Printerid (0)

Printerid
Sissejuhatus:
Printer on seade, mis loob elektrooniliselt salvestatud dokumendist, olgu selleks tekst või pilt, füüsilise koopia meediakandjale, milleks võib olla paber, kile ja nii edasi. Tänapäeval kaks kõige levinumat tüüpi printerit on laserprinter ja tindiprinter . Tänapäeval mõeldakse printeri all tavaliselt teda arvuti lisaseadmena (Peripheral-Arvuti lisaseade ).
Maailma esimene printer võeti kasutusele juba 19. sajandil Charlse Babbage differentsiaalmasina puhul, mis kasutas metallist silindreid, mille peal olid tähed, et printida teksti paberile. Printerid muutusid populaarseks 1984-dast aastast HP LaserJet ja PostScript kasutusele võtuga Apple LaserWrite-i poolt. Kõige uuem printimistehnoloogia on 3D printimine , mille juured on aastas 2010. Sai võimalikuks füüsiliste objektide printimine, mis oli sama lihtne, nagu printerite puhul tekstidokumendi paberile saamine.
Erinevad printerid:

• Tindiprinter:(1951) kasutatakse tinti, mida pritsitakse paberile (Või muule printimispinnale). Tänapäeval on kasutusel kaks erinevat tehnoloogiat. Nendeks on CIJ ja DOD.
  
  • CIJ (Continious Inkjet) – Antud printerite puhul kasutatakse kõrgsurvelist pumpa, mis suunab tindi läbi tindipritsi keha ja sealt selle läbi mikroskoopilise otsiku paberile. Kehas tehakse pidevast tindivoost väiksed piisakesed, mida mõjutatakse elektrostaatilise välja abil, et saata nad kas paberile või tagasi ringlusesse. Plussiks on suur kiirus nii printimisel kui ka tindipiisakeste liikumises ( Kuni 50m/s). See tähendab, et tindiprits võib asuda paberist üpriski kaugel. Kuna tint on pidevalt liikumises (Kas paberile või ringluses), siis võib kasutada volatiilseid lahusteid nagu näiteks ketoonid ja alkoholid, mis lubavad tindil kiirelt imenduda ja kuivada paberil.
    
  • DOD ( Drop -On- Demand ) – Jagunevad omakorda kaheks:
    
    • Termiline DOD – Hõlmab enda alla suuremosa tavakasutaja printeritest. Selliste printerite puhul tindikassetid hoiustavad endast väikeseid kambreid, milles igaühel on oma küttekeha. Et kambrist tindipiisad välja pritsida, saadetakse impulss küttekehale. Temperatuuri tõustes osa tindist aurustub, suurendades kiirelt rõhku, mille tõttu tint pritsitakse paberile. Pindpinevuse ja madalrõhu tekkimise tõttu imetakse kambrisse läbi peenikese toru tinti juurde.
      
    • Piesoelektriline DOD – Antud tehnoloogiat kasutavad suuremjaolt kommertsiaalsed ja industriaalsed tindiprinterid. Antud printerid kasutavad piesoelektrilist materjali tindikambris küttekeha asemel. Kui sellele saata elektriline impulss, siis ta muudab kuju, surudes tindi otsikust välja. Piesoelektriline efekt – Füüsilise surve abil võimalik tekitada kehas elektrilisi laenguid. Protsess töötab ka vastupidi, rakendades elektrit kehale, saame tekitada füüsilist deformatsiooni.
      
• Antud printerid on vaiksemad kui maatriksprinterid, suudavad printida detailsemalt, teravamaid ja sujuvamaid pilte. Tegemist on ka kiirema lahendusega ning hinnad on tavakasutajale sobilikud. Samas hind lehekülje kohta on suurem kui maatriksprinteritel ja peale selle pole nad nii vastupidavad (Tavaliselt, vastupidavus oleneb siinpuhul tohutult tindi ja elektroonika kvaliteedist).
  

• Maatriksprinterid:(1968) Tegemist on printeriga , mis kasutab liikuvad printimispead, mille peal on väikesed nõelakesed. Paberi ja printimispea vahel on värviga immutatud riidest riba. Kui tuleb printimistöö, siis nõelakesed liigutatakse maatriksis kas ülessepoole, et nad ei puudutaks riiet ja selle taga olevat paberit, või asetatakse nad allapoole, misjuhul antud nõelad tekitavad punktid paberile. Printimise käigus pressitakse füüsiliselt nõeltega riide peale, mis jätab omakorda täpid vastavatesse asukohtadesse paberil. Maatriksprintereid saab jagada omakorda kaheks. Jadamaatriksprinterid kasutavad horisontaalselt liikuvat printimispead. Korraga saab printida ühe rea ning ühe sümboli jaoks on maksimaalselt eraldatud 48 nõelakest. Ridamaatriksprinter kasutab aga paigalseisvat printimispead, mis on peaaegu sama suur, kui paber. Jadameetodi puhul on võimalik saavutada kiirus kuni 550 cps ( Characters per second – Sümbolit sekundis). Ridamaatriksprinteri kiirus võib olla aga kõvasti suurem kui 1000 cps-i. Kuna kasutatakse füüsilist survet , et printida, saab kasutada koopiapaberit, et teha koopiaid . Antud printerite puhul on kvaliteet halb, kuid printimise hind ühe lehekülje kohta on üks odavamaid. Samuti on antud seadmed tavaliselt aeglased ja lärmakad. Tänapäevaks peaaegu täielikult väljasurnud.
  
• Laserprinter: Laserprinter on printer, mis kasutab laserit ja trummlit, et paberile kuvada tekst või pilt. Laser liigub üle seleeniga kaetud trummli vastavalt sellele, mis pilti või teksti on vaja printida. Sisefotoefekti tõttu need osad, millest laser on üle käinud, kaotavad oma laetuse. Pärast seda kasutatakse toonrit, mis tõmbub laetud trummli osa külge (osa, mida laseriga ei valgustatud). Pärast seda surutakse trummel vastu paberit, mis edastab toonri. Viimane etapp on paberi kuumutamine, et tooner kinnistada paberisse. Pärast iga elementaarset printimisetappi trummel puhastatakse üleliigsest toonrist ning et uut printimisprotsessi alustada, laetakse kogu trummel uuesti ühtlaselt negatiivsete laengutega. Esimesed laserprinterid olid rasked ja kallid (mitukümmend kilo ja tuhandeid dollareid), kuid ajapikku nende hind langes. Laserprinterid võivad olla ka väga kiired. Industriaalsed laserprinterid suudavad printida kuni 100 lehekülge minutis (peaaegu 2 lehekülge sekundis).
  
• 3D printer: Esimesed 3D printerid eksisteerisid juba 1980-ndate aastate keskpaiguks. Antud tehnoloogia aga ei olnud efektiivne ja piisavalt odav tavakasutaja jaoks. 3D printerid on populaarsust kogunud alles selle aastakümne algusest. 3D printerid ei kasuta enam tekstifaile ja pilte printimiseks , vaid tavaliselt 3D mudeleid, näiteks CAD või Autodesk tarkvaradega loodud mudelid. Enne kui printima saab hakata, peab tarkvara läbi vaatama kogu mudeli ja otsima sealt vigasi. Vead on näiteks pinnad mis ei ole omavahel ühenduses ( Õhku seisvat tükki me ei prindi), augud mudelis ja teisi. Pärast seda kasutatakse tarkvara nimega lõikur ("Slicer"), mis muudab kolmedimensionaalse mudeli õhukesteks lõikudeks, mida printer saab juba printida. Printeri kvaliteedi ja seega ka prinditava mudeli kvaliteedi määrab ära iga kihi resolutsioon, täppide tihedus (dpi – Dots per inch ). Mida suurem see on, seda rohkem täppe on mõõtühikus võimalik luua ja seda täpsema mudeli saame me printida. Kui tavaprinterite puhul olid erinevad printimistehnoloogiad, kuid tint ja tindikassetid olid sarnased, siis 3D printerite puhul kasutatakse printimsieks erinevaid materjale, näiteks erinevaid polümeere, metallisulameid ja ka orgaanilist materjali.
  
• http://3dprinting.com/medical/