Prosper Merimee (0)

Prosper Mérimée

Prosper Mérimée
Prosper Mérimée (28. september 1803 Pariis – 23. september 1870 Cannes, Pariis) oli prantsuse kirjanik, ajaloolane ja arheoloog .
Prosper Mérimée pärines jõukast ja haritud perekonnast. Kirjandusele pühendas ta end sõber Stendhali mõjul pärast juuraõpingute lõpetamist. 1825. aastal andis ta Clara Gazuli nime all välja oma esimese raamatu (“Clara Gazuli teater”), jättes mulje, et on ise kõigest teose tõlkija. Paar aastat hiljem järgnes sama nime all antiikset Kreekat järele aimav luulekogu . Topeltpettus tuli avalikuks alles hiljem. Kaks aastat enne seda kui Victor Hugo “ Cromwelli ” eesõnas romantilise draama teooria sõnastab, rakendas "Clara Gazuli teater" juba samu võtteid: näidend oli kirjutatud proosas, käsitles kaasaegseid probleeme ega järginud aja ja koha ühtsuse nõuet.
1828 ilmus esimene Mérimée' ajalooline teos, talumeeste ülestõusust kõnelev "Žakerii", ning aasta hiljem pärtliöö sündmusi käsitlev romaan “Charles IX valitsusaja kroonika”. Romaan ühendas oskuslikult seiklusromaani armastusromaaniga ning lisas üksikasjaliku käsitluse 16. sajandi tavadest.
Oma tõelise kutsumuse leidis Mérimée aga 1829, mil ta avaldas oma esimesed jutustused (“Tamango”): nende edu oli märkimisväärne.
1834 pidas kirjanik muinsuskaitse peainspektori ametit ming kirjutas üle kahekümne jutustuse (1840 “ Colomba ”; 1845 “ Carmen ”). “Carmenil” oli peale kirjandusliku väärtuse ka puhtdokumentaalne väärtus: see oli ülevaade Hispaania mustlaste kommetest, iseloomust ja keelest. Kasvatatud voltäärlikus vaimus , hindas Mérimée alati loogilist mõtlemist. Ta oli liialt skeptiline selleks, et lasta tunnetel üle ääre voolata. Tema jutustustes leiab paraja annuse irooniat ning musta huumoritki. Mérimée jutustused toetuvad täpsetele seikadele ning sisaldavad tihti tähelepanekuid keele või maa ajaloo kohta. Mérimée' külm, kommentaarideta stiil oli Maupassant ’i eelkäijaks.
1844 valiti Mérimée Prantsuse Akadeemiasse. Keisri lähedase sõbrana pidas Mérimée mitut riigiametit korraga. See aga ei takistanud teda 1853 pühendumast tõlkimisele. Mérimée tutvustas Prantsusmaal vene kirjandust, tõlkides Puškinit, Gogolit ja Turgenevit.

Teosed eesti keeles

• "Karl XI nägemus". Tõlkinud Karl Reitav – sarjas Hirmu ja õuduse jutud, nr 7, Tartu 1917
  
• "Tamango" ( novellid "Tamango", "Mateo Falcone ", "Džumaan", "Hispaania nõiamoorid"). Tõlkinud V. Vallaste. Loodus, Tartu 1929
  
• "Lokis: Leedu legend". Tõlkinud Karl Kirp . Olion / G. Naelapea, Tartu 1931 (ilmunud ka raamatus "Kuus juttu : välisautoreid", Tartu 1931)
  
• "Carmen" ( novell ). Tõlkinud Jolanda Kull , kommenteerinud Ott Ojamaa. Sari Klassikalised lood, ER, Tallinn 1974
  
• "Colomba. Carmen". Tõlkinud Sirje Keevallik ja Jolanda Kull, eessõna: Ott Ojamaa. Europeia-sari, Perioodika , Tallinn 1990; kordustrükk Ott Ojamaa ja Lauri Leesi saatesõnadega: AVITA, Tallinn 1996
  
• "Pärtliöö" (romaan). Tõlkinud Tatjana Hallap . Europeia-sari, Tallinn 1997
  
• "Lokis; Ille ’i Venus" (novellid). Tõlkinud Laine Hone. Järelsõna "Ühteaegu romantik ja realist": Rein Põder. Sari Klassikalised lood. ER 2001
  
• " Etruski vaas" (lühijutud). Tõlkinud Sirje Keevallik. Varrak , Tallinn 2003
  
• "Sinine tuba" (novell). Raamatus: "Kinnimüüritud tuba. Kuulsaid jutte: hirmu, õudust ja põnevust." Tallinn, Ilo 2009. Inglise ja prantsuse keelest tõlkinud Triin Sinissaar, koostanud , toimetanud ja järelsõna Kalle Kurg.