Poliitiline kohustus (1)

Poliitiline kohustus
Tänapäeval on võimatu leida kohta, kus ei kehtiks seadused. Kõikjal piiravad inimeste tegevust mingisugused seadused või reeglid. Näiteks, omades Eesti kodakondsust, pean ma alluma Eesti Vabariigis kehtestatud seadustele . Viibides kooli territooriumil pean ma järgima kooli sisekorra reegleid. Ühel või teisel viisil on inimese käitumine ja tegutsemine alati olnud piiratud. Poliitiline kohustus tähendab kohustust alluda riigi seadustele.
Küsimus ideaalsest riigivõimust kerkis päevakorrale 16. ja 17. sajandil. Võimu poolsed kuritarvitused Prantsuse revolutsiooni ajal, 18. sajandi lõpus, aga tõstatasid selle küsimuse veelgi teravamalt. Poliitilise kohustuse mõte ja eesmärk on tagada eelkõige oma ühiskonnale turvalisus. Selleks tuleb allutada rahvas kontrolli alla. Seaduste eesmärk on teha inimeste suhted omavahel ja inimeste suhted riigiga lihtsamaks. Kui poleks seadusi keelamas, siis leidub kindlasti neid inimesi, kes oma isikliku heaolu nimel on suutelised ohustama teiste inimeste turvalisust. Seaduste abil pannakse paika inimeste käitumise normid.
Poliitiline kohustus puudutab küsimust, miks me peaksime seadustele kuuletuma . Rousseau`le toetudes, on inimeste jaoks olulised erahuvid, kuid üks osa erahuvidest on sarnane kõigile ühiskonna liikmetele . Selle ühishuvi tõttu ongi mõistlik sõlmida nn ühiskondlik lepe ehk siis kuuletuda riigivõimule. Selles punktis ilmneb vastastikune austus . Riik või siis täpsemalt rahva poolt valitud võim peab teostama ühishuvide rakendamist ja rahvale pakkuma kaitset. Kui meie rikume seadusi, siis miks peaks riik meile kaitset pakkuma? Kui sa midagi saad, siis pead ka midagi vastu andma. Nii tekibki vastastikune poliitiline kohustus. Hobbes vaatleb poliitilist kohustust kahest seisukohalt: üksikindiviidi (potentsiaalse kodaniku) ja riigi seisukohalt. Üksikindiviid peab alluma konkreetse riigi seadustele. Ta ei tohi seaduste vastu eksida. Kuid riik peab vastutasuks kaitsma oma kodanikke ning neile tuge pakkuma.
Poliitilisest kohustusest võime rääkida sama kaua, kui on eksisteerinud riigid. Koos riigiga kaasnevad ju ilmselgelt seadused, millele toetub ühiskond. Riik ei saa eksisteerida ilma ühiskonnata.
Poliitiline kohustus riigi ees on üsna sama, nagu lapse kohustused vanemate ees. Kuid teisest küljest, poliitilise kohustusega saame me nõustuda või mitte. Me võime sellest sama hästi ka lahti öelda, kolida näiteks teise riiki, kus kehtivad meeldivamad seadused, millele kuuletuda. Aga kuidas käituda siis, kui riik või võim muutub ühiskonnale ohtlikuks, nii nagu see oli näiteks endises Nõukogude Liidus?
Seadused annavad inimestele õigusi, aga samas ka kohustavad inimesi nendele alluma. Seadused teevad meie elu kergemaks. Seadused muudavad meie elu kindlasti ka raskemaks. Riik vajab seadusi, et ühiskond korralikult funktsioneeriks. Kui poleks seadusi, siis igal inimesel oleks vaba voli teha, mida hing ihaldab. See viiks ühiskondliku katastroofini ning annaks võimaluse võimu juurde saada isikutel, kes seavad oma huvid ühiskonna huvidest kõrgemale. Poliitiline kohustus tähendabki eelkõige mõlemapoolset, inimeste kui ka riigi vastutust tagada praegustele ja ka tulevastele põlvkondadele hea elu ja kindlustunne.