Arvepidamise ajalugu (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
R15KÕ
Mairit Mattis
ARVEPIDAMISE AJALUGU
Õppejõud: Siiri Luts, Ma
Mõdriku
2015
Majandusarvestus on arenenud aastasadu , isegi aastatuhandeid. Väga vale oleks arvata, et arvepidamine on uue aja nähtus ja raamatupidamine on mõeldud meie elu keerulisemaks tegemiseks. Praegusel ajal on raamatupidaja üks hinnatumaid ja kõrgelttasustatavamaid elukutseid.
Arvepidamise ajalugu ulatub ligi 10000 aasta taha. Alguse sai arvepidamine Lähis-Idast, kus templi preester loendas olemasolevat vara ja tegi sellekohaseid märkmeid. Kirjaoskusest on vanem arvude märkimine sümbolitega. Arvet peeti nii, et hunnikusse lisati uus kivi või teokarp. Sellist arvepidamist kasutati tuhandeid aastaid. Kuid neid „arve“ oli tülikas teisaldada ja säilitada. Tekkis vajadus arvude märkimiseks. Kasutusele võeti kepid ja luud , kuhu lõigati sisse sälgud .
Inimühiskonna arenedes tekkis eriliigiliste objektide eristamise vajadus. Algul lahendati probleemi joonistuste abil, kuid hiljem kasutati tingmärke. Hakkas välja kujunema numbrimärgid, mis olid eri rahvail erisugused.
Esmalt arvutati näppudel ja kujunes välja kümnendsüsteem. Ühe esimese numbrisüsteemi leiutasid 3000a e.m.a. sumerid . Nende numbriteks olid erikujudega märgid, mida vajutati savitahvlisse. Sumerid hakkasid esimestena kasutama ka murru mõistet.
Arvepidamisega tegelesid üleskirjutajad, kes kandsid savitahvlitele kiilkirjas sümboleid. Need olid abstraktsed ja arvepidamine keeruline. Selle kõige eesmärgiks oli loetleda valitseja rikkusi saadaolevaid makse. Enamus savitahvleid vormistati sissetuleku kohta.
Vanas Indias kasutati registritena tasse , kuhu pandi kivikesi, mis pidid tähistama siis algdokumente. Umbes 4600 aastat tagasi leiutati Hiinas arvelaud kuulikestega. Egiptlased arendasid peagi hieroglüüfid. Metallraha kui käibevahendi võtsid esimesena kasutusele lüüdialased VII sajandil e.m.a.
Keskajal oli arvestus juba täiuslikum. Tekkis kahekordne kirjendamine ja selle kasutuselevõtt. Raamatupidamine oli asukohakeskne ja koondunud feodaalinstitutsioonide ümber.
Keskajal oli Euroopas raamatupidamine lihtne. Kaupmehed pidasid oma tehingute kohta märkmeraamatutes jooksvat arvestust .
Üheks kõige tuntumaks raamatupidamise pärandiks on Luca Pacioli (u. 1445 -1509) poolt avaldatud tema põhiteos „Kahekordse kirjendamise traktaat ". See teos sisaldab väga põhjalikke ja üksikasjalikke teoreetilisi seletusi ning praktilisi näiteid. Traktaati peeti nii fundamentaalseks ja seda tõlgiti saksa, böömi, vene, taani ja inglise keelde. See raamatupidamissüsteem sai nimeks „itaalia meetod”. Pacioli traktaat on olnud vundamendiks , millele baseeruvad kõik raamatupidamise kahekordset kirjendamise meetodit puudutavad kirjutised. Luca Pacioli oli tuntud õppejõud, matemaatik , kirjanik, õpetlane ja rändur. Teda peetakse ka „ raamatupidamise isaks“.Tema traktaat oli esimene raamatupidamisalane käsiraamat , mis peegeldas kaubandusettevõtetes kasutusel olevat raamatupidamismetoodikat.
Pacioli arvates pidi olema heal kaupmehel kolm asja:
1) piisav hulk raha või saada krediiti;
2) head raamatupidajad;
3) hea raamatupidamise süsteem.
Ametlik arvestuse reeglistik võeti kasutusele 1673.a. Prantsusmaal, mis muuhulgas nõudis bilansi koostamist iga kahe aasta järel.
1726. aastal hakati kasutama laenukindlustust.
1772. aastal võeti kasutusele kuluarvestussüsteemi, mis keskendus põhikuludele.
Majandussüsteem aina arenes ja toodi uusi uuendusi sisse, mida tehakse ka tänaseni. Viimaste aastasadade jooksul on kasutusel olnud mitmeid erinimelisi raamatupidamise süsteeme.
Oleme jõudnud automatiseeritud ja lihtsustatud arvestusteni erinevate programmidega, arvutite abiga ja selleta ei saaks vist täna hakkama ükski suurem ettevõtte.
KASUTATUD KIRJANDUS:
L. Alver , J. (2009). Finantsarvestus . Tallinna Raamatutrükikoda. Kasutamise kuupäev: 04,oktoober 2015.