Poliitika ja valitsemise alused õpiku Heywood 2-nda ja 13-nda peatüki kokkuvõte eesti keeles. (3)

Peatükk 2 Valitsus, süsteemis ja valitsusvõim (režiim)
„See valitsus on parim, mis ei valitse üldse.“ Henry David Thereau „Kodaniku sõnakuulmatus“ (1849)
Erinevate valitsusvormide sorteerimine on olnud üks poliitilise analüüsi põhi muresid läbi aegade. Seda protsessi on võimalik vaadelda läbi aegade 4 sajandisse enne meie aja arvamist, kui Aristoteles tegi esimese kirja pandud katse kirjeldada poliitilist valitsusvõimu (edaspidi kirjutatud kui „režiim“) kasutades terminit nagu „demokraatia“, „oligarhia“ ja „türann“ mida kasutatakse siiamaani.
Alates kaheksateistkümnendast sajandist olid valitsused sorteeritud kui monarhia või vabariik, või kui autokraatlikud või konstitutsioonilised režiimid. Kahekümnendal sajandil need suunad teravnesid veelgi.
„Kolme maailma“ poliitilise süsteemi sorteerimine, mis oli eriti moes Külma Sõja ajal, lõi maailma poliitikast pildi, kui domineeritud kaklustest demokraatia ja totalitarismi vahel.
Samas moodsa arengu valguses, nagu kommunismi kokkuvarisemine, Ida Aasia tõusu ja Islami poliitika ärkamisega, tundusid kõik teised klassifikatsioonid vananenud olevat. Samas polda ka täielikult kindel, mida taolised muutused endaga kaasa toovad ja mida tähendavad. Mõned tõlgendavad neid kui lääne liberalistliku demokraatia trumbina. Teised tähendavad tõendeid moodsa maailma laialivalgumisest ja killustatusest.
Traditsioonilised sorteerimise süsteemid
Enne kui vaadelda kuidas erinevaid süsteeme sorteerida, on vajalik kajastada mida sorteeritakse ja miks on vajalik säärast sorteerimist läbi viia.
Esiteks – mis on „valitsus“ ja kuidas valitsus erineb poliitilisest süsteemis või režiimist? „Valitsus“ viitab institutsioonilisele protsessile, läbi mille kollektiivsed ja siduvad otsused tehakse. Teisalt on poliitiline süsteem või režiim laiem termin, mis ümbritseb mitte ainult valitsuse mehhanismi ja institutsioonset riiki, vaid ka struktuuri ja protsessi, läbi mille suheldakse laialdasema ühiskonnaga.
Poliitiline süsteem on sub-süsteem mis kuulub suurema ühiskonna süsteemi.
Nagu enamikes sotsiaalsetes teadustes, täpne mõistmine poliitikas on võimalik ainult läbi sarnaste protsesside, eriti eksperimentaalsete meetodite.
Režiimi sorteerimine sama pealkirja all, toob tähelepanu sarnasustele, aga on ka olemas risk, et erinevused, mis esinevad, mis neid lahutavad, ignoreeritakse või põlatakse ära.
Klassikaline tüpoloogia
Ilma mingi kahtluseta, enim mõju avaldanud süsteem sortreerimises oli Aristotelese plaan 4 sajandit enne meie aja arvamist, mis baseerus tema tollases 158 Kreeka linna analüüsis.
See süsteem domineeris mõttelaadides järgmised 2500 aastat. Aristoteles arvas, et valitsus peaks olema sorteeritud kahe järgneva küsimuse järgi „Kes valitseb?“ ja „Kes saab valitsemisest kasu?“. Valitsused, nagu ta uskus, saab anda ainuisiku kätesse, väikse grupi kätesse või suure grupi kätesse. Ükskõik millisel juhul peab valitsus juhtima isekatel huvidel valitseja heaks või terve ühiskonna hüvanguks. Aristotelese eesmärk oli hinnata valitsuse vorme normatiivide järgi, lootuses identifitseerida ideaalne konstitutsioon.
Hilisemalt arendas Aristotelese süsteemi välja filosoof Thomas Hobbes ja Jean Bodin . Nende konkreetne mure oli iseseisvuse printsiibis, mida vaadeldi kui põhielement kõigile tasakaalukatele poliitilistele režiimidele. Iseseisvust loeti kui kõige igavesemat jõudu, jõudu mis isegi üksinda suudaks tagada korra valitsemises.
„Kolme maailma“ tüpoloogia
Kahekümnenda sajandi ajal mõjutasid ajaloolised arengud jällekord poliitilise sorteerimise baase. Sõdade vahelisel ajal olid ilmnenud uued vormid autroitismist, eriti Stalini Venemaal, fashistlikus Itaalias ja natsislikus Saksamaal, mis kinnitasid, et maailm oli jagatud kaheks režiimiks: demokraatlik ja totalitaarne. Samas oli ka teadmine, et säärane oli vormitud Külma Sõja vaenulikust vastuseisust ja et see oli pigem kui Külma Sõja loodud liik ideoloogiast, ning see stimuleeris otsima veelgi neutraal-väärtuslikku ja ideoloogiliselt sõltumatut sorteerimise süsteemi. See viis omakorda kasvava populaarsuseni, mida kutsutakse „kolme maailma“ lähenemine – uskumus , et poliitiline maailm võib olla jagatud kolmeks erinevaks blokiks:

• kapitalistlik „esimene maailm“
  
• kommunistlik „teine maailm“
  
• arenev „kolmas maailm.
  

Kolme „maailma“ sorteerimine omad ökonoomilist, ideoloogilist, poliitilist ja strateegilist dimensiooni . Tööstusliku lääne režiim oli „esimene“ ökonoomiline termin. Vähem arenenud Aafrika riigid, Aasia ja Ladina Ameerika olid „kolmas“ sest nad olid majanduslikult sõltuvad ja kannatasid tihti laialtlevinud vaesuse all.
Moodsa maailma režiimid
Alates 1980 lõpust režiimi sorteerimise tööstus on olnud limbos. Vanad kategooriad. Eriti „kolme maailma“ jagamine oli kindlasti ülemäärane, kuid uue maailma poliitiline kontuur oli absoluutselt ebaselge. „Liberaalse demokraatliku maailma“ imidž nõudis üleolekut just lääne arengu mudelist, baseerudes USA-s, vihjas sellele, et väärtused nagu individualism , õigused ja valikud on üleüldiselt kohandatavad.
Ükski süsteem ei sorteeri lähtudes ühest ainuõigest kriteeriumist . Sellegipoolest on konkreetsed süsteemid prioritiseerinud erinevaid kriteeriumeid. Kõige tavalisemalt kasutatakse kõikidest parameetritest just järgnevaid:

• Kes valitseb? Kas poliitiline võim on antud eliitidele või proviligeeritud gruppidele, või kas see hõlmab tervet populatsiooni?
  
• Kuidas on kuuletumine saavutatud? Kas valitsus on allutatud kuuletuma jõudu kasutades või läbi läbirääkimiste ning kompromisside?
  
• On valitsuse võim tsentraliseeritud või killustatud? Millised tsekid ja bilansid on käibel poliitilises struktuuris?
  
• Kuidas on valitsuse võim nõutud ja edastatud? Kas režiim on avatus ja konkurentsivõimeline, või on see monarhia?
  
• Milline on balanss riigi ja indiviidi vahel? Milline on õiguste ja kohustuste määr valitsuse ja kodaniku vahel?
  
• Milline on seis materiaalses arengus? Kui materiaalne on ühiskond ja kui võrdselt jõuksus on jagunenud?
  
• Kuidas on majanduslik elu korraldatud? Milline on majanduslik liikumine turul ja millist majanduslikku rolli valitsus omad?
  
• Kui stabiilne on režiim? Kas režiim on ajajooksul kestnud ja kas sellel on vastupidavust vastata uutele nõudmistele ja väljakutsetele?
  

Konstitutsiooniline -instituudiline lähenemise sorteeritus mis oli mõjutatud“ klassikalistest“ tüüpidest omandati üheksateistkümnenda sajandi lõpus ja kahekümnenda sajandi alguses.
Peatüki 13 kokkuvõte: Grupid, huvid ja liikumised
„Kümme rääkivat inimest on lärmakavad kui kümme tuhat vaikivat“ Napoleon 1 Maxims
Poliitilise vastastikuse toime mustrid muutusid kahekümnendal sajandil kasvava eenduva organiseeritud gruppide ja huvide tõttu. Kuigi 1950-ndatel ja 1960-ndatel „grupilise poliitika„ kõrghetkel oli laialdaselt väidetud, et äride huvidgrupid, ühingud, farmid ja muud sarnased asutused olid asendanud assambleede ja poliitiliste parteidega kui poliitika põhiviljelejad.
Grupi poliitika
Huvigrupid , nagu poliitilised parteid, moodustasid ühe suurema lüli valitsuse ja mooodsa ühiskonna vahel. Mõnes aspektis need juurdusid poliitilises parteid olevatega. Nad olid esindava valitsuse „uue ajastu lapsed“ ning nad tulid ellu, et panna sõnadesse kasvava mitmekülgse divisiooni ja lõhestunud sotsiaalse tööstuse. Samal ajal kui poliitilised parteid olid mures valimiste võitmise pärast, otsides koalitsiooni võimalusi ja tuge, tõid huvigrupid nähtavale palju erineva ja puhtanäolisemad positsioonid, et esindada inimesi, kes valivad neid. Paljud eksisteerivad huvigrupid on juurdunud hiljaaegu. Nad on põhiline toode plahvatuslikust pingest ja poliitilistest protestidest, mis ilmnesid 1960-ndatel aastatel.
Grupi tüübid
Püüda defineerida gruppe ja sorteerida neid on raske, sest neid on erineva natüüri ja mitmesuguse vormiga. Näiteks, kas me oleme mures gruppide või huvide üle? Teisisõnu, kas me tunneme gruppe kui assotsiatsioone, millel on teatud sidusus ja organiseeritus või pelgalt kui inimeste kogumit, kes juhtumisi jagavad samu huve, kuid kellel või puudu jääda fakti tõdemisest?
Selline segadus on tekitatud terminoloogia puudujäägist poliit- teadlaste seas. Näiteks, kui terminit „huvide grupp“ kasutatakse USA-s ja mujal et kirjeldada kõiki organiseeritud gruppe, siis see kaldub olema kasutuses UK-s ainult selleks, et määratleda gruppe, kes kaitsevad oma liikmete huve ja õiguseid. Niisiis kasutatakse terminit „rõhuv grupp“ pigem UK-s ja terminit „huvi grupp“ pigem kui sub-kategooria sorteeritute seas.
Sellegi poolest saab gruppe jaotada nendesse kolme tüüpi:

• ühisgrupp
  
• institutsionaalne grupp
  
• organiseeritud grupp
  

Huvigrupid või survegrupid on organiseeritud assotsiatsioonid , mis mõjutavad poliitikat või valitsuse tegusid.
Poliitilisi gruppe on mõistetud mitmel viisil. Pluralism tähendab võimu laialivalgumist ja gruppide võimalust garanteerida demokraatlik sõnaõigus.
Organiseeritud grupid saavad kasu poliitilisest süsteemist, tugevdades esindatust, viies läbi depatte ja arutelusid ja käitudes kui kaalutletud valitsuse jõud.
Huvigrupid mõjutavad poliitikat ja valitsust läbi mitmete kanalite, kaasaarvatud ka bürokraatliku kanali, assambleede, kohtute, massimeedia, parteide ja rahvusvaheliste isikute.
Sotsiaalne liikumine on kollektiivne liikumine, kus on kõrge pühendumuse tase ja poliitiline aktiivsus, mis ei ole ilmtingimata baseeruv organisatsioonil. Uuemad sotsiaalsed liikumised erinevad selles osas, et kaasatud on arvukalt noori kodanikke läbi parema hariduse ja postmodernse orientatsiooni ning läbi pühendumuse uuele poliitilise aktivismi vormile, mida kutsutakse kui „uus poliitika“