Tsirgumüür, Sõjatare ja Kalmate müür. Jõel on mitu endistel aegadel töötanud vesiveskit. Paljandite jalamilt voolab välja mitu allikat ja esineb ka koopaid. Ürgoru nõlvu katab männi-kuuse segamets. 8.Meenikunno Kaitseala eesmärkideks on säilitada ja kaitsta omapärast meenikunnoraba ökosüsteemi, metsise elualasid ning Nohipalu Must ja Valgjärve elustikku. Natuke vähem kui poole kaitsealast moodustab raba. Meenikunnoraba on arenev raba, kus on väljakujunenud puisraba, lageraba ja älveraba, väljakujunemisjärgus on laukaraba. Raba idaosa ilmestavad kaks laugasjärve, mis on tõenäoliselt jäänukid kunagisest suurest järvest. Raba teevad omanäoliseks ühel joonel asuvad suured, enamasti veega täidetud lohud ehk langatuslehtrid, mis olla tekkinud aluspõhja tektoonilise rikke tagajärjel ja see, et turbalasundi all paikneb veega küllastumata liivakiht. Rabal esineb
soostumisel kolletena. Kuresoo arengut on oluliselt mõjutanud teda piiravad tugeva uleujutusega jõed: Navesti, Halliste ja Lemmijõgi. Raba on keeruka vetevõrguga laam, mis koosneb 10 enamasti lagedast osalaamast. Need on Lääne-Eesti soodele iseloomuliku lameda platoo ja järskude nõlvadega ning paiguti on üksteisest eraldatud raskesti läbitavate märedega. Taimkattelt läheneb aga Kuresoo Ida-Eesti tüüpi rabadele, sest kohati on siin rohkesti puisraba ning puislaukraba. Vetevõrk moodustub sadadest laugastest ning lasundisisestest ja pinnale ulatuvatest veesoontest. Idaosas, rabasaarte lähedal leidub kesksuvel kuivi, kevadel vett ärajuhtivaid rabalehtreid. Ainulaadne on raba lõunaservas vastu Lemmjõge paiknev metsaga kaetud järsk rabanõlv e rabarinnak, kus raba pind kerkib 50-100 m lõigul 6-8 m võrra. Kuresoo põhjaosas paikneb soost kolmest küljest ümbritsetud varemalt asustatud
Kolgi, Pendi, Poka, Soosaare, Tääksi, Tässi ja Unakvere sood. Soostiku suurim soo on Soosaare raba (8840 ha). Soode vahel Kolga-Jaani ümbruses paiknevad loode-kagu sihilised lamedad voored (Kolga-Jaani voorestik). Soostiku lõunaosa on järvetekkeline, ülejäänud sooalad tekkisid mineraalmaa soostumisel. Madalsooalad saavad vett põhja- ja valgveest ning kevadeti ja sügiseti lisanduvast Põltsamaa ja Navesti jõe tulvaveest. Poka, Soosaare, Tässi ja Unakvere soos on valdav puisraba, Kolgi, Pendi ja Tääksi soos on peamiselt puismadalsoo ja madalsoomets. Soosaare soostikus on turbamaardla ala 7788 ha, millest põhilise osa moodustab madalsoolasund (2295 ha). Rabalasundit on Poka, Soosaare, Tässi ja Unakvere rabades. 16 Rabalasundis on turba suurim paksus 6,8 m. Osa madalsooalast on kuivendatud. Unakvere, Poka ja Soosaare rabadest on toodetud käsitsi tükkturvast. Tänapäeval toimub turbatootmine freesturbaväljadel. 2012
aastal sookaitsealana. 1999. aastal suurendati pindala (2649 ha) ja nimetati ümber maastikukaitsealaks. Kaitseala eesmärk on säilitada ja kaitsata omapärast Meenikunno raba ökösüsteemi, Nohipalu Valg- ja Mustjärve, Nohipalu mõhnastikku ja kaitsealuste liikide elupaiku. Kaitseala kuulub üleeuroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000. 5 Joonis 2. Meenikunno raba. Meenikunno raba on arenev raba, kus on väljakujunenud puisraba, lageraba ja älveraba ning kujunemisjärgus on laukaraba. Raba edelaosa on tekkinud pärast jääeaga, enam kui 8000 aastat tagasi kujunenud veekogu kinnikasvamisel. Ülejäänud rabaosa areng on alanud Eestis suhteliselt harval moel- rabaturvas on hakanud ladestuma otse liivale. Meenikunno raba turbalasundid on veega küllastunud. Liivad selle all on ainult osaliselt ja seetõttu raba n.ö “ ripub õhus“
Algul tekkis madalsoo, mis arenes ajapikku rabaks. Ilmselt hakkas 3,5 tuhat aastat tagasi pinnasevesi uuesti tõusma ja madalsoo vahepeal taastus see seostub samaaegse Valgjärve taseme tõusuga. Hiljem turbalasundi kasvades jätkus tänaseni kestev raba areng. Meenikunno raba on seega suhteliselt noor ning see on üheks põhjuseks, miks siin leidub 4- 5 m üle raba pinna ulatuvaid künniseid nagu Pikksaar ja Pähklisaar. Väljakujunenud on puisraba, lageraba, älveraba ning väljakujunemisjärgus on laukaraba. Raba idaosa ilmestavad kaks laugasjärve, mis on tõenäoliselt jäänukid kunagisest suurest järvest. Raba Kerttu Luik YASB-51 072877 5 SISUKORD teevad omanäoliseks ühel joonel asuvad suured, sageli veega täidetud lohud ehk langatuslehtrid. Turbakihi maksimaalseks paksuseks on 5,8 m, keskmine paksus on 2,6 m. Rabaturvas on looduses küllastunud rabaveega
jääega veekogu kinnikasvamisel. Ülejäänud raba areng on alanud Eestis suhteliselt harval moel – rabaturvas on hakanud ladestuma otse liivale. Sealne turbakihi paksus on kuni 6 meetrit. Meenikunno raba turbalasundid on veega küllastunud, liivad selle all ainult osaliselt ja raba nii-öelda „ripub“ kuival liivakihil ehk põhjavesi on sügaval ja raba alla jääb kuiv kiht. Umbes 1500 ha pindalaga mitmekesises rabamassiivis levib peamiselt puisraba, kuid esineb ka älvestikke ja ka mitu suurt laugasjärve (Suur Suujärv, Keskmine Suujärv ja Kamarusjärv). Rohkesti on rabasaari, kus kasvab põlis mände. Pähnisaart, mis on saartest kõige suurem, katab kase-haava salumets. (Keskkonnaamet, 2012) Meenikunnos looduskaitsealal asub 233 hektarit looduslikult vanu metsi, mis esindavad vähese inimmõju või üldse igasuguse inimmõjuta kliimakskooslusi. Vanad loodusmetsad on
Mukri rabas paistab see eriti hästi Vändra-poolsest otsast. Raba saab kogu vee ainult sademetest. Väiksemaid rabaveekogusid nimetatakse älvesteks, suuremaid laugasteks. Mõlemad on pikliku kujuga. Laukad võivad olla ühe kuni kolme meetri sügavused ja kõva põhjata, sest põhjas on turvas. ( Kristian jt, 2011, lk 41 ). 5 Mukri rabas leidub suurel hulgal älveid ja laukaid. Raba keskosas on puisraba, äärealadel aga kasvab siirde- ja madalsoomets. Eidapere järve pindala on 2,2 ha. Järvel asub kolm turbasaart. 6 2. MUKRI RABA TAIMESTIK Rabas kasvav jändrik mänd on tegelikult harilik mänd, mille juurestik on mandunud. Rabakeskkonnas on ta jäänud väga kiduraks, sest siin on seisev toitainetevaene vesi. Samas näitab see aga tema visadust ja võimet kasvada väga kehvades oludes. Puudest
ainete settimisega veekogu põhjas, kus kujuneb järvemuda. Veekogu kalda ligidal hakkavad mudal kasvama mitmesugused veetaimed, mille jäänused settivad koos mineraalosakeste ja planktonijäännustega. Lisanduvad maismaataimed ja järveke aheneb, kasvades kinni nii põhjast kui ka kallastelt, lõpuks ala rabastub ja kattub hõreda puistuga); sügavate või järsult sügavnevate järvede kinnikasvamine algab õõtskamara tekkega. Järv-metsata madalsoo/ õõtsik- siirdesoomets- rabamets- puisraba- lageraba. Vooluveeline: jõgi- lodu/soot- madalsoo- rabamäre- raba. Arumaaline: mets/niit- soostuv mets/niit- rabastuv, lodustuv mets- rabamets (siirdesoomets)- puisraba- lageraba. Soo areng- madalsoo, siirdesoo, raba. Soo läheb 1st faasist 2se seoses turbalasundi kasvu ja toitelisuse muutumisega. Soode ulatuslik levik on tingitud: pos niiskusbilans (sademete hulk ületab aurumis); geoloogilistest iseärasustest (tasane pinnamood, ulatuslikul alal
samblataim hoiab endas vett, ühiselt üksteise kõrval veelgi rohkem. Raba rasketes tingimustes saavad hakkama vaid paarkümmend taimeliiki. Älvealadele on karakteersed valged nokkheinad, küüvitsad, tupp-villpead ja tagasihoidlikult sammaldel roomavad jõhvikad. Äärmise toitainetevaesusega on kohanenud ümaralehine ja pikalehine huulhein, kes lisaenergia saamiseks püüavad kleepuvate lehtedega pisiputukaid. Vanadele rabadele on tunnuslikud heledad põdrasamblike laigud. Puisraba läheb raba servas üle rabamännikuks.Siirdesooski on valitsevaks puuliigiks mänd, puhmastest puitunud varrega sinikas ja sookail ning sama kasvu vaevkask. Endla Loodsukaitseala kodulehekülg [http://www.endlakaitseala.ee/?id=622]05.10.10 Rabad määravad suures osas selle, milline Endla Looduskaitseala välja näeb. 6 Allikad, jõed, järved Looduskaitseala lääneosa on erakordne oma allikate hulga ja suuruse poolest. Siinsete
2. Asukoht. Kaitseala asub Põlva maakonnas Veriora vallas. Kagu-Eesti lavamaa lõunaosas. Kaitseala suurus on 2651 ha. 3. Kaitse alla võtmise eesmärk e mida kaitstakse. Kaitseala eesmärkideks on säilitada ja kaitsta omapärast Meenikunno raba ökosüsteemi, metsise elualasid ning Nohipalu Must ja Valgjärve elustikku. 4. Mis on kaitsealal erilist, omapärast? Natuke vähem kui poole kaitsealast moodustab raba. Meenikunno raba on arenev raba, kus on väljakujunenud puisraba, lageraba ja älveraba, väljakujunemisjärgus on laukaraba. Raba idaosa ilmestavad kaks laugasjärve, mis on tõenäoliselt jäänukid kunagisest suurest järvest. Raba teevad omanäoliseks ühel joonel asuvad suured, enamasti veega täidetud lohud ehk langatuslehtrid, mis olla tekkinud aluspõhja tektoonilise rikke tagajärjel ja see, 5 et turbalasundi all paikneb veega küllastumata liivakiht
Mineraalmaade soostumisel etendavad olulist osa kliima ja pinnamood. Ka mineraalmaad on turbalasundi paksenemise tottu arenenud siirdesooks ja siis rabaks. Raba on algul tavaliselt kaetud männimetsaga, mille kasv mullaviljakuse pideva languse tõttu muutub nigelamaks, aja jooksul asendub rabamets puisrabaga ja viimane lagerabaga, mis on soo arengu viimane järk. Veekogulise tekkega soode arengujärgu põhiastmed: veekogu metsata madalsoo madalsoomets siirdesoomets rabamännik puisraba lageraba Mineraalmaade soostumise tagajärjel tekkinud rabad jagunevad rabadeks, mis on läbinud madalsoo arengujärgu ja sood mis on oma tekkest peale eksisteerinud rabana. Turbaliigid. Eristatakse kolme turba põhitüübi (madalsoo, siirdesoo,raba) raamer kolm alltüüpi:metsa, metsa-märe ja märe alltüüp. Alltüübib jagatakse kuueks rühmaks( puu, puu- rohu, puu-sambla, rohu, rohu-sambla ja sambla). Igas rühmas on loendatud seal esinevad turbaliigid
Siirdesoometsad on nii ajaliselt kui ruumiliselt üleminekulise iseloomuga vaheaste madalsoo- ja rabametsa vahel. Madalates lohkudes säilib kaua madalsootaimestik, samas kõrval kujunevatel rabamätastel leidub rabakooslust sookailu, sinika, tupp-villpea ja murakaga. Sookaske hakkab asendama kõveratüveline rabamänd. Rabametsad paiknevad rabanõlvadel ja rabajärvede kaldal. Rabamänd on ainuvalitsev, tingimuste halvenedes (turba paksenedes) muutub ta üha jändrikumaks ning puisraba muutub lagerabaks. Rabametsadele on omane hästiarenenud puhmarinne sookailust, sinikast, kanarbikust, Ida-Eestis ka hanevitsast. Rabametsade kuivendamine ja väetamine pole tasuv. 5. Rohumaade, soode ja veekogude tüüpide iseloomustus. Rohumaa on laiamahulise mõistena kasutusel eriti põllumajanduses, tähendab igasugust mitmeaastastest rohtsetest mesofüütidest koosnevat taimekooslust. Põllumajanduses ja maade arvestuses kasutatav mõiste looduslik rohumaa ühtib
Kesk-Eestis. Siirdesoometsad on nii ajaliselt kui ruumiliselt üleminekulise iseloomuga vaheaste madalsoo- ja rabametsa vahel. Madalates lohkudes säilib kaua madalsootaimestik, samas kõrval kujunevatel rabamätastel leidub rabakooslust sookailu, sinika, tupp-villpea ja murakaga. Sookaske hakkab asendama kõveratüveline rabamänd. Rabametsad paiknevad rabanõlvadel ja rabajärvede kaldal. Rabamänd on ainuvalitsev, tingimuste halvenedes (turba paksenedes) muutub ta üha jändrikumaks ning puisraba muutub lagerabaks. Rabametsadele on omane hästiarenenud puhmarinne sookailust, sinikast, kanarbikust, Ida-Eestis ka hanevitsast. Rabametsade kuivendamine ja väetamine pole tasuv. Rohumaade tüübirühmad: I Arurohumaad, II Lammirohumaad, III Rannarohumaad, IV Soostunud rohumaad, V Soorohumaad. I Arurohumaad paiknevad kuivadel või niisketel mineraalmuldadel. Karbonaatsel lähtekivimil loo-, ja osa pärisarurohumaid, lubjavaestel mineraalmuldadel pärisarurohumaad, nõmme- ja palurohumaad
Siirdesoometsad on nii ajaliselt kui ruumiliselt üleminekulise iseloomuga vaheaste madalsoo- ja rabametsa vahel. Madalates lohkudes säilib kaua madalsoo taimestik, samas kõrval kujunevatel rabamätastel leidub rabakooslust sookailu, sinika, tupp-villpea ja murakaga. Sookaske hakkab asendama kõveratüveline rabamänd. Rabametsad paiknevad rabanõlvadel ja rabajärvede kaldal. Rabamänd on ainuvalitsev, tingimuste halvenedes (turba paksenedes) muutub ta üha jändrikumaks ning puisraba muutub lagerabaks. Rabametsadele on omane hästi arenenud puhmarinne sookailust, sinikast, kanarbikust, Ida-Eestis ka hanevitsast. Rabametsade kuivendamine ja väetamine pole tasuv. Rohumaade tüübirühmad I Arurohumaad Pärisarurohumaad on tasasel voi lainjal reljeefil. Muld voib olla kuiv kuni liigniiske. Eristatakse kuiva pärisaruniidu ja niiske pärisaruniidu kasvukohatüüpi. Taimkatte liigiline koosseis oleneb lisaks mulla omadustele paljuski ka inimese majanduslikust tegevusest
(so 7,3% loodusala maismaast). Klindi ees paiknevad Hara ja Aabla sood on tekkinud merest eraldunud laguunide/järvede kinnikasvamisel. Juminda poolsaare lõunaosas paikneva Hara raba pindala on 747 ha, selle põhjaosas asuvad Lahemaa rahvuspargi rannikumadalikule jääva osa suurimad ja sügavamad laukad, neist suurimal on pikkust üle 200 m. Aabla raba pindala on 356 ha, see on peamiselt kidurate mändidega puisraba. Ka Aabla rabas leidub älveid ja laukaid. 13 Arvukad Lahemaa rahvuspargi väikesood on tavaliselt kujunenud erivanuseliste rannavallide ja -rõõnete vaheliste kitsaste nõgude soostumisel ja esindatud siirdesoode või rabadega. Sarnaseid rannamoodustiste-soode komplekse esineb näiteks PudisooSuurekõrve rannabarride süsteemis, samuti Hara rabast põhja pool
Piirkonna reljeefi üldise lõunasuunalise kallakuse tõttu dreenitakse Selisood lõuna suunas kuivenduskraavide kaudu Milloja jõkke (Kalm, Kohv 2009: 7-8). Terve Selisoo raba on ümbritsetud piirdekraavidega ning siirde- ja madalsoo osa praktiliselt terves ulatuses ära kuivendatud. Juba enne 1900 aastat on alla lastud Seli Suurlauka veetase (Kalm, Kohv 2009: 51). Seejärel II maailmasõja järgsel perioodil rajati metsakasvutingimuste parandamiseks ulatuslik kuivenduskraavide võrk Selisoo puisraba ümbritsevasse soometsa. Tulenevalt kuivendamistest ja turba tootmisest, mida on aja jooksul tehtud ei ole Selisoo puhul tegemist ka looduslikus seisundis oleva sooga. Kuivendamiste ja turba tootmisega on sood oluliselt muudetud, mille tõttu on tema põhja-, ida- ja lõunaosas toimunud metsastumine (Kalm, Kohv 2009: 7-8). Rajatud kuivendusvõrk toimib tänapäevani edukalt (Kalm, Kohv 2009: 51). Töös olevatest proovidest üks osa on pärit Eesti suurimast soostikust, Puhatu soostikust.
harilikult rabametsaga kattunud rabanõlv. Raba mikroreljeefis on mitmesuguse kujuga rabamättaid ja -peenraid, älveid (älverabades), laukaid (laukarabades), laugasjärvi ja rabaojasid. Rabast toodetakse turvast ja korjatakse marju; metsa- või rohumaana kasutamine eeldab intensiivset kuivendamist ja väetamist. Raba vesi pärineb peamiselt sademeist, mineraalaineid saab ta tolmust. Taimkatte järgi eristatakse rohusoid (nt tarnasoo), põõsasoid (nt porsasoo), puissoid (peamiselt puisraba, kus kasvab harvalt kiduraid mände) ja soometsi e metsastunud soid (nt lodu). Kõdusoo on kuivendatud soo. Jääksoo on ärakasutatud turbasoo. Soostumine - liigniiskes keskkonnas toimuv mullatekkeprotsess, milles orgaanilist ainet sisaldavad horisondid turvastuvad ja mineraalsed horisondid gleistuvad. Soostumise laad oleneb liigniiskust põhjustava vee keemilisest koostisest; mineraalainerohke neutraalse vee korral moodustub soostunud
· Sisuliselt on turvast taastumatu loodusvara (inimtegevuse jätkudes). · Rabasid ohustab ka lubjarikas õhusaaste muutub turbasammalde liigiline koosseis raba pinnal ja raba ei kasva kõrgemaks. Fenoolid. · Raba koosneb mikrovormidest, mis vahelduvad enam-vähem regulaarselt ja pakuvad erinevaid kasvutingimusti: mättad jne. · Nigula raba älvestikud ja laugastikud. Lageraba Nigulas on kujunenud põlegu tagajärjel. · Puisraba igas vanuses puid. Põlegu ohvriks pole langenud · Nõmmraba · Mineraalmaa soostumine pärast põleguid liivald (nõrgkivil) arenevad sood (rannavallide vahel Läänemaa Suursoos). Soode loodusväärtused · Süsiniku eemaldaja atmosfäärist · Veemahuti ja vee puhastaja · Spetsialiseerunud elustik Soode elustikku iseloomustab: · Kohastumused elupiagale seega kui satub ohtu elupaik on ka vastavad liigid ohustatud
VÕNK-KASTEVARS Nime: Deschampsia flexuosa päritolu uurides, saame teada, et taime perekonnanimi tuleneb prantsuse loodusteadlase Des- Longchampsi (surn. 1849) või Deschamps´i nimest, flexuosa aga tähendab ladina keeles siia-sinna kaardunud. Eesti keeles kasutatakse ka paralleelset nime - võnkvars. Kõrreline. Kasvukoht: liik on karakteerne kuivemates kuusikutes, männikutes ja segametsades; kasvab ka puisniitudel, raiesmikel ja puisraba kuivadel servaaladel. Hõremurusalt kasvav, lühikese risoomiga, rohkete tõusvate kõrtega kuni 80 cm kõrgune mitmeaastane taim. Lehed pehmed, niitjad. Pööris kuni 15 cm pikk, hõre, sageli tipust veidi longus, enne ja pärast õitsemist kokku tõmbunud. Pööriseharud looklevad/võnkuvad, enamasti purpurpunased. Pähikud umbes 5 mm pikad, pruunikas-purpurpunased, õitseb mai lõpust augustini. Kasutamine: karjamaataimena keskmise kvaliteediga
annaabi.ee 
