Prantsuse revolutsioon (2)

Kuidas muutis Suur Prantsuse revolutsioon maailma?
arutlus
Maailma tuntuim ülestõus, mille käigus kukutati Prantsusmaal kuningavõim ning feodaalkord , kestis aastatel 1789-1799. Tegemist on maailma tuntuima ja suurima revolutsiooniga.
Enne revolutsiooni oli Prantsusmaal absolutistlik valitsemisviis ning aastani 1789 valitses kuningas parlamendist ja konstitutsioonist lahus. Kuid kui riigis hakkasid levima valgustusideed, hakkas ühiskond muutuma ja paratamatult viis see mingisugusele revolutsioonilisele tagajärjele.
Põhiliseks ajendiks revolutsiooni puhkemisele oli kindlasti Louis XVI ajal läbi viidud ebaõnnestunud majandusreformid, kui tegelikeks põhjusteks, mis riiki revolutsioonini juhtisid olid hoopis lisaks eelmainitud valgustusest tingitud despootiale veel sõjaline ebaedu ning sellega kaasnevad kulutused ja majanduskriis , mis hakkas iganema sõdade ja inimeste toretseva ja priiskava eluviisi tõttu.
Prantsusmaa elas revolutsiooni ajal kahtlemata üle oma võimete, unustades, et enam ei toimi riik nii edukalt kui Louis XIV valitsemisajal. Louis XIV mantlipärijad polnud riigi juhtimises silmnähtavalt kaugeltki nii edukad kui Päikesekuningas.
Seega hoolimata august Prantsusmaa rahakotis, kulutasid järgnevad kuningad ja tollaegne ühiskond endiselt suuri summasid nii luksuslikuks ,,heaks eluks” kui ka sõdadeks.
Setõttu hakkas riik makse tõstma, mida pidi maksma kolmas seisus, kuhu kuulusid nii talupojad ja linnarahvas kui ka pankurid, kaupmehed , arstid ja advokaadid.
See aga viis majanduslanguseni, sest inimeste sissetulekutest läks üle poole maksudeks .
Rahva rahakotte tühjendasid veelgi enam toidukaupade ostmine , mille hinnad kahekordistusid ikalduse tõttu.
Riigi stabiilsust segas veel lisaks kolmanda seisuse ja talupoegade rahulolematus endi õiguste üle.
Kolmas seisus hakkas nõudma vaimulike ja teiste aadlikega võrdseid poliitilisi õigusi,
talupojad aga väiksemaid koormisi. Kõik see aga pingestas riigi valitsemist ning tulemuseks kogunesid Versailles ’ üle 175a jälle kokku generaalstaadid. Kuid ka generaalstaatide hulgas tekkisid teravad konfliktid ning kolmas seisus lõi sealt lahku ning moodustas Rahvuskogu, mis pidi olema kogu rahva vaieldamatu esindusorgan. Peale seda ühinesid Rahvuskoguga ka mõned aadlikud ja vaimulikud , kes koos Rahvuskoguga moodustasid Asutava Kogu. Selle ülesanne oli koostada põhiseadus, mis pidi olema aluseks uuele riigikorrale. Alates sellest liikumisest tõusis riigis ka poliitiline aktiivsus.
14. juuli 1789 vallutati kuningavõimu sümbol - Bastille’i kindlus , rahvuskaardi poolt, mida hiljem hakati lugema kui revolutsiooni alguseks.
Üle kogu Prantsusmaa hakkasid levima monarhiavastased ideed ning sunniti kuningat andma õigust Asutavale Kogule anda välja seadusi. Kui see sündis, kaotati seisuslikud eesõigused ja talupojad vabastati teotööst. Hiljem hävitati ka aadliseisus, mis võrdsustas ühiskonda veelgi.
Kui teod tehtud, hakati oma tegusid kinnitama ning Asutav Kogu võttis vastu “Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni”, millega kehtestati võimude lahusus , kus kuningale kuulus täidesaatev võim ja kohtule kohtuvõim. Sellega lõpes Asutava Kogu tegevus ning võimule tuli Seadusandlik Korpus, kuhu kuulus 745 saadikut. Nende seas oli 2 aktiivset ja äärmuslikku poliitilist jõudu, kellest ühed pooldasid revolutsiooni jätku, teised monarhiat.
Kuna aga kuningavõim kaotas järjest oma populaarsust, vallutati 1792 kuningaloss, ühes millega vallutati kuningavõim ning kuningas pandi vangi.
Uueks riigi esindusorganiks sai Rahvuskonvent, mille ülesandeks oli koostada riigile uus põhiseadus. 22. september 1792 kuulutati Prantsusmaa vabariigiks.
Peale vabariigi väljakuulutamist hakkasid äärmuslased pingeid jälle revolutsiooni jätkamise teemal üles kruvima . Ühed pooldasid revolutsiooni jätku, teised mitte.
Sisepoliitiliste pingete tõttu loodi probleemide lahendamiseks Rahvapäästekomitee, mis pidi tagama riigi kaitse. Olenemata sellest rahulolematus riigis aina kasvas ja eriti seda žirondiinide ja jakobiinide vahel. Jakobiinid tegid aga tõsist tööd rahva ässitamisel oma vastaste vastu ning seejärel nad ka võimult eemaldati ja poliitilise elu juhiks said jakobiinid.
Keeruliste olude tõttu riigis moodustati uus põhiseadus, mille kohaselt pidi Prantsusmaast saama jagamatu vabariik. See jäi aga vastu võtmata, sest revolutsiooni päästmisega oli tol hetkel tükk maad rohkem tegemist. Revolutsiooni juht – Jean Paul Marat oli hukatud ja uueks diktaatoriks sai Robespierre , kes koondas oma kätte piiramatu võimu. Tema käe läbi sai surma ligi 40 000 inimest. Giljotiini alla läks ka Rahvapäästekomitee juht Danton . Peale tema hukkamist tekkis vastuseis Robespierre vastu, millega seoses ka tema hukati ning diktatuur hävis.
Peale seda sündmust hakkas olukord riigis rahunema – võeti vastu uus põhiseadus, milles sätestati, et Prantsusmaa on ja jääb vabariigiks ning seadusandlik võim jääb samuti Seadusandlikule Korpusele, kuid täidesaatev võim läheb Direktooriumile.
Rahvas ei olnud Direktooriumiga küll rahul, kuid võimult ei suutnud nad seda ka kukutada . Selle tagajärjel hakkas rahva seas tekkima jälle monarhia pooldajaid ning pöörduti isegi teiste Euroopa riikide poolde palvega, et monarhia taastada.
Selle tegevuse võttis aga oma kätte Napoleon Bonaparte, kes viis läbi riigipöörde, kus tema väed hõivasid Direktooriumi hoone ja kus sunniti võtma vastu otsus Direktooriumi laialisaatmise kohta.
Selle riigipöördega lõpes Prantsuse revolutsioon .
See on maailma ajaloo üks vägivaldseim ja ohvriterohkeim ülestõus, kuid mille käigus suudeti ometi muuta paljugi.
Revolutsiooni eesmärk oli kukutada absoluutne monarhia, mis peale pikki aastaid ka õnnestus. Monarhia hävitamise käigus kaotati vana feodaalsüsteem ja ühtlustati ühiskonda. Levima hakkasid valgustusideed ning rahvas hakkas rohkem kokku hoidma. Rahvustunde tõusmise ja ühtsema riigiga seoses kehtestati kodanikuvabadused.
Ülesloetelduna ei paista seda palju, kuid ometi nii suurele riigile kui Prantsusmaa oli see hiiglaslik samm edasi ning näide sellest, et kui rahvas midagi tahab, siis ta ka suudab.