peab ta ise välja uurima . Mina tunnen end seni veel hästi.