Proovieksam eesti keelest (0)

Proovieksam eesti keelest
Kirjand
Uus sajad , vanad probleemid
Vigadeparandus
Inimene on eksisteerinud planeedil Maa juba sadu tuhandeid aastaid. Meie planeet on pakkunud inimühiskonnale kodu, tuge, toitu, kuid millega vastab tänapäeva inimene? Tinglikult võib öelda, et keskkonnaprobleemid said alguse 19. sajandil, kui toimus massiline industrialiseerimine . Tollal ei väärtustanud inimesed loodust ega seal toimuvat. Tarbiti hulgaliselt maavarasid , raisati eluks vajalikku puhast vett. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem tundub probleeme tekkivat. Minnes uude sajandisse on alles jäänud ja jõudu kogunud vanad probleemid.
Kahetsusega peab tõdema, et uue sajandi tulekuga on säilinud vanad probleemid. Asi võttis algust tegelikult juba keskajal, kus inimesed ei mõelnud muule kui äraelamisele, keskkond jäeti täiesti tagaplaanile. Itaallaste tuntud jõgi Tiber on pidanud kannatama inimeste poolt tekitatud reostust. Tollal ei peetud tähtsaks loodust ja seal toimuvat, mõtlematult suunati kogu reovesi jõgedesse ja järvedesse, seoses sellega muudeti kalade elukeskkond kõlbmatuks. Inimesed ei väärtustanud planeedi kõige tähtsamat vara – vett. Tänapäevani on see probleem säilinud.
Kuulus Rousseu loosung : „ Tagasi loodussesse” on üha rohkem kõneainet pakkunud. Paljud rohelise mõtteviisiga inimesed on taibanud, millisesse ohtu me end ja oma järglaskonna seame ning on hakanud tühise jutu asemel tegutsema. Selle tulemusena on kehtestatud loodusvarade kulutamise piiranguid, reovett on hakatud puhastama , kehtestatud on igasuguseid loodushoiu norme, millest paraku kõik kinni ei pea.
Inimene oma elutegevusega reostab kõike enda ümber. Mugavus ja laiskus on muutunud tegelikkuseks, peamine, mille poole püüeldakse, on raha. Enam ei viitsita jalgsi poes käia, vaid selleks kasutatakse mõnda transportvahendit. Tänapäeva inimene ei kujutaks elu ette ilma voolava vee, televiisori ja arvutita. Inimene on sõltuv tehnikast. Kuid me kipume unustama, et oma liigse energia tarbimisega kahjustame me oma koduplaneeti Maad.
Viimasel ajal on jutuainet andnud globaalne soojenemine. Inimene oma priiskava ja raiskava eluviisiga kulutab planeet Maa varusid. Süsihappegaasi hulk atmosfääris järjest suureneb, ülemaailmne keskmine temperatuur kasvab. „Planeet Maa” saatest olen kuulnud , et kui maakera keskmine temperatuur peaks tõusma kuue kraadi võrra, sulavad jääväljad Gröönimaal ja Arktikas. Üleujutusvee alla jääks mitmeid miile rannikualasid, põhjapoolsed taime- ja loomaliigi kooslused häviksid. Selline vaatepilt oleks kohutav, kuid vägagi reaalne lähitulevik.
„ Oh aegu, oh kombeid!” Cicero appikarje on vägagi paikapidav. „ Musta kulla” varud on peaaegu otsakorral. Suuremad varud on alles jäänud poolustel, kus riikidevaheliste kokkulepete tõttu on nafta ammutamine keelatud. Inimkonnal oleks aeg midagi uut välja mõelda, mis oleks keskkonnasõbralikum. Tänapäeval on hakatud rajama hulgaliselt tuuleparke ja hüdroelektrijaamu. Seoses viimase ehitamisega jääb aga tuhandeid hektareid maad üleujutusvee alla. Loomad ning linnud kaotavad elukoha, alles jääb ökoloogiline surnuaed. Kahjuks on tuulikute ja hüdroelektrijaamade rajamine tohutult kallis ning tehnoloogia alles täiustamisel. Jääb üle ainult loota , et inimene oma liigtarbimisega ei vii meid kõiki hukule, sest kui meie Maa hakkab ükskord teeneid tagasi nõudma, on harjumuste muutmiseks liiga hilja .
Goethe paljudes oma teostes rõhutab keskkonda ja selle võrratut ilu. Üks menukamaid teoseid on „ Noore Wertheri kannatused,” kus peategelane Werther imetleb oma kodulinna ümbritsevat loodust. Noor mees armastab jalutada metsas, kuulata lindude laulu, millest saab ta inspiratsiooni joonistamiseks. Ka Merimee` teos „ Carmen,” kus peategelane mustlasneiu valib oma viimaseks puhkepaigaks murukamara, läheneb rohelisele mõtteviisile.
Aafrikas, kus inimkonna juurdekasv on võrreldes Euroopa riikidega tohutult suur, kannatavad paljud inimesed näljahäda ja puhta joogivee puudumise käes. Juba eelmisel sajandil algust saanud probleem järjest kasvab ja kasvab ning on jõudnud omadega uude sajandisse. Inimkonna praeguse kasvu juures, kus sündimus on suurem kui suremus , jõuab planeet Maa oma võimete piirini. Prognoositakse, et aastaks 2050 on maakera rahvaarv ligi 9,5 miljardit. Sellise rahvamassiga oleks maakera ülerahvastatud ning loodusvarad, sealhulgas elutegevuseks vajalik puhas vesi, otsakorral. Teadlaste arvates läheks juba praegu vaja viis sarnast planeeti nagu Maa, et rahvaga korralikult toime tulla. Viimase saja aasta jooksul on ligi pool taime- ja loomaliikidest inimtegevuse mõjul välja surnud. Kardan, et hullem ootab meid veel ees, kuna siiani pole uue sajandi tulek veel vanu probleeme likvideerinud, nende jaoks võib varsti olla liiga hilja. Võib-olla ongi inimene määratud hukule iseenda käe läbi.
„ Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub,” on öelnud Mati Unt. Undi tsitaat on küllaltki paikapidav. Kui oks ükskord murdub, ei ole seda enam võimalik parandada ning katastroofi vältimine on võimatu. Kuid saehambaid on võimalik nüriks teha ja hukatust edasi lükata, lülitades televiisori välja ning looduse rõõme nautima minna. Ehk võtab inimühiskond end ükskord kokku ja hakkab enda heaolu asemel mõtlema loodusele, vastasel korral hakkavad vanad probleemid järjest rohkem uuel sajandil tunda andma.