Politeia Platon (2)

Politeia

Platon
Platoni dialoog Politeia arutleb meie ühiskonna ning riigikorralduse üle. Selleks kasutab autor koopavõrdpilti. Vangistatud inimesed seal pildil kujutavad lihtrahvast, kes proovivad välja lugeda võimalikult palju koopaseinte varjudelt. See on nende ainus infoallikas . Nagu ühiskonnas näeb lihtrahvas valitsejate tegevust, kui puudub võimalus lähikontaktiks. Nii püüame kõik välja lugeda sellelt infot, mis meile paistab.
Rahvas ei talu kiireid muutusi. Need on meile vastumeelsed. Isegi kui need on meie endi hüvanguks, siis me ei saa sellest kohe aru vaid see nõuab harjumist. Koopavõrdpildil on see toodud näitena vangist, kes vabastatakse ja valguse kätte viiakse. See valgus kõrvetab silmi ning pimestab. Vang tahab tagasi oma pimedasse mugavustsooni, kus ta enda arvates „näeb“ ning mõistab ümbrust.
Just harjumine on see märksõna, mis nii oluline on. Kui see sama vang peale sunniviisilist valguse käes olemist lõpuks harjub, hakkab ja nägema ning jõuab mõistmiseni. Temas tekib haletsus endiste kaaslaste vastu, kes istuvad all koopas ning endiselt peavad varjudelt lugemist kõige otstarbekamaks tegevuseks.
Kui me räägime sellest samast vangist, kes nüüd harjus valgusega . Siis teame, et talle ei läheks korda enam auhinnad , mida jagati all hämaras. Toon siinkohal sisse tänapäeva 21. Sajandi näite. Noormees , kes noorukina veetis aega tänavakampades, tarbides alkoholi ning saades tunnustust oma tugevate rusikalöökide eest ei näe selles elus mingit tõmmet olles lõpetanud ülikooli. See tunnustus, mida oleks jagatud kaaslaste poolt minevikus tekitab temas vastikust ning õudu. Ta tunneb kaasa neile noortele, kes meenutavad talle ennast samas vanuses. Ta pigem elaks praeguses valguses kehvades tingimustes kui läheks tagasi sinna, kust ta tuli. Samas, need kes hämaruses istuvad on rahul ning tunnevad vajadust end kaitseda end iga olendi eest, kes neid päästa tahab.
„Need, kes ülalt on tulnud, ei taha inimeste asjadega tegelda, vaid on rõhutud igatsusest viibida alati ülal.“ Sellega tahetakse viidata valitsejate mugavusele mitte laskuda lihtrahva probleemidesse. Kuid edukas ning tõhus riigikorraldust just seda vajabki – mõtlevat ja arusaajat valitsejat. Koopavõrdpilt annab siin jällegi hea ettekujutuse. Kui kuningas heledast päikesevalgusest pimedamale alale jõuab on ta pimestatud. Ta ei suuda kohaneda nii järsku ümbrusega ning saab naeruväärseks sealsete asunike poolt. Kuid on ka arusaajaid inimesi, kes mõistavad kuninga pimestumuse tagamaid ning ei naera ta üle. Eriti naeruväärne on see, kes naerab heledama valguse käest tulnud inimese pimestuse üle.
Kuidas aga inimesed haritud saavad on meie endi teha. Teise inimese sisse ei saa haridust külvata, see on inimeses endas olemas. Nagu öeldud „hing küll omab nägemisvõimet, aga ei ole õigele poole pööratud ja ei vaata sinna, kuhu peaks.”
Otsime vastust sellele, kes peaksid riiki juhtima . Riiki ei saa juhtida harimatud, sest neil puudub suund kuhu liikuda . Nad ei tea mida teha. Teiselt poolt ei saa riiki juhtida ka liiga kõrgelt haritud või need kes eneseharimisele täielikult pühendatud on. Seda seepärast, et neil puuudub tahe püüelda millegi poole. Ehk esimestel puuduvad oskused, teistel tahe .
Parim valitsejad on need, kes seda ei ihka nii väga. Ega võim ei ole hüve. Parim valitseja on inimene kes tõuseb vaikselt. Ta silm harjub erinevate valgustega ehk ta mõistab ja saab aru erinevate elanike vajadustest . Ta tõuseb kuni on mäe tipus. Kuid nüüd, erinevalt üldlevinud tavadele, ei tohi see inimene jääda sinna tippu. Vastasel juhul nagu eelpool mainitud kaob sel valitseja tahe. Valtsemist tuleb võtta kui paratamatust mitte kui hüve.