Prantsusmaa (1)

Tartu Kutsehariduskeskus
Turismiosakond
Annika Vesselov
PRANTSUSMAA
Referaat
Juhendaja Lili Kängsepp
Tartu 2009
SISUKORD
1. SISSEJUHATUS 3
2.1. Geograafiline asend 4
2.2. Pinnamood 4
2.3 Kliima 5
3. RAHVASTIK 6
3.1. Keel 6
3.2 Religioon 6
4. TAVAD JA KOMBED 7
4.1. Tervitamine 7
4.2. Prantsuse köök 8
4.2. Mood 9
5. PRANTSUSE MAALIKUNST 10
6. PARIIS 13
6.1. Eiffeli torn 13
6.2. Louvre 14
6.3. Pariisi Jumalaema kirik 14
7. LISAD 16

1. SISSEJUHATUS

Referaadi teemaks on Prantsusmaa – pindalalt pärast Ukrainat ja Venemaad kolmas riik Euroopas. Autor valis selle teema, kuna tundis huvi antud maa rahva ning ajaloo vastu. Referaat annab kokkuvõtva ülevaate Prantsusmaast ning prantslastest.
Esimeses peatükis tutvustatakse ülevaatlikult Prantsusmaad, teises rahvastikku. Kolmas peatükk peatub prantslaste kommete ja tavade juures, neljas prantsuse maalikunstil. Viimases peatükis on juttu Prantsusmaa pealinnast Pariisist ning linna sümbolitest.
2. ÜLDANDMED
Pindala: 543 965 km²
Rahvaarv: 62 448 977 (2009)
Pealinn: Pariis
Lipp : sini-valge-punane
Riigikord: parlamentaarne vabariik
President : Nicolas Sarkozy
Riigikeel: prantsuse keel
Religioon: katoliiklased (81%), moslemid (7%), protestandid (1,6 %)
Suuremad linnad: Pariis, Marseille, Lyon, Toulouse, Nizza

2.1. Geograafiline asend

Prantsusmaa on oma pindalalt pärast Ukrainat ja Venemaad kolmas riik Euroopas. Riik piirneb Lamanche'i väinaga kirdes, Atlandi ookeaniga läänes, Hispaaniaga lõunas, Vahemerega kagus, põhjas Šveitsi, Itaalia, Saksamaa, Luksemburgi ja Belgiaga.
Prantsuse Vabariik on administratiivselt jaotatud 22 regiooniks ja 96 departemanguks, lisaks kuulub riigi koosseisu 4 meretagust departemangu (Guadeloupe, Martinique, Guyane, La Réunion) ja 4 meretagust territooriumi (Prantsuse Polüneesia, Uus- Kaledoonia , Wallis ja Futuna, Prantsuse Lõunaalad) ning eristaatusega territoriaalühendused Mayotte ning Saint- Pierre ja Miquelon. (Lisad joon. 1)

2.2. Pinnamood

Põhja-Prantsusmaal, eriti Île-de- France 'is ja selle ümbruses, paikneb Pariisi nõgu, mis on riigi suurim tasandik . See ala on kohati väga tasane . Nõo välisnõlvad on järsud, sisenõlvad laugjad. Pariisi linn asub nõo keskel. Lääne pool, La Manche'i ääres, moodustavad mäeseljandikud sakilisi kriidikaljusid. Põhja pool läheb Pariisi nõgu üle Flandria ja Edela-Euroopa tasandikeks.
Pariisi nõost kirde ja ida pool on keskmise kõrgusega Ardennide (põhiliselt väljaspool Prantsusmaad) ja Vogeeside mäed, mis on osa teisele poole Reini jõge üle Kesk-Saksamaa ulatuvast mägede vööndist.
Lääne-Prantsusmaal moodustavad vanad kivimid, põhiliselt graniidid ja kildad, Armorica massiivi Bretagne'is ning Normandias Cotentini poolsaarel.
Lõuna-Prantsusmaa keskosas domineerib Prantsusmaa suurim mägine ala, keskmise kõrgusega Keskmassiiv, mis koosneb peamiselt vulkaanilise päritoluga kõrgustikest.

2.3 Kliima

Prantsusmaal domineerib mõõdukas, pehmete talvedega kliima. Erandiks on vaid kirdepiirkond. Atlandi ookean avaldab tuntavat mõju riigi loodeosas, kus kliimat iseloomustab kõrge niiskus, tugevad läänetuuled ja sagedased vihmasajud.
Kirdepiirkonnas on tegemist kontinentaalse kliimaga – soojad suved ja külmad talved . Keskmine õhutemperatuur on 12°C, kuid see varieerub miinuskraadidest jaanuaris kuni üle 30°C augustis.
Lõuna rannikutasandikke iseloomustab meeldiv Vahemeremaade ilm, külmakraadid on haruldus, vihmasajud kevadel ja sügisel ootamatud kuid põgusad, suvi peaaegu et sademetevaba. Samas on lõunaosa "mistraali" piirkond, mis tähendab tugevat külma ja kuiva tuult mis puhub piki Rhone 'i orgu umbes 100 päeva aastas.

3. RAHVASTIK

Prantsusmaal on iga neljas elanik kas immigrant või olid tal immigrantidest vanemad või vanavanemad. Enamik Prantsusmaal elavatest sisserändajatest on praegu pärit Lõuna-Euroopast (52%) või Põhja-Aafrikast (26%) ja nende mõju hakkab tunda olema. Kunagi vaadeldi Prantsusmaad vaid kui intellektuaalide kodumaad. Äärelinnades on seda arusaama välja tõrjumas sisserännanud rahvaste kirju segu:  magreebid (endised Prantsuse Põhja-Aafrika kolooniatest pärit araablased ), aafriklased, itaallased , hispaanlased, korsiklased ja mustlased. Linnaelanikkond moodustab rahvastikust 74%.

3.1. Keel

16. sajandil võeti kogu Euroopa kuningakodades prantsuse keel omaks kui diplomaatia ja kultuuri keel. Prantslased ise on oma keele üle väga uhked ning seetõttu ei meeldi neile eriti võõrkeeli rääkida. Prantsuse keel oli kunagi rahvusvaheliselt väga tunnustatud ning sdea räägiti tervelt neljal kontinendil. Prantsuse keel on lausa kliiniliselt täpne ning paljude välismaalaste arvates ka ilus. Prantslasi kurvastab nende keele hääbumine ja inglise keele esiletõus.

3.2 Religioon

Ametlikku usundit Prantsusmaal ei ole, ehkki umbes 80% kodanikest on sündinud katoliiklikus peres. Kuna pool riigi neljast miljonist võõrmaalasest on araablased või aafriklased, on linnades palju hiljuti ehitatud mošeesid. Umbes protsent prantslastest on päritolult juudid. Olgugi, et enamik neist on ühiskonda sisse elanud, on nad viimasel kümnendil kokku puutunud üha suureneva antisemitismiga, kaasa arvatud juudi kalmistute rüvetamine, plahvatused nende poodides jne.
Prantsuse katolitsism on piirkonniti erinev ning läbi põimunud kohalike tavadega. Kogu Prantsusmaal tähistatakse pidupäevi ja pühi, kuid üksnen 16% rahvast käib regulaarselt kirikus. Enamik prantslasi on ristitud ja üle poole neist laulatatakse kiriklikult, kuid pihil käivad vähesed. Alates 19. sajandist peale on kirik olnud riigist lahutatud.
Kuna prantslased ei võta katolitsismi tõsiselt, kalduvad nad teistesse usunditesse umbusklikult suhtuma. Nii nagu nad panevad pahaks Vatikani piiramatut võimu, ei salli nad ka mitteeuroopalike usundite pealetükkivust. Käib sõnasõda tüdrukute pärast, kes kannavad koolis loori .

4. TAVAD JA KOMBED

Prantslased tahavad olla sõltumatud nii poliitikas kui ka äris. Nad elavad omas maailmas, mille keskmeks on Prantsusmaa. Teistest maadest ei tea nad peaaegu mitte midagi, sest nende haridussüsteem ei anna teadmisi väikerahvaste ajaloo või geograafia kohta. Üldiselt suhtuvad nad välismaalastesse siiski küllaltki meeldivalt – ei positiivselt ega ka negatiivselt.
Prantslased on väga vaidlushimulised ja oma arvamuses kinni. Nad on selgepilgulised, põhjalikud mõtlejad, kes leiavad, et neil on paremad ajaloolised väljavaated kui enamikel teistel. Populaarsuse asemel eelistavad nad olla need, kellel on alati õigus. Oma ajalooliste saavutuste ulatuse ja suurejoonelisuse tõttu on prantslased veendunud, et nende missioon on Euroopa tsiviliseerimine.
Nagu romaani rahvastele omane, tõstavad prantslased erutudes häält ja žestikuleerivad. Kuid nad loobuvad harva ratsionaalsusest ja oskavad näha teiste voorusi . Nad on sageli isiklikud, sest on huvitatud just nimelt teist, kuid viisakus on nende kaasasündinud omadus, olgugu, et välismaalased seda iga kord ei taju.
Aega suhtuvad prantslased paindlikult. Päevakorrast nad väga täpselt kinni ei pea. Kuna nad seostavad päevakorrapunkte omavahel, siis tunnevad nad, et tasakaalu saavutamiseks peavad nad nende vahel edasi-tagasi liikuma.

4.1. Tervitamine

Prantslased kätlevad nii kohtudes kui lahkudes. Kogu tööpäeva jooksul käteldakse kõigiga. See annab tunnistust lugupidamisest ja isiklikust tunnustusest. Seda saadab alati personaalne tervitus (bonjour). Head sõbrad ja pereliikmed tervitavad kohtumisel ja lahkumisel üksteisest topeltsuudlusega põsele, alustades tavaliselt paremast põsest. Kolmekordne suudlus, mõnes provintsis koguni neli suudlust, on suurema kiindumuse märk.

4.2. Prantsuse köök

Prantslased söövad peaaegu kõike – ajusid, veisekõrvu, lambajalgu – ja nad ei töötle neid alati vaid asetavad tervenisti vaagnale. Nad kulutavad üle veerandi oma sissetulekust söögile. Ka kõige vähenõudlikum tööline viib oma perekonna eriliste sündmuste tähistamiseks restorani.
Prantslasele ei tuleks pähegi einestada ilma klaasikese või kaheta. Miljon prantslast toodab 7,5 miljardit liitrit veini aatas, mis on veerand maailma aastatoodangust. Alkoholi võib ametlikult pruukida 14. eluaastast peale. Perekondlikel pidustustel lubatakse lastel veini juua ja väikestele antakse veega segatud veini. Isegi McDonald’sis juuakse burgeri kõrvale veini.
Prantsuse köök on ülemaailmse kuulsuse saavutanud oma tõeliselt peenemaitseliste, hoolikalt valmistatud ning kaunilt serveeritud toitudega. Toiduainete kõige hinnatavamaks omaduseks peetakse maitsvust, seetõttu kasvatatakse ja aretatakse parima kvaliteediga aedviljasorte, oliivipuid ja seeni – šampinjonikasvatus on väga laialdaselt levinud. Soodsama kliima ja viljaka maapinna tõttu on põllumajandus, puuvilja- ning viinamarjakasvatus väga mitmekeine, liikide- ja sortiderohke.
Toite valmistatakse nii, et toiduainete algsed omadused ja toiteväärtus maksimaalselt säilivad. Rikkalikult süüakse toorsalateid, aedviljatoitude valik on väga lai. Maitseineid lisatakse mõõdukalt, kuid sellises valikus, nagu toiduainete enda maitse esiletõstmiseks sobib. Äärmiselt mitmekesine on kastmete koostis.
Prantsuse köök on suurel määral mõjustanud Euroopa toitlustamist ja paljud ülituntud toidunimetused pärinevad prantsuse keelest. Prantsuse toidud kannavad tihti päritolu – maakohta, esmaselt valmistanud koka või seda toitu eelistanud inimese nime.
Toite serveeritakse kaunilt, kuigi lihtsalt. Soojade toitude jaoks vaagnad kuumendatakse. Toidud asetatakse nii, et selgelt on näha, millistest toiduainetest need koosnevad. Toiduaineid ei segata palju, vaid kasutatakse eri liikidena. Piima ja koort tarvitatakse ainult rõõsalt.
Salat ja aedvili antakse omaette toiduna, mitte soojade liha- ja kalatoitude kõrvale.

4.2. Mood

Mood on Prantsusmaal olnud oluline majandusharu juba 17. sajandist alates ning Haute couture (kõrgmood) sai alguse Pariisist 1860ndatel . Tänapäeval loetakse Pariisi koos Tokyo , Londoni ja New York ’iga üheks maailma moepealinnadest. Seal asuvad ka paljude kuulsate moeloojate peakorterid.
Juba 1644 . aastal ilmus Prantsusmaal raamat "Les lois de la galanterie Francaise" ("Prantsuse viisakusreeglid "), milles tutvustati lugejale hea tooni nõudeid, aga jagati ka soovitusi, kus ja kuidas mingeid rõivaid kanda ning mil viisil oma näo ja juuste eest hoolitseda. Tänapäeval on prantslased riietusest väga teadlikud ning hoolivad kvaliteedist.

5. PRANTSUSE MAALIKUNST

Prantsuse kunst on kogu oma olemasolu vältel asunud Euroopa kunsti arengu tsentris . Ta on võtnud vastu mõjutusi lähematelt ja kaugematelt naabritelt, tema rüpes on tekkinud uued kunstiliigid (romaanika, gootika , rokokoo ja klassitsism ). Need omakorda on andnud impulsse teistele maadele ja rahvastele ning pannud taas liikvele uued suunad Euroopa kunstis. Maalikunst on skulptuuri ja arhitektuuri kõrval olnud kord juhtiv, siis jälle sekundeeriv.
Prantsuse maalikunst on läbi aegade olnud pidevas liikumises. Maalikunsti alguspunktiks võiks pidada suure Frangi riigi jagunemist ja Lääne-Frangi riikgi loomist, mis sai aluseks Prantsusmaa tekkele.
Karl Suure valitsemise ajast peale on kunst olnud Prantsusmaal soositud seisundis. Kuningad ja hertsogid on ikka pidanud esinduslike losside ja arvukate kunstiteoste omamist oma võimsuse näitajaks ning nendelt said seetõttu tööd sajad kunstnikud . Seda sama arvasid ka kirikuvürstid, kui ehtisid pühakodasid kunstiteostega.
Kogu varase keskaja vältel piirdus ilmalike valitsejate kunstilembelisus küll vaid miniatuurmaalidega illumineeritud manuskriptide tellimisega. 14. sajandil läks aga moodi kinkida kirikutele maalitud tiibaltareid, millel olid kindlasti ka annetajate portreefiguurid. See varane prantsuse maal oli rangelt väärikas, kuid samas ka eriliselt rafineeritud ja elegantne.
Renessansiajastul muutus maalikunsti temaatika niivõrd, et religioossed teemad taandusid. Tähtsamad teosed loodi siis valitsejate tellimisel nende losside ehtimiseks. Enamik nimekaid kunstnikke koonduski valitseja lähedusse. Seepärast on põhjust prantsuse varasemat maali nimetada õukondlikuks. Samal ajal ei olnud ka kirik maali suhtes ükskõikne – keskaja katedraalide suured säravad vitraažaknad jäävad kauniks peatükiks prantsuse kunsti ajaloos.
Demokraatlikum, rahvalähedasem maal sai eluõiguse 17. sajandi barokk -kunsti näol. Kunsti tähtsamateks tellijateks olid ülekaalukalt feodaalne kõrgkiht ning kirik, kes maalikunstnikelt dramaatilisi pilte ootasid. Alles valgustussajandil, kui hakati korraldama kunstinäitusi ja kui hakati kritiseerima õukondlikku kunsti, leidis maalikunst tee ka kodanlaste kodudesse.
Suure Prantsuse revolutsiooni päevade maalikunst on unikaalne selles mõttes, et kunstnikud lülitusid otseselt oma loominguga toimuvatesse sündmustesse. Ennekõike joonistused, vähem maalid fikseerisid tähtsamaid sündmusi ja agiteerisid rahvast.
18. sajandil arenes kunstis välja klassitsistlik suund, mis esialgu revolutsiooni ülistas, hiljem aga hakati klassitsistlikus kunstis väljendama Prantsuse keisririigi suurust ja sõjalisi võite. Kunst pidi olema õpetlik, ülistama voorusi ning võitlema pahede vastu. Maalidel kujutati kangelaslikke stseene antiikajast, mida püüti seostada oma kaasaja sündmustega.
19. sajandi keskel, Napoleon III ajastul, mil Pariisi ümber ehitati ja sõdu peeti, domineeris prantsuse kunstis Kunstiakadeemia. Prantsuse maalikunsti standardid määras Akadeemia, uuendusi peeti võimalikeks ainult Akadeemia kitsastes raamides.
Noored Pariisi kunstnikud maalisid heledamates ja eredamates värvides kui suurem osa eelmise põlvkonna kunstnikest. Nad pakkusid oma töid salonginäitustele, kuid žüriid ei võtnud neid vastu. Noorte kunstnike tuumik maalis sageli koos ning nende vabast ühendusest sai alguse uus kunstivool – impressionism. Voolu nimi on tulnud Claude Monet ' maalist " Impression , soleil levant " (Impressioon, tõusev päike).
1905. aasta Sügissalongis (suur ülevaatenäitus) esines oma maalidega rühm noori kunstnike, kelle metsikute värvide ja tingliku joonistusega maalid peaaegu skandaali tekitasid. Kunstikriitikud ristisid rühmituse kohe "metsloomadeks" (prantsuse keeles les fauves). Sealt arenes välja fovism . Kunstivoolu esindajad kasutasid hoogsalt maalitud värvipindu, puhtaid erksaid toone  ning loobusid varju ja valguse kasutamisest. Nad lähtusid oma loomingus kunsti kui vaimse teraapia kontseptsioonist. Üks tuntumaid selle aja prantsuse maalikunstnikke on Paul Gauguini.
20. saj. Alguses tekkis Prantsusmaal veel teinegi kunstivool – kubism , mis levis nii maalis kui ka skulptuuris. Kujutatav objekt lõhuti osadeks ja taandati geomeetrilistele põhivormidele, loobuti perspektiivireeglitest ja ühendati mitu vaatepunkti. Levinumad maaližanrid olid natüürmort, maastik ja linnavaade ning portree.
Pärast 1848. aasta revolutsiooni kujunes Prantsusmaal välja realism maalikunstis. Kaasaegsete stseenide kujutamisel hakati kasutama seni ainult ajaloomaalile omast suurt formaati . Populaarsed olid jutustava süžeega ühiskonnakriitilised maalid. Maalimiseks kasutati looduses nähtavaid toone. Neid ei asendatud erksamate või harmoonilisematega. Üks kuulsamaid prantsuse realismi esindajais on Gustave Courbet, kes veendus pärast 1848. aasta revolutsioonist osavõtmist, et tema kohus on kujutada tegelikkust , eelkõige inimesi, kelle elu ja töö on talle lähedased.
Esimene maailmasõda vapustas vaimuinimesi tõsiselt. Moodsa sõja õudused panid paljusid tõsiselt mõtlema kehtiva ühiskonnakorra mõistuspärasuse üle. Selle aja kunsti üks radikaalseimaid esindajaid on Marcel Duchamp . Tema 1917. aastal loodud tööd "Purskkaev" loetakse sageli esimeseks postmodernistlikuks kunstitööks. Esimese maailmasõja järgses Pariisis sündis ka sürrealism, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogiliste seisundite jms. Sürrealism ei leidnud 1920-1930-ndail erilist tunnustust, mõju aga kasvas tunduvalt pärast Teist maailmasõda.
Tänapäeval on Prantsusmaa kunsti keskuseks Pariis. Iga aasta rändab siia tu­handeid uusi kunstijüngreid, kes selles määra­tus keedukatlas kiiresti ümber küpsetatakse suupäraseks palaks Rue Poissy kunstikauplustele. Nii saab Prantsusmaa   alati juure uusi loovaid jõude, kes toovad uut värskust ja ai­tavad hoida siinset kunsti kõrgel tasemel.

6. PARIIS

Pariis – kunstnike meka . Mitte ühtegi teist linna pole nii armastatud kui Pariisi, sest mitte ükski teine linn ei paku sellist põgenemisvõimalust argipäevast. Tänu kunstile ja kultuurile on see Seine ’i metropol tänapäeval üks maailma igatsetumaid reisisihte.
Pariisi kesklinna iseloomustab peatänav Champs -Élisées (Joon. 3) ja kiirjalt lähtuvate tänavatega Charles de Gauille’i väljak. Viimase keskel on Arc de Triomphe – võidukaar. Champs-Élisées´ avenüü on üks maailma ilusamaid tänavaid, pikkuseks on 1910 ja laiuseks 70 meetrit.
Pariisi linna korrapärane makett on muljetavaldav. Tundub nagu oleks kõik see loodud ühe arhitekti poolt. Tegelikult on Pariis oma välimuse omandanud seitsme sajandi jooksul toimunud renoveerimistööde, laienduste ja ümberehituste tulemusel. Vaatamata kõigele oli selle arhitektuurilise ühtsuse taga Napoleon III linnaarhitekt Georges Hausmann , kes muutis aastatel 1853 – 1870 pealinna kuulsaks Valgeks linnaks.

6.1. Eiffeli torn

Pariisi üheks sümboliks võib pidada Eiffeli torni (Joon. 4). Plaan ehitada Pariisi kesklinna 1889. aasta maailmanäituseks 300 meetri kõrgune torn tõi alguses kaasa palju vaidlusi. Arhitektid, kunstnikud ning poliitikud koostasid „300 petitsiooni”, milles nad hoiatasid mõtte algatajaid pealinna silueti rikkumise eest ja olid kindlad, et plaan ehitada linna südamesse „pigimust korsten ” on „inetu pettus”. Torni hakati ehitama protestidest hoolimata.
Töö valmimisel jäi protestijate hulk järjest väiksemaks. Pariislaste enamik imetles ning kiitis elegantsust, mille torni võrgulaadne struktuur andis. Eiffeli torn suutis jätta õhulise mulje, hoolimata tema suurest massist. Kui Eiffel oli Prantsuse lipu viinud 300 meetri kõrgusele, ülistas ajakirjandus seda kui moodsa tööstuskunsti võitu ja võrdles seda teise Pariisi kuulsa monumendi Sacre-Coeuriga. Eiffeli torn – see on imepärane insenerikunsti meistriteos.
Ülevalt avaneb imeline vaade kogu Pariisile, selge ilmaga paistavad ka linna ümbritsevad asulad. Torn on võlunud miljoneid külastajaid ning toonud kuulsust nii Prantsusmaale kui Pariisile. Eiffeli torni külastab iga aasta ligi 5 miljonit turisti ning sellest on saanud linna kaubamärk.

6.2. Louvre

Pariisis asub üks maailma suurimaid muuseume – Louvre. Hoone ehitati 12. sajandil Philippe II Auguste 'i kuningapaleena. Algsest Louvre’ist, mis rajati 12. ja 13. sajandi vahel, on säilinud ainult müürid.
Prantsuse valitsejad ei hoolinud eriti Pariisist, kuni Francois I otsustas, et Pariis peab saama pealinnale väärilise lossi. Louvre’i ümberehitamist alustati 1546. aastal ning need tööd kestsid 300 aastat.
Nelinurkse siseõuega loss on prantsuse renessansi parimaid näiteid. Vana Louvre on laiendatud ja juurde ehitatud Kellapaviljon, lõpetati õuefassaad, valmis idafassaad. Kummalegi poole Carrouseli väljakut kulgeb Vana Louvrei’ga 500 meetri pikkune tiibhoone, neid nimetatakse Uueks Louvre’iks.
Muuseumina avati osa paleest 1793. aastal. Louvre'is on palju maailma kunsti paremikku kuuluvaid teoseid, neist tuntuim on Leonardo da Vinci Mona Lisa. Louvre’i muuseumi kollektsioon sisaldab erinevate kultuuride, tsivilisatsioonide ja epohhide kunstišedöövreid. Eksponaate on ligi 300 000. louvre’i ette on hiina arhitekt M. Pei püstitanud klaaspüramiidi, mis on Pariisi uuemaid sümboleid.

6.3. Pariisi Jumalaema kirik

Jumalaema kirik (Notre-Dame de Paris ) on kirik Pariisis Cité saarel. Hoone ehitamist alustati 1163. aastal kuningas Louis VII valitsemise ajal kunagise Jupiteri templi kohale. Nurgakivi pani paavst Aleksander III. Tööd kestsid ligi 200 aastat. Muljet avaldava roosaknaga läänefassaad valmis 1250 . aastal. Hiljem rajati ka külg- ja koorikabelid.
Louis XIV ja Louis XV ajal võeti kirikus ette suuremaid ümberkorraldusi. Suure Prantsuse revolutsiooni päevil hävitati paljud kirikus olnud aarded , kuid kellad pääsesid siiski ümbersulatamisest. Kirik pühendati Mõistuse ja Ülima Olendi kultusele, seda kasutati ka lihtsalt panipaigana.19. sajandil lisati kirikule 90 m kõrgune nelitistorn.
Jumalaema kirikus on toimunud arvukalt olulisi sündmusi: aastal 1239 tõi Püha Louis kirikusse Kristuse okaskrooni; seal on kroonitud Inglise kuningas Henry VI (1430); aastal 1804 kroonis seal Napoleon ennast prantslaste keisriks ja oma abikaasa Joséphine'i keisrinnaks.

7. LISAD

Joon. 1
KASUTATUD KIRJANDUS

• Reisid Euroopa kultuuripiirkonna riikides. Lombo Tanning. OÜ Infotrükk, Tallinn 2008
  
• Maailma reisipass: Prantsusmaa. Tõlkinud Vahur Raid. World Trade Press. Tallinn 1999
  
• 100 vaaramisväärsust. Peatoimetaja : Dr. Manfred Leier. Trak Pen OÜ, 2004
  
• Kultuuridevahelised erinevused. Kuidas edukalt ületada kultuuribarjääre. Richard D. Lewis . Tea kirjastus, Tallinn. 2007
  
• Maailma äri ja kultuuri käsiraamat I. Terri Morrison. Tea kirjastus, Tallinn 2002
  
• Ptantsuse maalikunst. Aino Kartna. Kirjastus Kunst, Tallinn. 1991
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Prantsusmaa
  
• http://europa.eu/abc/maps/members/france_en.ht m
  
• http://www.scribd.com/doc/13891166/Klassitsism-Prantsusmaa-ja-KeskEuroopa-kunst-18saj
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Impressionis m
  
• http://www.koolielu.ee/files/konspekt.ht m
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Notre-Dame
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/French_fashion
  

17