Põlvkondadevahelised suhted (0)

Põlvkondadevahelised suhted
Heaoluühiskond on kaasa toonud muutused nii perekonnastruktuuris, kui sotsiaalsfääris. Sündimus on vähenenud ja vanemaealiste osakaal ühiskonnas kasvanud. See kõik on omakorda kaasa toonud laste ja vanemate suhete erinevused ja vääriti mõistmised.
Veel sada aastat tagasi elasid meie esivanemad lihtsat elu, kus põhiline eesmärk oli oma perel hing sees hoida ja kuidagi ära elatuda, aidata oma lastel pere luua. Tööd tehti siis varahommikust hilisõhtuni nii mõisniku põllu peal, kui ka oma aialapikesel ning loomalaudas. Tööle olid rakendatud nii lapsed kui vanavanemad. Tihti elasid koos mitu põlvkonda. Lapsi oli palju ühes peres ja kodust kaugele ei kiputud. Lapsed tegid tööd enamjaolt sundimata ja harjumuspäraselt. See oli loomulik, et nendel on samuti ülesanded ja kohustus aidata. Tööde ja tegemiste kõrvalt leiti vanasti aega käia ka külas koosviibimistel, kus olid koos nii noored kui vanad. Ühised peod ei tule tänapäeval enam eriti kõne allagi.
Seda, mis lastele nüüdisajal peaaegu normiks on saanud, nimetati veel pool aastasada tagasi vabaks kasvatuseks, kus järeltulijaile oli hakatud palju enam lubama, kui see varem tavaks oli olnud. Kirik kui endisaegne tooniandja oli kõrvale jäetud, vanemliku ja koolikasvatuse kõrvale ilmusid aga üha enam ka teised tegijad - kõigepealt raadio, siis televisioon - esialgu küll süütu ja abitu - ja muusika , mis noorte esituses järjest radikaalseks ja metsikumaks muutus. Nüüd on laste peamiseks kasvatajaks saanud kõigi lastevanemate hirm - Internet , millest lapsed kahjuks otsivad sügavaid teadmisi vähem kui aja surnukslöömise võimalust. Normid on muutuvad ning ka inimesed on muutuvad.
Aeagade jooksul on vanemad põlvkonnad tahtnud ja isegi sundinud noori, et edasi anda oma pärandeid ja traditsioone noortematele, aga kas kõik noored peavad selle kõik avasüli vastu võtma. Anton HansenTammsaare romaanis „Tõde ja õigus“ tahtis Andres oma lastele pärandada parema tuleviku - tema nägi paremat tulevikku selles, et talu ja maa on korras- pole enam soist maapinda ega lagunevaid taluhooneid. Andres soovis, et tema järglastel oleks kergem elu, kui tal enesel . Vargamäe peremees töötas ainult ühe eesmärgiga- pärandada kunagi see tulevasele põlvkonnale. Kahjuks vana Andrese ja noore Andrese nägemused tulevikust ei langenud kokku ning noor Andres keeldus isa pakutud pärandist. Sellise tegevusega näitas küll noor Andres oma lugupidamatust oma isa tehtud töö vastu, aga ta kuulas kõigest oma südant. Ta teadis, et tema tulevik ei ole seotud Vargamäega. Mõned soovivad pärandit edasi kanda, mida on põlvest - põlve suguvõsas edasi antud, aga mõned ei soovi ning keegi ei saa neid ka selleks sundida
Nii on põlvkondadevahelise konflikti oht juba elu edenemisse endasse sisse kirjutatud, sest noored on ju need, kelle kaudu maailm edasi areneb. Areng saab aga toimuda ainult läbi muutuste. Mõnikord lihtsalt on üllatav, millisel määral need muutused on hõlmanud ka inimeste mõttemaailma. Mõnikord võib mõnel olla isegi raske neid muutusi aktsepteerida. Aga ma usun, et just see viimane on hädavajalik, et mitte lasta puhkeda põlvkondadevahelisel konfliktil oma elus.