juhtpositsioon Eestimaa Nõukogude Täitevkomitees Oktoobris alustasid enamlased ettevalmistusi relvastatud võimuhaaramiseks Venemaal Suuremates linnades moodustati sõjarevolutsioonikomiteed, organiseeriti Punakaardi relvastatud salku 23. Okt saadeti Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee komissarid Tallinna Garnisoni väeosadesse, raudteejaamadesse ja riigiasutustesse, punakaartlased asusid patrullima tänavatel. 27. Okt võttis Viktor Kingissepp võimu üle Jaan Poskalt Kõrgeimaks kohalikuks valitsusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille eesotsas oli Jaan Anvelt – kõige olulisemad otsused langetati siiski Petrogradis Demokraatlikult valitud maakonna-, linna- ja omavalitsused asendati enamlaste kontrolli all olevate nõukogudega, kujunes välja ühe partei diktatuur
poliitsündmuste epitsentris Juulis 1917 püüdis ta ilmselt esmakordselt võimu haarata, kuid Aleksandr Kerenski juhitud sotsiaaldemokraatlik valitsus suutis enamiku juhtivatest bolsevikest arreteerida, Lenin põgenes Soome 1917. Aasta Oktoobrirevolutsioon Smolnõisse, kus asus Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu, saabus Lenin 7. novembri hilisõhtul Leninil pääses Smolnõisse sesse ja sai kokku Trotskiga Selleks ajaks oli Trotski poolt organiseeritud punakaartlased hõivanud juba Venemaa Kesktelegraafiagentuuri, pangad, raudteejaamad jm strateegiliselt tähtsad punktid Järgmisel päeval toimunud II Ülevenemaalise Nõukogude saadikute kongress otsustas moodustada uue valitsuse, Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu ja mille esimeheks valiti Lenin. Stalin, Lenin ja Trotski Atentaat, haigused ja surm 1918. aasta 30. augustil tulistas Sotsialistide-Revolutsionääride Partei liige Lenini pihta kolm lasku, haavates teda kahega
· Septembri lõpus maandasid sakslased dessandi Saaremaal ja hõivasid kogu Lääne- Eesti saarestiku. Järsult kasvas enamlaste toetus, kes hakkasid juhtima Eestimaa Nõukogude Täitevkomiteed. Tõusetus Eesti iseseisvumise küsimus ja hakati korraldama Eesti Asutava Kogu valimisi. Oktoobripööre 1917. a oktoober: · vene enamlased otsustavad Lenini pealekäimisel Venemaa Ajutise Valitsuse kukutada. · Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee ja punakaartlased hõivasid Tallinna. · Pärast võimupööret Petrogradis võeti ka Eestis ametlikult võim: kõrgeimaks kohalikuks valitsusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. Enamlaste reformid · Kohalikul tasandil võtsid võimu üle ebademokraatlikult valitud töörahva saadikute nõukogud. · Kujunes välja ühe partei diktatuur. · Kärbiti kodanikuõigusi. · Majandusreformid: pankade ja suurettevõtete riigistamine, maa kuulutati
· Moodustati maanõukogu maavalitsus · Rahvusväeosad · Kujunesid poliitilised erakonnad. Pinged: · Tekkisid konfliktid ametist tagandatud vene ametnikega, kes süüdistasid eestlasi seperatismis(püüd jääda tagalasse) · Tekkis vastasseis töörahva nõukogudega · Eesti vastset autonoomiat ohustas jätkuv I maailmasõda OKTOOBRIPÖÖRE sündmused ja muutused Eestis. · Eestis võim enamlastel · Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee ja punakaartlased hõivasid Tallinna · kõrgeimaks kohalikuks valitsusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. · Kohalikul tasandil võtsid võimu üle ebademokraatlikult valitud töörahva saadikute nõukogud. · Kujunes välja ühe partei diktatuur. · Kärbiti kodanikuõigusi. · Majandusreformid: pankade ja suurettevõtete riigistamine, maa kuulutati riigi omandiks, mõisatest moodustati suurmajandid Muutused Venemaal: · Ajutise valitsuse kukutamine
Skaudid olid hästi relvastatud: 30 mehe jaoks uued püssid, 4 automaatpüssi ja Esimeses maailmasõjas läänerindel kasutusele võetud Lewisi kuulipildujad. Linnas hakati tegema läbiotsimisi, mille käigus avastati palju relvi. Esimesed lahingud toimusid Karksis, Taagaperes ja Helmes. Karksis saatis edu ühe sõduri maskeerimine punaväelaseks, kes valetas, et tulemas on suurem hulk välisjõude. Selle peale põgenesid punakaartlased kiiresti. Taagepera mõisa vallutamine ei olnud kerge. Massiivne kivist loss kõrgel künkal valitses ümbruse üle. Lossi kõrge torn oli ideaalne vaatluspunkt ja kõrge müür parimaks kaitseks. Skaudid vallutasid nii mõisa kui ka kõrtsi, kasutades selleks peamiselt käsigranaate. Võitjate poolel vigastatuid ja haavatuid ei olnud, vaenlastest jättis lahinguväljale elu 23 meest. Helme lossi varemete ja koolimaja vallutamine võttis skautidel umbes tunni
7 1917 a.Oktoobrirevolutsioon Smolnõisse, kus asus tol ajal bolsevike kontrolli all olev Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu, saabus Lenin 7. novembri hilisõhtul. Algul ei tahetud teda sisse lasta, kuna tal polnud vastavaid dokumente. Lõpuks õnnestus Leninil siiski Smolnõisse siseneda jaTrotskiga kokku saada. Selleks ajaks oli Trotski poolt organiseeritud punakaartlased hõivanud juba Venemaa Kesktelegraafiagentuuri, pangad, raudteejaamad jm strateegiliselt tähtsad punktid. Venemaa Ajutise Valitsuse residentsi, Talvepalee hõivamine oli just käimas. Järgmisel päeval toimunud 2.Ülevenemaaline Nõukogude Saadikute Kongress otsustas pärast pikemaid vaidlusi ja mitmete saadikurühmade lahkumist moodustada uus valitsus, mille nimeks sai Vene SFNV Rahvakomissaaride Nõukogu. Selle esimeheks valiti Lenin.
linnast lahkuda, läks võim 22. veebruaril eestlaste kätte. Linna miilitsaülemaks nimetati Karl Einbund (Kaarel Eenpalu). Samal päeval, 22. veebruaril jõudsid Lõuna-Eestisse esimesed Saksa väed Lätist. Jätkati kiiret edasiliikumist ning 24. veebruari hommikul jõuti pärast kokkupõrkeid enamlastega Tartusse 7 23. veebruar 1918 22. veebruari pärastlõunal evakueerusid Pärnu Nõukogu Täitevkomitee ja punakaartlased Tallinna, võim Pärnus läks 2. eesti polgu III pataljoni kätte. Kuigi Päästekomiteel ei läinud korda jõuda Haapsallu, õnnestus Maavalitsuse ametnikul Jaan Soobil manifest Pärnusse viia ning 23. veebruaril 1918 luges Maanõukogu liige Hugo Kuusner selle esimest korda avalikult "Endla" teatri rõdult ette teatriplatsil seisvale rahvale 24. veebruaril loeti manifest ette Toris ja Viljandis ja 25. veebruari Paides. Tallinnas sündmused 24.–25.02.1918
On seotud ka 23. veebruariga. Jakob: Endla äkki... mees nimega Endla. Ka Eestis oli enamlasi, eelkõige tööliste hulgas. Kuuluti Tööliste Ja Soldatite Saadikute Nõukogud, kuhu kuulusid eelkõige venelased, aga ka sakslased ja eestlased. Sinna kuulus ka Viktor Kingissepp. Enamlased võtsid enne seda, kui Petrogradis oktoobripööre toimus, olid enamlased Tallinnas võimu enda kätte võtnud. Saadeti komisjonid raudteedele, asutustesse, telegraafi ja mujale, tänavatel partullisid punakaartlased. 27 oktoober 1917 andis Jaan Poska võimu Kingissepale. Riigistati ettevõtted, mitte vaid tööstusettevõtted, vaid ka pangad, hotellid, restoranid. Maa kuulutati riigi omaks. Linna- ja vallavolikogud saadeti laiali, nende asemele valiti nõukogud. Senine kohtusüsteem lammutati, kohtu asemele viidi sisse revolutsioonilised tribunalid, kus kohut mõisteti vastavalt revolutsioonilisele südametunnistusele, mis oli aga väga ebamäärane. Maapäeva ei suhtutud kuigi positiivselt. 15
Selleks moodustati suuremates linnades sõjarevolutsioonikomiteed. Peamine löök kavatseti Ajutisele Valitsusele anda pealinnas Petrogradis. Kroonlinnale, Helsingile ja Tallinnale pöörati samuti tähelepanu. Neis linnades paiknesid arvukad relvastatud väekoondised, millest loodeti suurt abi riigipöörde teostamisel. 23. oktoobri õhtul saadeti komissarid Tallinna garnisoni (sõjaväeosa), raudteejaamadesse ja riigiasutustesse ning punakaartlased asusid patrullima linna tänavail. 26. oktoobril, mil saadi teada Ajutise Valitsuse kukutamisest, anti tallinlastele teada, et pööre on korda läinud. 27. oktoobril võttis enamlane Viktor Kingissepp võimu kubermangukomissar Jaan Poskalt üle. Kõrgeimaks kohalikuks valitsusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt. Kõik olulisemad otsused langetati siiski enamlaste partei keskkomitees Petrogradis
Venemaal. Selleks moodustati suuremates linnades sõjarevolutsioonikomiteed. Peamine löök kavatseti Ajutisele Valitsusele anda pealinnas Petrogradis. Kroonlinnale, Helsingile ja Tallinnale pöörati samuti tähelepanu. Neis linnades paiknesid arvukad relvastatud väekoondised, millest loodeti suurt abi riigipöörde teostamisel. 23. oktoobri õhtul saadeti komissarid Tallinna garnisoni (sõjaväeosa), raudteejaamadesse ja riigiasutustesse ning punakaartlased asusid patrullima linna tänavail. 26. oktoobril, mil saadi teada Ajutise Valitsuse kukutamisest, anti tallinlastele teada, et pööre on korda läinud. 27. oktoobril võttis enamlane Viktor Kingissepp võimu kubermangukomissar Jaan Poskalt üle. Kõrgeimaks kohalikuks valitsusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt. Kõik olulisemad otsused langetati siiski enamlaste partei keskkomitees Petrogradis. Demokraatlikult valitud
Kaevandused, metsad, pangad ja raudteed riigistati. Kontroll suurettevõtete üle. Tsensuur, arestid, Tshekaa (salapolitsei), vangilaagrid. Välisvõlad tühistati, võeti vastu Vene NFSV põhiseadus, naistele anti valimisõigus, töölistel 8-tunnine tööpäev. Kodusõda: valgekaartlased tahtsid taastada tsaarivenemaa ja kukutada enamlased võimult. Ei tunnustatud Petrogradi uusi kommunistlikke võimumehi. Valgekaartlased (tuginesid AV liimetele) ja punakaartlased (enamlased). Pealinn viidi üle Moskvasse. Mõrvati Nikolai II perekond. Sõjakommunismi poliitika- tasuta transport, linnades toiduained kaardiga, toiduainete konfiskeerimine/toitlussalgad, punane terror. Lenini korraldusel loodi Venemaal koonduslaagrid, sagenesid tapmised. Punast terrorit juhtis erakorraline komitee nn Tshekaa. Valgekaartlased said kodusõjas lüüa ja põgenesid Venemaalt. Venemaa lõpetas sõjategevuse Eesti, Läti, Leedu, Poola,
Vanematekogu koostas Iseseisvusmanifesti, kus määrati Eesti poliitiline staatus- demokraatlik vabariik. Saksa vägede suhtes otsustati käivitada erapooletus, vabatahtlikest moodustati Omakaitse, kes aitas võimu üle võtta Haapsalus, Pärnus, Viljandis jne. Esmakordselt loeti Iseseisvusmanifest ette Pärnus Endla teatri rõdult, kuna ei teatud, kas seda õnnestub välja kuulutada Tallinnas. Kahe võimu vahetusel, kus bolsevistlik riigiaparaat ja punakaartlased alustasid lahkumist Kroonlinna ja sakslased olid alustanud sissetungi mandrile, kuulutati Tallinnas Eesti Panga hoones 24.02. 1918 Päästekomitee poolt välja Eesti Vabariik ja moodustati Eesti Ajutine Valitsus eesotsas Pätsiga. 25.02. saabusid Tallinnasse saksa okupatsiooniväed, kes viisid Eesti okupatsiooni lõpule 03.märtsiks. Saksa okupatsioon 03.03.-11.11.1918 Saksa võimud ei tunnustanud Eesti Vabariiki, eestlastest ametnikud asendati sakslastega,
ning organiseeriti Punakaardi relvastatud salku. Peamine löök kavatseti Ajutisele Valitsusele anda muidugi pealinnas, kuid Petrogradi kõrval pöörati suurt tähelepanu ka Kroonlinnale, Helsingile ja Tallinnale. Neis linnades paiknesid arvukad relvastatud väekoondised, millest loodeti suurt abi riigipöörde teostamisel. 23. oktoobri õhtul saatis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee oma komissarid Tallinna garnisoni väeosadesse, raudteejaamadesse ja riigiasutustesse ning punakaartlased asusid patrullima linna tänavail. Esialgu sellega piirduti ning alles 26. oktoobril, mil saadi teada Ajutise Valitsuse kukutamisest Petrogradis, anti tallinlastele teada, et ,,pööre on täitsa korda läinud". 27. oktoobril võttis enamlane Viktor Kingissepp võimu kubermangukomissar Jaan Poskalt üle. Kõrgeimaks kohalikuks valitsusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt. Täitevkomitee tegelik
Novembris 1917 puhkes Soomes üldstreik; Novembri lõpus asus ametisse Svinhufvudi valitsus; Peaeesmärk-iseseisvuse väljakuulutamine; Pehr Evind Svinhufvu Soome peaminister (paksu vuntsiga vanamees); 6.detsember 1917 Soome kuulutati iseseisvaks; Nõukogude Venemaa tunnustas Soome iseseisvust; Suomen Kansalle Vastuolude süvenemine 1918.a. algul süvenesid vastufolud nn valgete ja punaste vahel; Punakaartlased väljusid sotsiaaldemokraatide kontrolli alt; Soomes oli endiselt vene sõjavägi; Jaanuaris 1918 asuti looma Soome relvajõudusid; Kodusõja algus 27.jaanuaril 1918 alustavad punased Helsingi vallutamist; Punaste keskuseks sai Lõuna-Soome; Valgete keskuseks sai Vaasa linn (valgete pealinn ja punastel Helsingi); Kodusõda oli suuremalt jaolt sissisõda (Rinne praktiliselt puudus); Valgeid toetas Saksamaa; Jäägrite tagasitulek algas sõjapööre;
Interventsiooni põhjused ja osalenud riigid. Kodusõjale iseloomulikud jooned. Sõjakommunism. Enamlaste võidu põhjused. Kodusõjapõhjused ei tunnustatud bolševike võimu ei pooldatud natsionaliseerimist sooviti tõelist demokraatiat bolševike vägivaldne võimuhaaramine asutava kogu laialisaatmine vägivald poliitiliste vaenlaste vastu Sõdivad pooled Punakaartlased, toetasid töölised ja kehvik talupojad, bolsevike toetajad. ROHKEM Vene valged-Valgekaartlased, toetasid mõisnikud, suurkodanlus, kõrgem ametnikkond, vaimulikud, ohvitserid, intelligents, sotsialistlike parteide toetajad. VÄHEM Interventsiooni põhjused ja osalenud riigid Interventsioon – välisriikide sõjaline sekkumine teise riigi siseasjadesse soov taastada tsaari venemaad hoida enda kontrolli all sadamaid
1950. aastal toimusid jõhkrad reformid kunstihariduses. Kõrgem kunstiharidus koondati Tallinna. Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituuti (ERKI) kustsuti juhtima Friedrich Leht, venestunud eestlane, kes 1920. aastail oli Venemaal silma paistnud sealse avangardi ühe lämmatajana. Kunstnikud, kes "puhastuse" üle elasid, pidid oma isikupära maha suruma ja hakkama püüdlikult jäljendama realismi nõukogulikku varianti. Järjekindla sotsrealismi esikteoseks võib pidada Oskar Raunami maali "Eesti punakaartlased Rakvere lähistel 1918. aastal" (1948). Õõnsalt lavastuslikud propagandaskeemid ja igava naturalistliku teostusea on Roman Treumanni ja Viktor Karruse "Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks võistluseks" !1951), Karruse "Vilja riigile" (1953), Richard Sagritsa ja Leppo Mikko "Esimene vagu kolhoosipõllul" (1951). Kindlama käega maalis sotsrealistlikke pilte Leningradi Kunstide Akadeemia haridusega Ilmar Kimm. Joonis ..... R. Treumanni ja V
veebruar, 17. veebruaril saadeti valitsuse raadiogrammi, et järgmisest päevast jätkub sõda Venemaaga, sest relvarahu on katkestatud. Lenin saatis telegrammi, et on nõus kirjutama alla dokumendi, kuid ignoreeriti seda ja sõda jätkus. Põhja-Eestis opereeris 8. armee, kindral Kinchblach. Läänest asusid Eesti mandrit valmima 68 armee korpus, kindral A. Seckendorff. Lõunas, Läti aladelt lähenes Eesti aladele 60. armee korpus, kindral-letinant Papprite. Enamlaste sõjalised jõud- Punakaartlased olid halvasti relvastatud (konfiskeeritud jahipüssidega), ilma korraliku väljaõpeta ning nad olid killustatud. Tartus, Narvas, Pärnus oli suuremad üksused, kuid nad olid salkadeks jagatud, et nad võtaksid üle Mõisasi ja konfiskeeriksid vara. Väidetavalt Eestis paiknes umbes 200 000 relvastatud vene sõjaväelast, kuid reaalsed arvud puuduvad. Oli demoraliseerimine ehk arvati, et ei suudeta osutada vastupanu. Võeti püssid kaenlasse ja põgeneti. Demobilisatsioon,
kõigile Eestimaa rahvastele on Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest. Rõhutas eestlaste vabadusiga, lubati välja kuulutada vabadused, lahendada üh.probleemid, anda vähemusrahvustele kultuuriautonoomia. Võimu ülevõtmine maakondades; iseseisvuse väljakuulutamine Pärnus, Viljandis ja Paides. 24. veebruaril loeti manifest ette Toris ja Viljandis ja 25. veebruari Tallinnas ning Paides. 22. veebruari pärastlõunal evakueerusid Pärnu Nõukogu Täitevkomitee ja punakaartlased Tallinna, võim Pärnus läks 2. eesti polgu III pataljoni kätte. Kuigi Päästekomiteel ei läinud korda jõuda Haapsallu, õnnestus Maavalitsuse ametnikul Jaan Soobil manifest Pärnusse viia ning 23. veebruaril 1918 luges Maanõukogu liige Hugo Kuusner selle esimest korda avalikult "Endla" teatri rõdult ette teatriplatsil seisvale rahvale (pildil). Tallinnas sündmused 24.–25.02.1918. Kasutades ära enamlaste lahkumist, hakkasid eesti üksused ning omakaitse üle võtma
erapooletuks, vastutasuks jäeti polgule relvad kätte. Eesti rahvusväeosad olid säilitanud küll osalise võitlusvõime, aga poliitilistel põhjustel otsustati mitte sõdida. Enamlaste käsutuses ainsaks relvastatud jõuks veebr 1918 oli jäänud Punakaart - üle Eesti u 5000 punakaartlast. Enamik punakaartlasi olid üle Eesti laialipaisatud. Samuti puudus neil keskne juhtimine. Punakaartlased olid enamasti relvastatud ainult vintpüsside või revolvritega. Neil puudus sõjaline ettevalmistus. Otsustasid mitte osutada sakslastele vastupanu. Eesti enamlased olid tõsiusklikud kommunistid, olid veendnud, et saksa töölised ei luba oma valitsusel saata ennast sõdime kommunistliku riiga, vaid Saksamaal lahvatab rev, ainus mida ehk usuti, et kohalikud baltisakslased võivad organiseerida Eesti saarte nö karistussalga.
Tallinna poole liikunud Saksa vägedega, kes võitsid ja langes üle 50 punakaartlase, nende hulgas ka Alice Tisler. 23. veebruaril 1918 toimus ka Risti raudteejaamast 10 km lõunapool ja hiljem pärast taandumist Riisipere raudteejaama juures kokkupõrge eelmisel päeval Haapsalu suunas välja saadetud punakaartlaste luuresalga ja saksa vägede eelsalgaga, mille käigus langes 35 punakaartlast. 26. veebruaril 1918 lõhkusid punakaartlased Väike-Maarjast Kiltsi raudteelõigu, mille tulemusel sõitis relssidelt maha raudteekoosseis ning liiklus oli takistatud 8 tunniks. 28. veebruaril 1918 toimus Järva-Jaani lähedal Orina mõisa juures Orina lahing, kus Suurkivi mõisa ja väikekaupmehe Pollaki juhtimisel toimus punakaartlaste lahing saksa eelvägedega, mille käigus hukkus 16 saksa sõdurit ja 4 sai haavata. Lahingus vangi langenud Pollak hukati saksa vägede poolt.
annaabi.ee 
