Raamatupidamise ajalugu (0)

Lääne-viru rakenduskõrgkool
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
xxxxxx
XXXXX XXXXX
raamatupidamise ajalugu
Kodutöö
Mõdriku
2014
Käesolev kodutöö kajastab lühiülevaadet raamatupidamise ajaloost. Välja on toodud märkimisväärseid ja olulisi arenguetappe ning sündmusi, mis on mõjutanud raamatupidamise arengut erinevatel ajajärkudel.
Teadlased, kes on üritanud determineerida majanduse ja arvepidamise vahelisi seoseid, jagunevad üldjoontes kaheks:

• ühed arvavad , et raamatupidamine tekkis olemasolevate kaubanduslike ja sotsiaalsete vajaduste paremaks rahuldamiseks;
  
• teised leiavad, et tänu raamatupidamise tekkele sai kaubandus ning majandus tervikuna edasi areneda. Kui raamatupidamist ei oleks olnud, poleks nende arvates tõenäoliselt toimunud ka majandusarengut.
  

Arvepidamise tekkimise ajalugu ulatub kaugele minevikku . Teatakse, et arvepidamine sai alguse Lähis-Idast 10 000- 8000 aastat e.m.a, kui esimesed elanikud asusid sinna piirkonda elama. Tollel ajal pidas arvestust muistse templi preester , kes loendas ja tegi märkmid olemasoleva vara kohta. Varaks loeti näiteks loomakarja ja vilja. Muinasaja arvepidamine oli staatiline, kuna tugineti faktide fikseerimisele: inventeerimisele ja vara registreerimisele. Kõigepealt õpiti loendama ning arvutamine tuli juurde hiljem
Vajadus statistilise arvepidamise järele tekkis siis, kui toimus linnastumine ja hakkasid tekkima riigid. Maksude kogumiseks ja sõjaväe moodustamiseks oli vaja teada rahvaarvu. Samuti oli vaja teada maatükkide suurust ja kvaliteeti, karjade suurust jne.
Muistel ajal peeti arvet väga lihtsate meetoditega. Näiteks loendati vara kivide, teokarpide või herneste abil. Sellised meetodid olid kasutusel tuhandeid aastaid. Kuna taolist „arvet” oli tülikas säilitada ja teisaldada, siis tekkis vajadus arvude märkimiseks. Sümbolite kasutamine arvudena tekkis varem kui kirjaoskus . Varasemalt olid numbrimärkidena kasutusel kepile või luule lõigatud sälgud ning selliseid luu-ja puupulke nimetatakse pügalpulkadeks.
Eriliigiliste objektide eristamise vajadus tekkis inimühiskonna ja arvepidamise arenedes. Prooviti kasutada jooniseid, kuid hiljem leiti, et mugavam on kasutada tingmärke. Tingmärkide abil sai tähistada arvepidamisobjektide kõrval ka toiminguid nagu näiteks külvamist ja viljalõikust. Koos tingmärkidega võeti kasutusele ka numbrimärgid. Numbrimärgid on olnud erinevail rahvail erisugused.
Esimesed arvepidajad arvutasid tõenäoliselt sõrmedel ning varvastel. Kümnendsüsteem kujunes välja nendel, kes kasutasid arvutamiseks ainult sõrmi ja kahekümnendsüsteem nendel, kes võtsid appi ka varbad .
Umbes 3000 e.m.a leiutasid Sumerid ühe esimesi kirjaliku numbrisüsteemi. Selleks ajaks olid tekkinud linnad, laienenud oli kaubavahetus ja olemas olid kirjamärgid. Sumerid kasutasid numbritena erikujulisi märke , mida vajutati savitahvlitesse. Süsteem oli väga lihtne, oli vaid kaks numbrit 1 ja 10 ning arvutamiseks kasutati kümnend- või kahekümnendsüsteemi. Sumerid võtsid esimesena kasutusele kirja ning neile oli teada ka murru mõiste.
Peagi arendati egiptlaste poolt välja uus kirjatüüp – hieroglüüfid. Kirja arenedes toimusid esimesed katsed raha mõiste lahtimõtestamiseks. Üks esimesi rahaühikuid oli seekel . Seekli väärtus oli võrdne härja eest tasutava kulla kogusega. Esimesena võtsid metallraha kasutusele Väike-Aasias elanud lüüdialased.
Babülooniat ja Assüüriat on peetud raamatupidamise ja kaubanduliku arengu alustugedeks. Babüloonia kuningas Hammurapi kehtestas seadusekogu ehk koodeksi, mida võib pidada üheks esimeseks kaubandust ja arvepidamist reguleerivaks seaduseks. Koodeksit peetakse maailma vanimaks seadustekoguks.
Pöördeliseks momendiks raamatupidamise arengus oli raha kasutuselevõtt. See muutis raamatupidamise loogilisemaks ja paremini mõistetavaks. Ühismõõdikuks sai raha ja edaspidi puudus vajadus pidada arvestust lammastes või viljasaagi suuruses.
Keskaegse Euroopa ajaloo üks tähtsamaid allikaid oli Viimse Kohtupäeva raamat. See raamat koostati William Vallutaja käsul ja selles raamatus oli üksikasjalikult kirjas, millised mõisad erińevates maakondades kuulusid kuningale , millised vaimulikele ning millised ilmalikele võimukandjatele.
Keskajast pärineb ka suuremahuline inglisekeelne raamatupidamisaruanne – Riigivarahoidja Suur Nimekiri. See dokument kajastas makse, aastaseid rente jne.
Raamatupidamise arenedes võeti kasutusele kahekordne kirjendamine. J. W. Goethe on öelnud , et kahekordse kirjendamise kasutuselevõttu võib pidada inimkonna üheks tähelepanuväärsemaks leiutiseks.
Sõna „ raamatupidaja ” võeti esmakordselt kasutusel keskaja lõpul. Esimeseks raamatupidajaks nimetati Saksa- Rooma keiser Maximillia I poolt Christopher Stecher.
Üks märkimisväärseid nimesid raamatupidamise ajaloos on Luca Paciolit. Teda võib pidada raamatupidamise teerajajaks ja „isaks”. Temapoolt koostatud õpperaamat oli raamatupidamise ajaloo üks olulisi abivahendeid arvepidamise teostamisel. Raamat oli matemaatikaalaste teadmiste kokkuvõte ja käsiraamat ning saavutas suurt populaarsust. Tema õpikut tõlgiti paljudesse keeltesse. Pacioli poolt kirja pandud Veneetsia arvestuspraktikat hakati nimetama „veneetsia meetodiks ” ja „itaalia meetodiks”. Tema traktaat oli esimene raamatupidamisalane käsiraamat. Traktaat ei ole teaduslik uurimus, vaid selle aja peamiste äriliste tehingute ning nende teostamise viiside kirjeldus. Luca Paciolit võib pidada esimeseks raamatupidamise süstematiseerijaks. Pacioli eesmärk oli koostada õpik, mis põhines tegelikel, praktikast pärit näidetele.
Raamatupidamise ajalugu on väga kaugele ulatuva minevikuga. On selge, et inimkonna arenedes on arenenud ka raamatupidamine: herneste loendamiselt sälkude tõmbamisele ning tänaseks on kasutusele võetud erinevad raamatupidamisprogrammid, mis lihtsustavad raamatupidaja tööd väga suurel määral. Paljud on arvanud, et raamatupidaja töö on pelgalt andmete sisestamine ja seetõttu väga üksluine töö. Tegelikkuses see nii ei ole. Raamatupidaja on ettevõttes üks olulisemaid ametipositsioone. Temalt saadud informatsiooni ja analüüside põhjal võtakse vastu otsuseid ettevõtte edasiseks tegevusplaaniks. Seega võib väita, et raamatupidaja amet on vastutusrikas ja täpsust nõudev.

KASUTATUD KIRJANDUS

Alver , L., Alver, J. (2009). Finantsarvestus. Tallinn: Deebet.
5