· Rohevetikad on suur rühm vetikaid, millest on arenenud embrüofüüdid. Rohevetikaid on umbes 6000 liiki. Pruunvetikad · Pruunvetikad on vetikate klass, mis kuulub heterokontide (stramenopiilide) hõimkonda. Enamik pruunvetikaid on hulkraksed ja elavad meres. Pruunvetikad on umbes 15002000 liiki. Üks tuntuim pruunvetikas on harilik põisadru, mis kasvab ka Läänemeres. Punavetikad · Punavetikad on punavetiktaimede hõimkonda kuuluv vetikate klass. Suur osa punavetikaid on hulkraksed. Neid võib leida nii mage kui merevees. Punavetikaid on erinevate allikate järgi teada 4000 kuni 10 000 liiki. Läänemere taimestik · Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini, 17 rohe, 5 mänd, 17 pruun ja 16 taksonit punavetiktaimi. · Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru
viise näiteks: mittesuguline paljunemine ja suguline paljunemine Sümbioos Elavad seeneniidistikkudes, vetikad annavad taimele vett ja toitained. Eestis elavad vetikad Eestis on kõige rohkemüherakulisi rohevetikaid näiteks: põisadru ja lehtadru Vetikate õitsemine Võib tuua kaasa veeloomade hukkumise, väheneb veeläbipaistvus, kiire muda settimine Pildid põisadru Niitjad rohevetikad Kokkuvõte 1. Rohevetikaid on umbes 6000 liiki 2. Pruunvetikaid umbes 1500 liiki 3. Punavetikaid umbes 4000 liiki. Kasutatud allikad 1. http://et.wikipedia.org 2. http://bio.edu.ee 3. http://www.miksike.ee 4. 8 klassi bioloogia õpik
..........14 KASUTATUD KIRJANDUS.............................................................................................................15 2 SISSEJUHATUS Punavetiktaimed (Rhodophyta) on vetikate hõimkond, kuhu kuulub umbes 4000 liiki. Nende nimetus tuleneb vetikatele iseloomulikust talluse värvusest, mis on punane või punakas. Enamik punavetikaid on hulkraksed makroskoopilised organismid. Kõige rohkem liike elab troopilistes meredes. Eestis on tuvastatud liike 16st perekonnast. [http://entsyklopeedia.ee/artikkel/punavetikad1] 3 KUJUNEMINE Punavetiktaimed on üks vanimaid vetikate hõimkondi. Nad kujutavad endast iseseisvat, väga ammu eraldunud umbselt lõppevat evulutsiooniharu, mis on arenenud teistega parealleelselt ja neist
puhastatud olme- ja reovetel veekogudesse voolata. 4 · Veeõitsenguga kaasneb kalade ja teiste veeloomade hukkumine, sest suure hulga taimede lagunemisel tekib hapnikupuudus. 5 · Hiinas ja Jaapanis kasvatatakse ja tarvitatakse teatuid merevetikaid toiduks. · Neist kõige tuntum on lehtadru. Lehtadru. 6 · Mereäärsetes maades kasutatakse pruun- ja punavetikaid põlluväetiseks. · Põhjamaades söövad lambad nii värskeid kui ka kuivatatud merevetikaid või neist valmistatud silo. 7 · Lehtadru kasutatakse sageli ka ravimtaimena. · Ta sisaldab rohkesti joodi, mistõttu teda kasutatud teda ravimina kilpnäärme haigusliku suurenemise korral. Lehtadru sisaldab joodi, mis on vajalik kilpnäärme tööks. Joodi puudus põhjustab struumat. 8
poolmest.Ränipantserid on väga erineva välimusega ning nad paljunevad pooldudes. Pruunvetikad-neid on teada 1500 liiki,enamus neist elavad merevees,nende seas on nii mikro- kui ka makroskoopilisi organisme. Pruunvetikad on võimelised fotosünteesima 20-30 m sügavusel vee all. Eestis on levinud harilik põisadru. Punavetikad põhiliselt kasvavad nad soolases vees ja sügavamal kui teised vetikad,s.o 200m sügavusel. Punavetikaid on ligi 5000 liiki,neist elab maismaal ja magevees ainult 150 liiki. Põhiliselt on nad hulkraksed ja sisaldavad klorofülli varjutavaid punaseid pigmente,mis aitavad fotosünteesida nõrgas valguses. Nendest toodetakse agarit, mis on kallerduv aine ja mida kasutatakse toiduainetetööstuses ja meditsiinis. Eestis valmistatakse agarit frutsellaariast ehk punasest vetikast. Rohevetikad- enamik neist elab magevetes,vähemal määral leidub neid ka mullas,puutüvedes ja isegi lumel
Vetikad Punavetiktaimed ehk punavetikad (Rhodophyta) on vetikate hõimkond, kuhu kuulub ligikaudu 4000 liiki. Nende nimetus tuleneb vetikate iseloomulikust talluse värvusest. Enamik punavetikaid on hulkraksed makroskoopilised organismid. Punavetikad sisaldavad lisaks klorofüllile, ksantofüllidele ja karotiinidele ka ainuomaseid pigmente: fükoerütriin ja fükotsüaan. Nende kahe pigmendi tõttu saavad punavetikad elutegevuseks kasutada väga nõrka valgust, mille tõttu suudavad nad elada meredes ja ookeanites maksimaalselt 200 meetri sügavusel. Optimaalne kasuvala on 40- 60 meetrit. Enamikule punavetiktaimede kasvuks on vaja suhteliselt ühtlast aastast temperatuuri.
Pruunvetikad 1500 liiki, teadaolevalt elavad kõik merevees. Mõned pruunvetikad võivad kasvada kuni 60m pikkuseks ja kaaluda ligi 300kg. Suudavad fotosünteesida 20-30m sügavusel vee all. Värvus tuleneb neis sisalduvast pigmendist fukoksantiinist, sisaldavad ka muid pigmenete (klorofülle) ja joodi. Punavetikad 5000 liiki, enamik neist kasvab soolases vees, kuni 200m sügavusel. (sügavamal kui teised vetikarühmad) Magevees ja maismaal esineb umbes 150 liiki punavetikaid. Enamik punavetikaid on hulkaksed, värvuselt valdavalt punased, sisaldavad klorofülli rohelist värvust varjavaid punaseid pigmente, mis aitavad fotosünteesida nõrgas valguses. Neist toodetakse agarit kallerduvat ainet, mida kasutatakse toiduainetööstuses ja meditsiinis. Rohevetikad üle 8000 liigi, enamik elab magevetes, vähemal määral leidub neid ka mullas, puutüvedel ja isegi lumel. Rohevetikate seas on nii üherakulisi, koloonialisi kui hulkrakseid vorme
Selliseid taimi nimetatakse soontaimedeks. Paljudel neist toimib sporofüüt omaette isendina, gametofüüt aga jääb väga väikeseks. Soontaimede alamrühmas on ka spermatofüüdid ehk seemnetaimed, mis lahknesid paleosoikumi lõpupoole. Nendel vormidel gametofüüti üldse ei ole ning noor sporofüüt alustab elu seemneks nimetatavas elundis, mis areneb vanemorganismil. Süstemaatika Kõige varem teistest taimedest lahknenud hõimkonnaks võib pidada punavetikaid, mille sugulust teiste taimedega kinnitavad peamiselt molekulaarsed tunnused. Liitvetikad on muudele taimedele mitmete tunnuste poolest sarnasemad, kuid sisaldavad kloroplastide asemel tsüanelle. Samas ei kinnita mitmed molekulaarsed uuringud nende suuremat lähedust ülejäänud taimedele. Rohevetikad on rühmaks, millest põlvnevad hulkraksed maismaataimed (embrüofüüdid). Seega on rohevetikad nende suhtes parafüleetiline takson, ning peaks rangelt põlvnemist
soolasema ja magedama Läänemere vee vahel? 8 Kuidas muutub soolasus sügavusega? 9 Kirjelda hapniku tingimusi Läänemeres 10 Kirjelda valguse tingimusi Läänemeres 11 Kirjelda toitainete tingimusi Läänemeres 9.5. Taimed 1 Mis on soolakutaimed? 2 Soolakutaimedele iseloomulikud omadused. 3 Nimeta soolakutaimi. 4 Kirjelda vareskaera 5 Kirjelda merikapsast 6 Kirjelda rohevetikaid meres 7 Kirjelda pruunvetikaid meres 8 Kirjelda punavetikaid meres 9.5. Selgrootud loomad 1 Nimeta selgrootuid loomi Läänemeres 2 Kirjelda kirpvähilisi. 3 Kirjelda merikilki 4 Kirjelda meriristi 5 Millised karbiliigid elavad Läänemeres 6 Mida söövad karbid? Kes on nende vaenlased? 7 Kirjelda meriristi 8 Kirjelda söödavat rannakarpi 9.5. Selgroogsed loomad 1 Nimeta kalu, kes elavad länemeres 2 Kirjelda räime 3 Kirjelda lesta 4 Kes on läbirändelinnud? 5 Kes on haudelinnud? Too näiteid Eesti haudelindusest
osas (lower subl.), puuduvad Vahemere jahedamates vetes (Aadria meri). Risoomid kaevuvad liiva või muda sisse. Caulerpa tallus (kuni 80 cm) meenutab lehti ja vart, kasvab alguses üles, valguse poole, siis paendub allapoole substraadini, moodustuvad risoidid, kaevub. Musta, Kaspia ja Araali merd tuleb lugeda regiooni provintsideks. Musta mere 8 soolsus S: 17-18 pr, pinnavee T: 1-29 C. Mustas meres elab130 liiki punavetikaid, 70 liiki pruun-ja rohevetikaid.. See on vaesunud Vahemere floora, sisaldades peamiselt rohkem külma taluvaid liike. Pruunvetikatest on valitsev Cystoseira barbata. Kindlasti tuleb nimetada punavetika Phyllophora nervosa ja koos temaga kaasneva Ph truncata tohutuid varusid, mis hinnati 70.a.-l nn. Zernovi väljal (avastaja nime järgi) 5 milj. tonni. Need olid katastroofiliselt vähenenud juba 90.aastaiks, põhjuseks nii ülepüük (kasutatakse tarretava aine agaroidi
3 Eesti taimestik Eesti taimestik ehk Eesti floora on Eestis kasvavate taimeliikide kogum. Eristatakse pärismaist taimestikku ja introdutseeritud taimestikku. Eestis kasvab pärismaisena ligikaudu 1440 liiki soontaimi ja 583 liiki sammaltaimi. Introdutseeritud floora liikide arv pole teada, kuid see ületab pärismaist floorat hulk kordi. Introdutseeritud on peamiselt soontaimi. [taimestik] [1] 4 Süstemaatika Kõige varem teistest taimedest lahknenud hõimkonnaks võib pidada punavetikaid, mille sugulust teiste taimedega kinnitavad peamiselt molekulaarsed tunnused. Liitvetikad on muudele taimedele mitmete tunnuste poolest sarnasemad, kuid sisaldavad kloroplastide asemel tsüanelle. Samas ei kinnita mitmed molekulaarsed uuringud nende suuremat lähedust ülejäänud taimedele. Rohevetikad on rühmaks, millest põlvnevad hulkraksed maismaataimed (embrüofüüdid). Seega on rohevetikad nende suhtes parafüleetiline takson ning peaks rangelt põlvnemist järgivas süsteemis ka
Kreeka mehe ideaalnaine oli puhas, loomulik ja graatsiline. Endast lugupidaval naisel ja abikaasal ei olnud lubatud end jumestada. Vaid kurtisaanid ehk kergete elukommetega kõrgest soost naisterahvad ja hetäärid ehk kõrgklassi prostituudid meikisid end. Nende jumestus oli jõuline ja isegi ülepingutatult eredavärviline. Piimvalge alusvärv valmistati kriidist, jahust või tinavalgest, mis oli mürgine, rikkus nahka ja võis isegi surma põhjustada. Põskede ja huulte värvimiseks kasutati punavetikaid või Süüria paederose juurtest valmistatud pulbrit, mida lahustati veiniäädikas. Segu kanti peale vastava labidakesega. Silmi rõhutati lauvärviga, milles oli safranit või söestunud viirukit. Silmade suurendamiseks kasutati kholi ja heledavõitu kulme värviti antimoniga. Ehkki mehed suhtusid naiste meikimisse üsna taunivalt, katsetasid nad ka ise huulte värvimise ja põsepunaga. Meeste meigil on vanas Kreekas kindlad traditsioonid
lubjaga, mis muudab talluse kivikõvaks. Sellised liigid võtavad osa korallriffide moodustamisest. Suguline paljunemine on oogaamia. Paljunemise emaselundit nimetatakse karpogoonika. See on üherakuline, temas alumist, laienenud osa, milles paikneb munarakk, nimetatakse mõhuks ja ülemist peenikest, torukujulist osa trihhogüüniks. Anteriidid esinevad rühmadena, kusjuures igaühes tekib üks liikumivõimetu gameet, mida nimetatakse spermaatsiumiks. Enamik punavetikaid on kahekojalised. Spermaatsiumid väljuvad anteriididest ja kantakse veevooluga trihhogüünidele. Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga. Sugutu paljunemise puhul tekivad tallusel sporangiumid, mis sisaldavad üht monospoori või nelja tetraspoori. Monospoorsete liikide elutsükkel möödub haploidses faasis, diploidne on ainult sügoot. Paljud punavetikad on tooraineks agari ja joodi tootmisel, neid tarvitatakse loomasöödaks ja toiduks.
Neid saab palju, ei jätku enam toitaineid surevad. Nüüd hakkavad kiiresti paljunema bakterid, kes tarbivad hapnikku, teistele (ka kaladele) ei jätku, hukkuvad ja vesi roiskub. Veeõitsengut soodustab inimene, lastes halvasti puhastatud olme- ja reovetel veekogudesse voolata. Inimesed kasutavad vetikaid: Toiduks. Eriti Hiinas ja Jaapanis. Lehtadru (pruunvetikas) ja porfüüra (punavetikas). Põlluväetiseks. Pruun- ja punavetikaid mereäärsetes maades. Ravimtaimena. Lehtadru e. Merekapsas sisaldab joodi. Tööstuses. Punavetikatest saadakse agarat, mis on tarrendav aine. Klorella on teadlastele hea katseobjekt, nt. fotosünteesi uurimiseks. 17. Kuidas taimed paljunevad? 1. Vegetatiivne paljunemine on paljunemisviis, kus uued taimed arenevad juurest, varrest või lehest. 2. Sugulise paljunemise organ on õis. 3. Eostaimed paljunevad eoste abil (nt. sõnajalad) 18
Neid on kolm hõimkonda (vaadata mujalt). Hmk Glaucocystophyta: tsüanell plasmiid, mis meenutab sinivetikat. Kahte hõimkonda on vaja teada: Esimene on punavetikad. Maailmas u 4000 liiki. 4 TTÜ | MIHKEL HEINMAA | MMIX SÜGIS Enamus tänapäeva punavetikaid on hulkraksed. Punavetikad on eelkõige merevee liigid ja magevees leidub harva. Sugulise paljunemisega. Värvus on tingitud fükobiliinidest, mis annab roosaka mustja tooni. Nad on väga olulised elupaikade loojad ookeanide põhjas. Sisaladavad sellist polüsahhariidi nagu agaroos, mida kasutatakse marmelaadi valmistamiseks aga ka tardsöötmete valmistamisel igasuguste bakterite jaoks. Rohevetikad. Jaotatakse kolmeks rühmaks. Väga laialt levinud
Neid saab palju, ei jätku enam toitaineid surevad. Nüüd hakkavad kiiresti paljunema bakterid, kes tarbivad hapnikku, teistele (ka kaladele) ei jätku, hukkuvad ja vesi roiskub. Veeõitsengut soodustab inimene, lastes halvasti puhastatud olme- ja reovetel veekogudesse voolata. Inimesed kasutavad vetikaid: Toiduks. Eriti Hiinas ja Jaapanis. Lehtadru (pruunvetikas) ja porfüüra (punavetikas). Põlluväetiseks. Pruun- ja punavetikaid mereäärsetes maades. Ravimtaimena. Lehtadru e. Merekapsas sisaldab joodi. Tööstuses. Punavetikatest saadakse agarat, mis on tarrendav aine. Klorella on teadlastele hea katseobjekt, nt. fotosünteesi uurimiseks. 17. Kuidas taimed paljunevad? 1. Vegetatiivne paljunemine on paljunemisviis, kus uued taimed arenevad juurest, varrest või lehest. 2. Sugulise paljunemise organ on õis. 3. Eostaimed paljunevad eoste abil (nt. sõnajalad) 18
on rakukest inkrusteeritud lubjaga, mis muudab talluse kivikõvaks. Sellised liigid võtavad osa korallriffide moodustamisest. Suguline paljunemine on oogaamia. Paljunemise emaselundit nimetatakse karpogoonika. See on üherakuline, temas alumist, laienenud osa, milles paikneb munarakk, nimetatakse mõhuks ja ülemist peenikest, torukujulist osa trihhogüüniks. Anteriidid esinevad rühmadena, kusjuures igaühes tekib üks liikumivõimetu gameet, mida nimetatakse spermaatsiumiks. Enamik punavetikaid on kahekojalised. Spermaatsiumid väljuvad anteriididest ja kantakse veevooluga trihhogüünidele. Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga. Sügoot jaguneb kohe, puhkeperioodita, ja areneb diploidseks harunevaks niitjaks talluseks. Nende niitide otstel tekivad karpospoorid. Viljastumine mõjutab ka karpogooni naabruses asetsevaid vegetatiivseid rakke. Need jagunevad samuti intensiivsemalt ja moodustavad karpospoore ümbritseva keraja tsütokarbi.
kitsas temp taluvus. Araali meri (seda vett seal kasutati · Arktika vetikaid pole palju. 4-6 puuvilla niisutamiseks, suht jäävaba nädalat aastas on kõige hävinud nö).- Vahemere filiaalid. 1 Mustas meres umbes 130 liiki paljunemis- ja kinnitumisorganid, nad on punavetikaid, 70 pruun- ja ilmselt vegetatiivselt paljunedes elanud rohevetika liiki. Musta mere floora seal miljoneid aastaid. kannatab rohkem külma. · Punase mere korallrifid on juba Vetikaliikide arv Vahemeres 1000. reostumise tõttu kahjustatud. · Mangroovisood asustavad ka · Troopika e palavvööde
Neil on püsiv kehakuju, kulgevad ripsmete abil. Elavad peamiselt magevees ja on heterotroofid. Tuntuim ripsloom on kingloom (sööb baktereid). 22 Soome laheski elutsev üherakuline ripsloom Mesodinium chamaeleon peab ainurakseid vetikaid nagu koduloomi - laseb neil mõnda aega oma kehas elada ja tarvitab nende toodetud suhkruid. Mõne nädala möödudes seedib ta vetikad ära ja hangib endale uued. Ta võib neelata nii punavetikaid kui rohevetikaid, sellest sõltub tema värvus. Teised sama perekonna liigid söövad vetikarakud kohe ära või jätavad need püsivalt enda kehasse elama. See loom pakub bioloogidele võimalust uurida, kuidas endosümbioos võis tekkida loom alles õpib, kuidas enda kehas elutsevate kasulike majulistega püsivalt koos elada. Juurjalgsed Juurjalgsed... ... liiguvad ja haaravad toitu kulendite ehk pseudopoodide abil. Jagunevad amööbloomadeks
inkrusteeritud lubjaga, mis muudab talluse kivikõvaks. Sellised liigid võtavad osa korallriffide moodustamisest. Suguline paljunemine on oogaamia. Paljunemise emaselundit nimetatakse karpogoonika. See on üherakuline, temas alumist, laienenud osa, milles paikneb munarakk, nimetatakse mõhuks ja ülemist peenikest, torukujulist osa – trihhogüüniks. Anteriidid esinevad rühmadena, kusjuures igaühes tekib üks liikumivõimetu gameet, mida nimetatakse spermaatsiumiks. Enamik punavetikaid on kahekojalised. Spermaatsiumid väljuvad anteriididest ja kantakse veevooluga trihhogüünidele. Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga. Sügoot jaguneb kohe, puhkeperioodita, ja areneb diploidseks harunevaks niitjaks talluseks. Nende niitide otstel tekivad karpospoorid. Viljastumine mõjutab ka karpogooni naabruses asetsevaid vegetatiivseid rakke. Need jagunevad samuti intensiivsemalt ja moodustavad karpospoore ümbritseva keraja tsütokarbi. Sugutu
inkrusteeritud lubjaga, mis muudab talluse kivikõvaks. Sellised liigid võtavad osa korallriffide moodustamisest. Suguline paljunemine on oogaamia. Paljunemise emaselundit nimetatakse karpogoonika. See on üherakuline, temas alumist, laienenud osa, milles paikneb munarakk, nimetatakse mõhuks ja ülemist peenikest, torukujulist osa trihhogüüniks. Anteriidid esinevad rühmadena, kusjuures igaühes tekib üks liikumivõimetu gameet, mida nimetatakse spermaatsiumiks. Enamik punavetikaid on kahekojalised. Spermaatsiumid väljuvad anteriididest ja kantakse veevooluga trihhogüünidele. Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga. Sügoot jaguneb kohe, puhkeperioodita, ja areneb diploidseks harunevaks niitjaks talluseks. Nende niitide otstel tekivad karpospoorid. Viljastumine mõjutab ka karpogooni naabruses asetsevaid vegetatiivseid rakke. Need jagunevad samuti intensiivsemalt ja moodustavad karpospoore ümbritseva keraja tsütokarbi.
inkrusteeritud lubjaga, mis muudab talluse kivikõvaks. Sellised liigid võtavad osa korallriffide moodustamisest. Suguline paljunemine on oogaamia. Paljunemise emaselundit nimetatakse karpogoonika. See on üherakuline, temas alumist, laienenud osa, milles paikneb munarakk, nimetatakse mõhuks ja ülemist peenikest, torukujulist osa trihhogüüniks. Anteriidid esinevad rühmadena, kusjuures igaühes tekib üks liikumivõimetu gameet, mida nimetatakse spermaatsiumiks. Enamik punavetikaid on kahekojalised. Spermaatsiumid väljuvad anteriididest ja kantakse veevooluga trihhogüünidele. Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga. Sügoot jaguneb kohe, puhkeperioodita, ja areneb diploidseks harunevaks niitjaks talluseks. Nende niitide otstel tekivad karpospoorid. Viljastumine mõjutab ka karpogooni naabruses asetsevaid vegetatiivseid rakke. Need jagunevad samuti intensiivsemalt ja moodustavad karpospoore ümbritseva keraja tsütokarbi.
annaabi.ee 
