Prantsuse Muusika - Berlioz&Ravel (0)

Retsensioon
Prantsuse Muusika
Berlioz & Ravel
Käisin 12. märtsil 2010 kell 19.00 Estonia kontserdisaalis Prantsuse Muusikat Berliozi & Raveli muusika ettekannet vaatamas. Nende muusikat kandsid ette Janja Vuletic metsospranlil, kes on pärit Horvaatiast, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, mille kontsertmeistriks oli Elar Kuiv ja dirigent Olari Elts . Esitati ainult Hector Berliozi ja Maurice Raveli teoseid. Hector Berliozi teostest esitati Avamäng „Korsaar“, „Armastusstseen“ dramaatilisest sümfooniast ja „ Romeo ja Julia “. Maurice Raveli teostest esitati „šeherezade“(kolm poeemi metsospranile ja orkestrile) ja „ Valss “.
Louis Hector Berlioz (1802-1885) oli prantsuse romantiline helilooja . Tema ilmumine Euroopa muusikaellu 19.sajandi 30ndail aastail oli mitmeski suunas uusi teid rajav . Tihti on teda nimetatud ka suurimaks prantsuse heliloojaks üldse, ent samal ajal ei mõisteta suurt osa tema loomingust tänapäevani. Kindlasti oli Berlioz oma eluajal aga rohkem hinnatud väljaspool oma kodumaad , põhjuseks küllaltki teravad suhted Pariisi konservatooriumiga. Berliozist sai alusepanija programmilisele muusikale ja kaasaegsele orkestratsioonile, tema teostes avardusid muusika vormilised, dünaamilised ja kõlalised dimensioonid. Berliozi instrumentatsiooniõpetus, mida Richard Strauss 1904 . aastal redigeeris ja uute instrumentide lisamisega kaasajastas on tänastelegi heliloojatele ja dirigentidele tõhus õppematerjal.
Maurice Ravel (1875-1937) on sündinud šveitsi-baski segaperekonnas Edela-Prantsusmaal Ciboure'is kuid enamasti viibis ta oma elu jooksul Pariisis. Ühelt poolt oma loomingu eest korduvalt kriitilist vastukaja saanud, teiselt poolt ehk innustatuna mõttest, et tema suund muusikas on tõeliselt isikupärane ja ainulaadne jätkas ta oma iseseisvat , väga viljakaks kujunenud loometeed. Ravel ise pidas ennast paljuski heliloojaks. Tema teostes on aga palju ka impressionismi ja ekspressionismi tunnuseid. Tema muusikal on täpne ja selge vorm, kasutab eredaid värvinguid. Ta huvitus jazzmuusikast, aasia ja teiste rahvaste muusikast ja kasutas motiive oma loomingus. Ta oli ka väga hea orkestritundja.
Minuarust olid Hector Berliozi teosed peajagu üle Maurice Raveli teostest. Hector Berliozi teosed tundusid mulle väga erakordsed ja erilised. Kuigi ka Maurice Raveli teosed on kindlasti head ja kindlasti on need ka prantsusmaal väga hinnatud, kuid mulle siiski meeldisid Hector Berliozi teosed rohkem, kuna neis oli rohkem sarkasmi ja energiat. Enim meeldis mulle Hector Berliozi teostest „Romeo ja Julia“ (1839). „Romeo ja Julia“ sümfooniat oli põnev kuulata, kuna see oli hästi energiline , dramaatiline ja elav. Ka Hector Berliozi „Armastusstseen“ meeldis mulle väga, kuna see tundus väga võimas ja dramaatiline. Mulle meeldivadgi enamjaolt teosed milles on kiirem tempo ja esitlus on natukene energilisem kui tavaliselt.
Kõige vähem meeldis mulle sellelt kontserdilt Maurice Raveli „šeherezade“ Kolm poeemi metsosopranile ja orkestrile (1903). Lugu aitas esitada ka solist Janja Vuletic, kes on pärit Horvaatiast ja kes oli minumeelest liiga karismaatiline . See lugu tundus mulle liiga üksluine, liiga rahulik ja liiga tavaline. Minu kõrvadele kindlasti ei sobinud ka see metsosopran , kuna ta vahepeal oma kõrgete helidega mu kõrvu hävitada üritas. Muidu kindlasti on Janja Vuletic väga hea solist, kindlasti on tal ka annet , kuna ta on ju võitnud mitmeid vokalistide konkursse ning tugev muusikaline haridus , mille ta on omandanud nii konservatooriumis kui ka Muusika- ja Kujutavate Kunstide Kõrgkoolis. Kuid kahjuks seekord ei läinud mulle Janja Vuleticu terav ja tugev metsosopranlik hääl peale. Hector Berliozi loomingus ei meeldinud mulle ainult see Avamäng „Korsaar“ ( 1844 ).
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester nägi väga võimas välja ja ka kuulda oli, et tegemist on väga tugeva mängiva koosseisuga. Eesti Riiklikul sümfoonial on see juba 83.hooaeg. Kunagi oli Eesti Riiklik Sümfooniaorkester väike raadioorkester, kuid nüüdseks on ta kasvanud Eesti esindusorkestriks. Kindlasti tegi ka suure töö dirigent Olari Elts, kes tundus mulle igatepidi väga tugeval tasemel olevat. Olari Eltsi dirigeerimisstiili tunnusjoontena on esile tõstetud teravalt fokuseeritud energiat ja autoritaarset kontrolli.
Üldiselt jäin ma kontsertiga rahule. Eriti hästi jäin ma rahule Hector Berliozi teostega ja tema loominguga, mis mulle väga meeldis. Pettuma pidin ma kahjuks Maurice Raveli loomingus, kuna need lood, mida ma sellel kontserdil kuulsin ei olnud kohe üldse minu maitse. Ta looming oli isegi natukene imelik minumeelest. Kuid see pisiasi ei torganud mulle nii väga Hector Berliozi tasemel teostest silma.