pärandeid ja traditsioone noortematele, aga kas kõik noored peavad selle kõik avasüli vastu võtma. Anton HansenTammsaare romaanis „Tõde ja õigus“ tahtis Andres oma lastele pärandada parema tuleviku - tema nägi paremat tulevikku selles, et talu ja maa on korras- pole enam soist maapinda ega lagunevaid taluhooneid. Andres soovis, et tema järglastel oleks kergem elu, kui tal enesel.Vargamäe peremees töötas ainult ühe eesmärgiga- pärandada kunagi see tulevasele põlvkonnale. Kahjuks vana Andrese ja noore Andrese nägemused tulevikust ei langenud kokku ning noor Andres keeldus isa pakutud pärandist. Sellise tegevusega näitas küll noor Andres oma lugupidamatust oma isa tehtud töö vastu, aga ta kuulas kõigest oma südant. Ta teadis, et tema tulevik ei ole seotud Vargamäega. Mõned soovivad pärandit edasi kanda, mida on põlvest - põlve suguvõsas edasi antud, aga mõned ei soovi ning keegi ei saa neid ka selleks sundida
Tallinna Prantsuse Lütseum Ralf Innos „Mees, kes teadis ussisõnu“ analüüs Eesti uuem romaan. Projektitöö Tallinn 2019 Sisukord 1 Sissejuhatus..............................................................................................................................3 2 Teose analüüs...........................................................................................................................4 2.1 Autor Andrus Kivirähk......................................................................................................4 2.2 Sisu analüüs.......................................................................................................................5 3 Kokkuvõte................................................................................................................................8 4 Lisa.................................................................................................
Tallinna Polütehnikum Andrus Kivirähk ,,Mees kes teadis ussisõnu" Referaat kirjandusest Nimi 26.11.2013 TALLINN 2013 1. ÜLEVAADE AUTORI ELUST JA LOOMINGUST 1.1 Autori eluloost Andrus Kivirähk (sündinud 17. augustil 1970 Tallinnas) on eesti kirjanik. Tema ema on endine Nukuteatri näitleja, isa oli samuti näitleja ja seitse aastat Nukuteatri direktor. Tal on vend sotsioloog Juhan Kivirähk ja õde Tiina Vapper. Kivirähk on abielus Tähekese peatoimetaja Ilona Martsoniga. Neil on kolm tütart: Kaarin, Liisa ja Teele. Kivirähk lõpetas 1988 Tallinna 32. Keskkooli ning see järel läks õppima Tartu ülikooli ajakirjandust, mille ta lõpetas aastal 1993. Selle kohta, miks ta just seda eriala õppis, ütles ta saates Augustivalgus aastal 2003: ,,Lihtsalt ajakirjandus Tartus tundus mulle selline koht, kuhu on väga lihtne sisse saada. Ma kunagi pole tahtnud saada ajakirjanikuks, se
Andrus Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu" 1. Leia toestavaid argumente järgmistele väidetele: 1) "Mees, kes teadis ussisõnu" on romaan sellest, kuidas inimkond on kaotanud oma kunagise võime elada loodusega kooskõlas. See on nii, kuna järjest rohkem inimesi hakkas külla kolima, kus nende väärtushinnangud muutusid. Sealsed inimesed ei pidanud tähtsaks enam ussisõnu õppida, pealegi nende arvates olid ussid saatanast. Ussid aga salvasid neid, kes ei osanud ussisõnu kõnelda. Inimesed, kes rääkisid ussidega said nendega ka imeshästi läbi. Näiteks Leemet ja Ints elasid metsas, Leemet oskas ussisõnu ning tänu sellele suhtlesid nad omavahel. Neist olid saanud ka parimad sõbrad. Külatüdrukud kartsid karusid, samal ajal kui metsas elavad naised leidsid, et karud on hoolivad, õrnad ning ilusad loodusloomad. Metsanaised suudsid karu armastada nagu meest. 2) "Mees, kes teadis ussisõnu" jutustab eestlaste hääbumisest. Kivirähk väidab
Mees, kes teadis ussisõnu Andrus Kivirähk Peategelane: Leemet, mees, kes oskab viimasena ussisõnu. Ta on sündinud külas, kuna ta isa tahtis ka olla uuema aja inimene ja veenis Leemeti ema külla kolima. Pärast seda, kui Leemeti isa oli tolle ema koos oma armukesega-karuga voodist leidnud tappis karu Leemeti isa. Leemet, tema õde Salme ja ema kolisid metsa tagasi. Leemet on põhimõtetega poiss, kes ei hülga vanu kombeid ja tavasid uute vastu. Talle tundub see kuidagi kohatu hüljata kõik vana ja hea kultuur uue pärast. 1. Uue aja inimesed Isa oli ilmselt teist meelt. Tema tahtis olla uue aja inimene ja uue aja inimene pidi elama külas, lageda taeva all ning päikese all, mitte hämaras metsas. Ta pidi kasvatama rukist, töötama terve suve nagu mingi räpane sipelgas, selleks et saaks sügisel tähtsa näoga leiba kugistada ja olla sedasi võõramaalastega sarnane. Uue aja inimesel pidi olema kodus sirp, millega ta sügisel küürakil maas vilja lõikas; tal pidi olema
Sisukord 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. Sissejuhatus 12. 13. ,,Mees, kes teadis ussisõnu" on 2007.aastal ilmunud romaan, mille autoriks on Andrus Kivirähk. Minategelane Leemet, viimane mees, kes teadis ussisõnu on jäänud üheks vähestest metsa alles jäänud inimestest. Kõik on külla kolinud, ussisõnad unustanud ning hakanud elama uut elu, elama jumala jaoks, sööma leiba, põldu harima. Vaid Leemet, tema pere ema ja õde, ning onu Vootele ja mõni pere veel, on metsa alles jäänud. Samuti võib metsast leida ka rästikud, kellega Leemet peale ussisõnade selgeks saamist tihti suhtlema hakkab, inimahvid Pirre ja Rääk, kes on viimased endi hulgast ja kes kasvatavad metsas kitsesu
Mees, kes teadis ussisõnu – märkmed *minategelane = mt. = Leemet 1. - mets on vaikseks jäänud, vaevu kohtab kedagi, kui minna allikale vett tooma - minategelane oskab ussisõnu ehk loomadekeelt, uued loomad on kartlikud ja pelgavad teda tema oskuse pärast, eelistaksid põgeneda, kuid ussisõnad ei luba - mt. sisistas neid nimme korduvalt, et loomi enda juurde kutsuda ja nendega vanadele kommetele vastavalt rääkida, ussisõnu aga uued loomad ei teadnud ning see vihastas mt.-d nii, et ta sõnu veelgi tugevamini sisistas ja loomad pingest lõhki läksid, ta polnud oma teo üle uhke - ühel korral oli aga teisiti, kui allikalt tulles mt. põtra nägi ja teda ussisõnadega kutsus, reageeriski loom sellele ja tuli aupaklikult mt. juurde nagu vanadel headel aegadel, mil niiviisi perele toitu hangiti – kutsudes sõnadega looma alistunult enda juurde ja lõigates tal kõri läbi - mt.-le tundus naeruväärne, kuidas külainimesed jahti pidasid, vahel koguni päevi, kui oleks
Andrus Kivirähk on 2000. aastate üks menukaimaid eesti kirjanikke. Suurma kuulsuse tõi talle romaan ,,Rehepapp ehk November", mis ilmus aastal 2000 ja mida on müüdud üle 25 000 eksemplari ning tõlgitud soome, norra ja ungari keelde. Sellele järgnes mitmeid väiksemamahulisi teoseid ja näidenditsenaariume, kuni aastal 2007 ilmus tema teine palju kuulsust kogunud romaan ,,Mees, kes teadis ussisõnu". Kivirähk on humorist, kes naerab eestlaste pühade asjde ja rahvustunde üle. Tema võime kujutada asju nii, nagu ta neid näeb, on imetlusväärne. Ta suudab oma kirjatükkides panna asjad teistpidi liikuma, kirjutada ümber ajalugu ning naeruvääristada eestlaste igipõlist loomust. Tema tekstid on suures osas iroonilised ja otsekohesed, ta ei karda kasutada roppu kõnepruuki ega naerda kõigi eestlaste, sealjuures ka iseenda üle. Järgnevalt võrdlengi tema kahte suurteost - ,,Rehepapp" ja ,,Mees, kes teadis ussisõnu", mis on samaaegselt nii v
Kõik kommentaarid