Siis paneb mõrsja oma pärja ühele tüdrukule pähe, kes saavat järgmiseks mõrsjaks. Tanutamisele järgnes põlletamine kombepärane põlle etteseadmine. Põll oli kohustusliku riietusesemena abielulise tunnuseks. Selle kombe sisu ja ka funktsioon vastab tanutamisele ning on viimasega seotud. Ometi pole põlletamine pulmatseremoonia tingimatu osa ega ole ka ülemaailmselt levinud. Kohati seda kommet ei peetud (näiteks Tartumaal). Põlle etteseadjaks oli tavaliselt pruudivend, aga ka peiupoiss või vanem naisterahvas. Põlle ettesidumine toimus mitmete naljatuste saatel: esiteks sobitati põlle ümber kaela, siis ümber jalgade ja mujale. Alles pärast mitmekordseid katseid leiti õige põllekoht. Põlletamisega oli vahetult seotud põllelappimine, üks paljudest rahakorjamise viisidest. Rahakorjamist juhtis pruudivend (harva ka peig), kes ütles põlle katki olevat ja kutsus pulmalisi põlle paikama auku rahaga kinni katma. Esimesena viskas raha
Tanutamise asemel võib mängida pruudipärja mängu. Mirtidest või loorberitest pruudipärg mängitakse maha, selle uuest omanikust saab järgmine pruut. Pruudipärja asemel on maha mängitud ka peiu müts. Tanutamisele järgneb põlletamine. Põlle etteseadja ehk põlletaja on peiupoiss, põll seatakse ette naljatuste saatel. Peale mitmeid katsetusi leitakse põlle õige koht ja seoti noorikule ette. Põlletamisega on ka põllelappimine, mille algatab pruudivend. Pruudivend peab kurtma, et peigmees on ostnud katkise põlle ja ta kutsub pulmalisi põlle lappima. Põlle lapitakse rahaga. Esimese mündi heidab peig, järgnevad peiupoisid ja teised pulmalised. Pruudi vend näitab piitsavarrega: siin on auk! Peiu poisid tõid pulmalisi ükshaaval põlle lappima, vastu hakkajad ka vägisi (kogutud raha jääb mõrsjale). Teine pulmapäev lõpeb noorpaari rituaalse magamaviimisega. Noorpaar läheb esimeseks ööks magama lambalauta (ase on lakas või aidas)
kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased
Nende arv polnud kindlaksmääratud ning kõikus suhteliselt palju. Kohati olid peiupoisid varustatud mõõkadega ja neil oli täita mitmesuguseid ülesandeid pulmasõidul, söögilauas, veimekirstu ja pruudi valvamisel. Ka neil oli valge rätt ümber õlgade nagu isamehel. Peiupoiste kohustuseks jäi oma pruuttüdrukute eest hoolitsemine: nad pidid tüdrukule ostma saia, mõdu, kompvekke (kui neiu ei meeldinud, siis osteti õlut või viina). 2.1.4 Pruuttüdrukud ja pruudivend Pruuttüdrukud (vallalised neiud) ja pruudivend (ei pruukinud olla tegelik vend, vaid ligem sugulane, vallaline mees) kuulusid mõrsja lähimaisse saatjaskonda, kes olid ühtlasi ka kaasanaise abilised. Pruuttüdrukute kohustuseks oli oma peiupoistele kinkima kindad, sokid või salli. Samuti pidid algselt pruuttüdrukud esimese pulmaöö veetma peiupoistega, mis hiljem aga asendus uue kombega: pruuttüdruk pidi peiupoisile roosi rinda kinnitama. Pruudivend oli juhtivaks tegelaseks
Ka talud olid sel ajal kõige jõukamal järjel. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees. Tema abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Mõõgaema oli isamehe naine.
Nende arv polnud kindlaksmääratud ning kõikus suhteliselt palju. Kohati olid peiupoisid varustatud mõõkadega ja neil oli täita mitmesuguseid ülesandeid pulmasõidul, söögilauas, veimekirstu ja pruudi valvamisel. Ka neil oli valge rätt ümber õlgade nagu isamehel. Peiupoiste kohustuseks jäi oma pruuttüdrukute eest hoolitsemine: nad pidid tüdrukule ostma saia, mõdu, kompvekke (kui neiu ei meeldinud, siis osteti õlut või viina). 2.1.4. Pruuttüdrukud ja pruudivend Pruuttüdrukud (vallalised neiud) ja pruudivend (ei pruukinud olla tegelik vend, vaid ligem sugulane, vallaline mees) kuulusid mõrsja lähimaisse saatjaskonda, kes olid ühtlasi ka kaasanaise abilised. Pruuttüdrukute kohustuseks oli oma peiupoistele kinkima kindad, sokid või salli. Samuti pidid algselt pruuttüdrukud esimese pulmaöö veetma peiupoistega, mis hiljem aga asendus uue kombega: pruuttüdruk pidi peiupoisile roosi rinda kinnitama. Pruudivend oli juhtivaks tegelaseks
Eesti pulmakombeid ja - tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest. Kiriklik laulatuski sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammu. Komme pulmi pidada on kõigil maailma rahvail. Eesti pulmad kestsid vanasti 3 päeva. Neid peeti enamasti sügisel 3 nädalat pärast kosje. Pulmapidu juhtisid isamees ja peiupoisid, kes esindasid saajarahvast( peigmehepoolseid pulmalisi), ning kaasanaine, kes pruudivend ja pruuttüdrukud, kes kes esindasid vakarahvast (mõrsjapoolseid sugulasi). Pulmatseremoonia olulised järgud olid saajarahva saabumine, mõrsja nõudmine, mõrssja lahkumine isakodust, pulmasõit, mõrsja vastuvõtmine, uue kodu tutvustamine, vakarahva saabumine peiukoju, tanutamine e mõrsjapärja vahetamine naisetanuga, põllelappimine e pruutpaarile raha kogumine ja veimede jagamine (veimed on pruudi kingitused peigmehe lähisugulastele ja pulmategelastele)
Pulmade alguspäev on olnud väga erinev. Varasemad teated märgivad pulmade alguspäevaks neljapäeva ja pulmad lõppesid tavaliselt pühapäeval. Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Vakarahva juhiks oli kaasanaine vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülsanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Hiljem on
nimetama noorikuks · Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega · Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. · Veimekirst toodi koos vakarahvaga. · Veimede jagamise algatas saajarahvas. · Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. · Pruudivend tõi veimed lauale, mille taga istusid noorpaar ning isamees ja kaasnaine. Isamees kutsus veimede saajad ükshaaval nimepidi "pulma" VEIMEVAKA JAGAMINE · Pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. · Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega - pulmade lõhki tantsimine. · Tavaline pulmade lõpetamis- märguanne oli lõputoit, enamasti kapsad või kapsasupp. Väga sageli oli lõpumärgiks liha puudumine laualt.
minekut, eriti naise jaoks. Pulm oli suurim pidu omaaegses külaühiskonnas ning seda tähistati suurejooneliselt. Pulmakommetes polnud pruudil, peigmehel ega nende vanematel suuremat osa peategelasteks olid isamees ja kaasanaine. Isamees esindas pulmas peiupoolset suguvõsa. Tema abilisteks olid peiupoisid, kes valvasid pruuti ja täitsid muid jooksvaid ülesandeid. Isamehe naine ehk mõõgaema pani pruudile pähe tanu. Kaasanaise abilisteks olid pruuttüdrukud ning pruudivend. Pruuttüdrukutel olid peiupoisid, kes nende eest hoolitsesid ja tüdrukud vastutasuks neile kindaid või sokke kinkisid. Kõik pruuttüdrukud pidid oma peiupoisiga öösel magama, et pruudil ja peigmehel tülisid poleks. Pruudivend juhtis pulmamänge ning tema varastas ka pruudi, kui peiupoisid valvsuse kaotasid. Pulmade ajal lauldi palju ja pulmalaulikud juhtisid heade rituaalitundjatena pulma. Esimene osa peost peeti pruudi kodus, teine peigmehe omas. Kogu talus tehti selleks tarbeks
märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine
Pulm oli suurim pidu kogu omaaegse külaühiskonnas ja seda tuli tähistada võimalikult suurejooneliselt. Pulma tulid nii kaks suguvõsa kui külarahvas. Pidu võis kesta kuni nädala. Pulmas olid pruut ja peigmees tollal üsna vaikivad kõrvaltegelased. Ka nende vanematel ei olnud pulmakommetes erilist osa. Peategelased ja põhilised korraldajad olid isamees ja kaasanaine. Kaasanaine esindas pruudi ja tema suguvõsa, tema abilisteks olid pruuttüdrukud, pruuvi vallalised sõbrannad, ning pruudivend. Tähtsat rolli mängis isamehe naine ehk mõõgaema. Tema oli tavaliselt see isik, kes pruudile tanu pähe pani. Isamehe abilisteks olid peiupoisid vallalised noormehed, peigmehe sõbrad või sugulased. Pulmatavad on Eestis olnud paikkonniti väga erinevad, nii et raske on rääkida lihtsalt vanadest pulmakommetest. Üldine on olnud laulurohkus, sest kõiki sündmusi kommenteeriti lauluga. Vana regilaul on just pulmakommetes kõige kauem säilinud. Pulmalaulikud olid
vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine
Isamees oli noormehe pulmaliste esindaja, tema partneriks aga mõni mõrsja sugulane, vanem abielus olev naine. Abilisteks olid vallalised noormehed. Isamees oli kogu pulma jooksul nii juhi kui ka liidri rollis tavaliselt oli selleks kõige võimekam ja lugupeetum mees peigmehe suguvõsast. Pruudi suguvõsa esindas kaasanaine, kes oli võimekuselt isamehega enamvähem võrdne. Nende ülesandeks ei olnud külalisi lõbustada, pigem olid nad rohkem seotud rituaalse tegevusega. Pruudivend viis läbi mänge ja tegi pulmanalju, tema ülesanne oli ka varastada pruut. Peiupoisid olid tegevad pulmarongis, söögilauas ja pruudi valvamisel. Pruuttüdrukud abistasid kaasanaist. Pulmamuusikat tehti enamasti torupillidega, hiljem 19. sajandil lisandus ka viiul. Pillidega saadeti erinevaid tantse. Väga oluline koht tolle aja pulmades oli laulmisel. Tänapäeval on hoogu kogumas taas vanade kommete ennistamine ja nii mõnigi tegelane taas
reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine
Tähtsat rolli mängis isamehe naine ehk mõõgaema, tema oli tavaliselt see, kes pani pruudile tanu pähe ehk kelle käte läbi kõige olulisem riitus toimus. Isamehe abilisteks olid peiupoisid-vallalised noormehed, peigmehe sõbrad või sugulased, kelle ülesanne oli valvata pruuti. Pruudi ja tema suguvõsa esindajaks oli kaasanaine ehk kõrvatsinaine, kes pidi ka olem auväärikas, toimekas ja abielus. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, pruudi vallalised sõbrannad, ning pruudivend. Viimane oli juhtiv tegelane pulmamängudes ning tema peale jäi ka pruudi varastamine, kui peiupoisid valvsuse peaksid kaotama. Vanad eesti pulmad olid enamasti kahe otsaga, see tähendab, et esimene osa pulmapeost peeti pruudi kodus ja tagumine osa peigmehe kodus. Varasemal ajal oli pulmakoti põhitoiduks leib, millega oli seotud palju uskumusi ja maagilisi toiminguid. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Jookidest oli muidugi kõige tähtsam õlu.
annaabi.ee 
