tegumood geenus isikuline personaal Ps jookseb, jooksis umbisikuline impersonaal Ips joostakse, joosti aeg tempus olevik preesens Pr teen, teeksid lihtminevik imperfekt Ipf tegi, tegime täisminevik perfekt Pf on teinud, on tehtud enneminevik pluskvamperfekt Ppf oli teinud, oli tehtud (üld)minevik preteeritum Pt oleksin teinud 1 kõneviis moodus kindel kõneviis indikatiiv Ind kiirustan käskiv kõneviis imperatiiv Imp kiirusta, kiirustage möönev kõneviis jussiiv Jss kiirustagu
tegumood geenus isikuline personaal Ps jookseb, jooksis umbisikuline impersonaal Ips joostakse, joosti aeg tempus olevik preesens Pr teen, teeksid lihtminevik imperfekt Ipf tegi, tegime täisminevik perfekt Pf on teinud, on tehtud enneminevik pluskvamperfekt Ppf oli teinud, oli tehtud (üld)minevik preteeritum Pt oleksin teinud kõneviis moodus kindel kõneviis indikatiiv Ind kiirustan käskiv kõneviis imperatiiv Imp kiirusta, kiirustage möönev kõneviis jussiiv Jss kiirustagu tingiv kõneviis konditsionaal Knd kiirustaksin
Näiteks: Eile käisin ma linnas - linnaskäigust räägitakse kui möödunud sündmusest, millel pole kõnehetkega otsest seost. Olen siin linnas ennegi käinud - käimist vaadeldakse kõnehetke seisukohalt, möödunust kokkuvõtet tehes. Pöördsõna ajakategoorial on kõneviisist olenevalt erinev arv liikmeid: 1. Kindlas kõneviisis on neli aega: olevik ehk preesens, lihtminevik ehk imperfekt, täisminevik ehk perfekt ja enneminevik ehk pluskvamperfekt. 2. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik ehk preteeritum. 3. Käskivas kõneviisis on ainult üks aeg olevik. 39. Olevik e preesens, iseloomustus ja näited. Olevik ehk preesens on pöördsõna finiitne ajavorm, mis väljendab seda, et tegevus toimub kõnehetke suhtes mitteminevikulisel ajahetkel. Eesti keele olevikuvormi kasutatakse: - kui sündmushetk on kõnehetkega samaaegne, näiteks Jüri loeb raamatut,
10. Tegumoekategooria liikmed. Tegumoekategoorial on kaks liiget- isikuline ja umbisikuline tegumood. Isikuline – tegija on tavaliselt väljendatav alusena, tunnus puudub. Umbisikuline- tegijaks on keegi umbisik, kes jääb lauses väljendamata. Tunnusel on seitse kuju: takse, dakse, akse, t, d, ta, da. 11. Ajakategooria liikmed. Kindlas kõneviisis on neli aega: olevik ehk preesens, lihtminevik ehk imperfekt, täisminevik ehk per- fekt ja enneminevik ehk pluskvamperfekt. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik ehk preteeritum. Käskivas kõneviisis on ainult üks aeg – olevik. 12. Kõneviisikategooria liikmed. Kõneviis ehk moodus on pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab kõneleja hinnangut tegevuse reaalsusele, kõneleja ning kuulaja osa teate edastamisel (teatelaadi) ja suhtluseesmärki. Kindel kõneviis – tunnus puudub, neutraalne liige
3. Ajakategooria 1) olevik e preesens. Tänapäeval tunnuseta, olemas ainult ajaloolised tunnused: -b (ainsuse 3. pöörde lõpus), va/d (mitmuse 3. pöörde lõpus), -kse (umbisikulise tegumoe olevikus), -v (oleviku kesksõna tunnuses); 2) lihtminevik e imperfekt, tunnused -si (ela/si/d, õppi/si/me); -is (laul/is, möön/is); -i (teg/i, oli/i, pani/i); -s (käi/s, hakki/s); 3) täisminevik e perfekt: olema olevikus + -nud (on käi/nud); 4) enneminevik e pluskvamperfekt (pluperfekt): olema lihtminevikus + -nud (ol/i luge/nud); 5) üldminevik e preteeritum (tingiva, kaudse ja möönva kõneviisi üldine ajavorm – märgib sündmuse eelnemist kõnehetkele, eristamata imperfekti, perfekti ja pluskvamperfekti tähendusi). 4. Tegumoekategooria 1) isikuline tegumood e personaal. Tunnuseta; 2) umbisikuline tegumood e impersonaal, tunnused -da (käi/da/ks, min/da/vat); -ta (teh/ta/gu,
isikuline Personaal Ps jookseb, jooksis umbisikuline impersonaal Ips joostakse, joosti aeg Tempus olevik Preesens Pr teen, teeksid lihtminevik imperfekt Ipf tegi, tegime täisminevik Perfekt Pf on teinud, on tehtud enneminevik pluskvamperfekt Ppf oli teinud, oli tehtud (üld)minevik preteeritum Pt oleksin teinud kõneviis Moodus kindel kõneviis Indikatiiv Ind kiirustan käskiv kõneviis imperatiiv Imp kiirusta, kiirustage möönev kõneviis Jussiiv Jss kiirustagu tingiv kõneviis konditsionaal Knd kiirustaksin
eelnevus (minevik) või järgnevus (tulevik). Eesti keeles on morfoloogiliselt olemas viis aega: olevik, lihtminevik, täisminevik, enneminevik ja üldminevik. Ajakategooria ei ole kõigis kõneviisides ühtviisi esindatud. Kõigil kõneviisidel on olemas oleviku vorm (käid, käiksid, käivat, käige, käigu). Indikatiivis e kindlas kõneviisis on verbil neli ajavormi: olevik e preesens, lihtminevik e imperfekt, täisminevik e perfekt, enneminevik e pluskvamperfekt. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik e preteeritum. Käskivas kõneviisis aga ainult üks aeg – olevik. Verbi ajavormi tähendus seisneb sündmuse ja kõnehetke seostamises vaatlus-hetkega. 1) Preesens e olevik märgib sündmuse toimumist kõnehetke suhtes mitteminevikulisel vaatlushetkel, kusjuures sündmushetk võib olla kõnehetkega samaaegne, nt Ta kirjutab kirja;
Aga täismineviku vormi kasutatakse ka siis, kui kõnehetkele järgnevat tegevust vaadeldakse mingi veel hilisema vaatlushetke seisukohalt (tuleviku minevikus), näiteks Loodame, et pühapäeva õhtuks oled sa selle töö lõpetanud. Täisminevik avaldub liitajavormina, mis koosneb verbi olema kindla kõneviisi isikulise tegumoe olevikuvormist ja põhiverbi (isikulise või umbisikulise tegumoe) mineviku kesksõnast, nt olen elanud, oleme elanud, on elatud. 42. Enneminevik e pluskvamperfekt, iseloomustus ja näited. Enneminevik ehk pluskvamperfekt on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab seda, et sündmushetk eelneb minevikulisele vaatlushetkele (tegu on mineviku minevikuga), näiteks Näostki võis näha, et Mari oli kõvasti tööd teinud. Enneminevik avaldub liitajavormina, mis koosneb verbi olema kindla kõneviisi isikulise tegumoe lihtminevikuvormist ja põhiverbi (isikulise või umbisikulise tegumoe) mineviku kesksõnast, nt
rohkemateks isikuteks, nt kolmas isik omakorda kaheks, kolmandaks ja neljandaks (proksimatiiviks ja obiatiiviks) Morfoloogilised kategooriad Aeg e tempus on pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega (absoluutset aega) või mingi teise tegevusega (suhtelist aega). Morfoloogilised kategooriad Eesti keele ajad: Kindlas kõneviisis neli aega: olevik ehk preesens, lihtminevik ehk imperfekt, täisminevik ehk perfekt ja enneminevik ehk pluskvamperfekt. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik ehk preteeritum. Käskivas kõneviisis on ainult üks aeg: olevik. Morfoloogilised kategooriad Ajakategooria liikmed eesti keeles (1): olevik tegevus toimub kõnehetke suhtes mitteminevikulisel ajahetkel lihtminevik tegevus eelneb kõnehetkele ja tegevust vaadeldakse tegevusega kaasa liikudes, st vaatlushetk langeb ühte sündmushetkega Morfoloogilised kategooriad
tavaliselt mark. verbil. absoluutne aeg - sündmuse toimumise aega vrld. kõnelemise ajaga (tulevik, lihtminevik) relatiivne - sündmuse toimumise aeg vrld mõne muu sündmuse ajaga (enneminevik) euroopa keeltes ei eristata mitut mineviku aega enamasti tuleviku mark. morfoloogiliselt paradigmas (afiks, keeled jagunevad ses suhtes umbes pooleks) hiina keel - grammatilist aega ei eksisteerigi. aeg : kõnehetk, sündmushetk, viitehetk (tabel: preesens, imperfekt, perfekt, pluskvamperfekt) ajakategooriad -eesti keeles preesens (sööb saia); imperfekt (sõi saia); perfekt (on söönud saia), pluskvamperfekt (oli söönud saia) on grammatilised ajad. -eesti keeles futuurum (homme lähen koju) futuurum perfekt (kui olen loengus käinud, siis lähen koju) ei ole grammatilised väljendusvahendid rikkalik ajasüsteem - jagua keel (peruus, ohustatud) 5 eri minevikku kõneviis on vormistik, mis annab edasi modaaalsust, väljendatakse taval. verbil
• Tuleviku vorme on keeltes vähem kui mineviku vorme; eesti keeles grammatiline tulevik puudub; • Minevik jaguneb: o Lihtminevik ehk imperfekt - väljendab minevikusündmust, seostamata seda olevikuga või mõne teise minevikuhetkega o Täisminevik ehk perfekt - annab edasi oleviku olukorda minevikus toimunu kokkuvõtte kaudu o Enneminevik ehk pluskvamperfekt - kasutus on analoogne täismineviku kasutusega, ainult et eelnevale tegevusele vaadatakse mitte oleviku, vaid mingi minevikuhetke seisukohast o Üldminevik ehk preteeritum Isik ehk persona • öeldise grammatiline kategooria • Isik on seotud kõnealuse olendi või asja osalusastmega kõnesituatsioonis o Esimene isik on kõneleja. o Teine isik on see, kelle poole kõneleja pöördub.
<------------------------------------------------------> `futuurum' s k(v) <------------------------------------------------------> `perfekt' s v k <------------------------------------------------------> `pluskvamperfekt' Isik näitab tegija olemust lähtuvalt kõnelejast. Tegusõna omab isikule vastavaid pöördelõppe. transitiivne/intransitiivne lause ja verb võivad olla: sihilised: nt poiss vaatas telekat; vaatama tahab sihitist sihitud: nt poiss jookseb mööda tänavat Kõneviis näitab kõneleja suhet lausega väljendatusse - kindel kõneviis - tunnust pole, aga on isikulõpp; - käskivas kõneviisis lõppu pole (mitmuses on!);
ning seostab seda mingi teise ajahetkega (nt. Kõnelemisajaga) . Tavaliselt markeeritakse verbil. Kui sündmuse toimumisaega vaadeldakse võrdluses kõnelemisajaga on tegemist absoluutse ajaga. Nt. Tulevik, lihtminevik jne. Relatiivne aeg viitab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi toimumisajale mingi teise kontekstuaalselt määratletud ajahetke suhtes; teine ajahetk ei kattu kõnelemisajaga. Preesens, imperfekt, futuurum, perfekt, pluskvamperfekt. Kõneviis on vormistik, mis annab edasi modaalsust, väljendatakse tavaliselt verbil. *modaalsus on vahend sündmust kirjeldava väite staatuse edasiandmiseks, sellega antakse edasi kõneleja subjektiivseid seisukohti ja arvamusi NB! Ei iseloomusta sündmust, vaid väite staatust. *Kõneleja annab edasi oma suhtumist öeldavasse: kas see on usutav, reaalne, kohustuslik. KÕNEVIIS Kondtisionaali e. tingiv kõneviis ; kui tuleks, oleks jne
Märgib palatalisatsiooni. Leidub astmevahelduslikke muutusi. Käändeid tema grammatikas 5: nom, gen, dat, akk, rektiiv. Sõnamuutmissüsteem järgib tolleaegset saksa-ladina süsteemi. Võrdlus mb-tunnuseline. Noomeniga seondub õpetus, kuidas tuletada rahvaste nimetusi: moodustub rektiivist, liidetakse meessoo lõpp -linne või naissoo lõpp ick. Verbi käsitlus sarnane Stahliga: kategooriatest tegumood, isik, arv, aeg, kõneviis, tegumood; aegadest preesens, imperfekt, perfekt, pluskvamperfekt, futuurum; kõneviisidest indikatiiv, imperatiiv, optatiiv, konjunktiiv, infinitiiv. Süntaks Stahlil puudus, tal on: esitab näpunäited käände- ja pöördevormide kasutamiseks. Rahvakeeles pole artiklit. Grammatika sõnastikus leidub palju rahvakeelseid, Lõ-Tartu murdele omaseid sõnu. Arhaismid. Adrian Virginius - silmapaistev keelemees ja kirikukirjanduse väljaandja. 1683 kutsus Fischer ta eestikeelset piiblitõlget ette valmistama
frekventatiivne - korduv; habituaalne - harjumust või viisi väljendav; inhoatiivne - algust väljendav. Aeg - Aeg on deiktiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega. Imperfekt e lihtminevik Futuurum e tulevik Liitajad e perifastilised ajad Perfekt e täisminevik Pluskvamperfekt e enneminevik Kõneviis - informatsioon, millega kõneleja väljendab oma suhtumist või arvamust Espiseteemilisus - esitatud info tegelikkusele vastavuse aste Evidentsiaalsus - esitatud infoväidete põhjendused või allikad Eesti keeles on viis kõneviisi: Indikatiiv - neutraal Imperatiiv e käskiv kõneviis Jussiiv e möönev kõneviis Konditsionaal e tingiv kõneviis
ajahetkega. Tavaliselt markeeritakse verbil. Kõnehetk on tempuse lähtekoht e origo. Absoluutne aeg, kui sündmuse toimumisaega vaadeldakse võrdluses kõnelemisajaga (tulevik, lihtminevik). Relatiivne aeg viitab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi toimumisajale mingi teise kontekstuaalselt määratletud ajahetke suhtes (enneminevik). Imperfekt e lihtminevik, futuurum e tulevik. Perfekt e t'isminevik vaatleb mineviku tegevust kõnehetkest lähtuvalt, pluskvamperfekt e enneminevik vaatleb mingist minevikus olnud vaatepunktist lähtuvalt. Sellist vaatepunkti nimetatakse viiteahelaks. 61. Modaalsus, modaalverbide allikaid Modaalsus on vahend sündmust kirjeldava propositsiooni staatuse edasiandmiseks. Modaalsus hõlmab seda osa informatsioonist, millega kõneleja väljendab oma suhtumist või arvamust öeldava kohta. Modaalsus väljendab kõneleja subjektiivset vaatenukurka. Modaalsus võib keele struktuuris erinevalt ilmneda, näiteks adverbiaalidena
annaabi.ee 
