ka inimkonna elu. Antud töös ma püüangi välja selgitada, miks ja kuidas upwelling’ute piirkonnad mõjutavad ookeanides toimuvaid protsesse, millest on upwelling tingitud ja miks see kõik on väga tähtis. 3 1. UPWELLING’U MÕISTE JA MEHHANISM 1.1 Upwelling’u definitsioon Upwelling ehk süvaveekerge (ingl. keelest, up – ülespoole, well – tulvama) – süvakihtidest pärineva külma vee tõus (ookeani) mere pinnakihtidesse [4]. Süvaveekerke piirkonnad on piiratud alad, kuid tõusnud veed ning nende mõju okeanograafilistele tingimustele võib levida sadadele kilomeetritele. Süvaveekerke vastandnähtus – downwelling on pealisvete sügavusse sukeldumine. Mõlemad protsessid võivad esineda igas maailmamere alas, aga kõige iseloomulikumad on need nähtused piki mandrite läänerannikut. Upwelling ja downwelling on ühe ja sama nähtuse erinevad arenemisasted, reaalsuses toimub järjepidev vete tõusu ja
ja hiidkalmaar. Võitjaks osutub tavaliselt kaselott, kes haaranud kalmaari kinni, tirib selle sügavusest pinnale. Kuna aga peajalgne pole võimeline oma keha siserõhku nii kiiresti reguleerima kui kaselott, kaotab kalmaar võitlusvõime ning vaal pistab ta nahka. Kuid enne lõpplahendust leiavad vetesügavuses aset dramaatilised sündmused, millest annavad tunnistust vaalade kehale, eriti pea ümbrusse jäänud haavad. Vabal tahtel ei tõuse hiidkalmaarid kunagi mere pinnakihtidesse, sest süvamereloomadena ei talu nad madalat rõhku. Ent kui mõnede meremeeste jutud paika peavad, olla 3.juulil 1874.a. hiidkalmaar rünnanud India ookeanis tuulevaikuse kätte jäänud 150-tonnise veeväljasurvega purjelaeva "Perle". Nimelt märganud keegi madrustest eemal kobrutavat vett, läkitanud sellesse kohta harpuuni, mis tabanud hiigelsuurt looma. Haavatud kalmaar sööstnud laeva kallale, kahmanud oma haarmega selle mastist ning tõmmanud laeva ümber. Haarme pikkus olnuvat 30
(Holland, 2015) PRÜGI MERES Vesi on Maal pidevas ringluses ning ühendab omavahel kõiki planeedi osasid. Kilekott võib ookeani sattuda näiteks metsaalt, kus see vihmavee või sulava lumega jõkke uhutakse ja sealt juba edasi ookeanisse. Plastikust kotte on leitud näiteks vaaldade, delfiinide, kilpkonnade, hüljeste ja merelindude seedesüsteemidest kui ka hingamisteedest. Plastiku ohtlikkus seisneb selles, et ei kõdune ning vette jääb ulpima pinnakihtidesse, kus elavad enamus vee organismidest. Siiski laguneb plastmass vees valguse ning ainete toimel mikroplastikuks, milles näiteks linnud toitu näevad. Siiski ei mõju see hästi, sest tekitab soolekahjustusi ja toitainevaegust. (Soosaar, 2011) Miljoneid tonne plastikesemeid lõpetab iga päev oma tee ookeanis. Võiks arvata, et pisikesed objektid on küll ohutud, kuid see pole nii. Näiteks on teada ligikaudu 14 meetri pikkuse vaala surmapõhjus, milleks oli katkine tükk DVD ümbrist.
Üks niisuguseid on heeringa suurune lendkalmaar, kes kas saaki jälitades või vaenlase eest põgenedes sageli veest välja hüppab, jätkates liikumist vee kohal liueldes. Arendanud vees maksimaalselt reaktiivjõudu, on lendkalmaar suuteline vee kohal läbima kuni 50 meetrit ning seda sageli 4-5 meetri kõrgusel veepinnast. Hiidkalmaar on kõige suurem peajalgne ning tema keha pikkus võib ulatuda kuni paarikümne meetrini. Vabal tahtel ei tõuse hiidkalmaarid kunagi mere pinnakihtidesse, sest süvamereloomadena ei talu nad madalat rõhku. Ent kui mõnede meremeeste jutud paika peavad, olla 3.juulil 1874.a. hiidkalmaar rünnanud India ookeanis tuulevaikuse kätte jäänud 150-tonnise veeväljasurvega purjelaeva "Perle". Nimelt märganud keegi madrustest eemal kobrutavat vett, läkitanud sellesse kohta harpuuni, mis tabanud hiigelsuurt looma. Haavatud kalmaar sööstnud laeva kallale, kahmanud oma haarmega selle mastist ning tõmmanud laeva ümber. Haarme pikkus olnuvat 30
geostroofiline tuul- tekib siis kui baariline gradientjoud ja sellele vastassuunaliselt mojuv Coriolisi joud on tasakaalus. Nende joudude koosmojul kujuneb valja geostroofiline ehk baariline tuul, mis tahendab uhtlast ja sirgjoonelist liikumist piki isobaare, st tuul puhub piki samarohujooni (pohjapoolkeral gradientjou suunast paremale). · Selgitada moistet upwelling, nimetada merehoovuste tuupe- upwelling- rannikulahedase mere suvakihtidest parineva kulma vee tous pinnakihtidesse. Tousev hoovus · Selgitada moisteid absoluutne ohuniiskus, suhteline ohuniiskus, kastepunkt absoluutne niiskus-nimetatakse uhes kuupmeetris niiskes ohus leiduva veeauru massi grammides ( g/m3 ) suhteline niiskus-nimetatakse ohus oleva veeauru rohu ja samal temperatuuril ohku kullastava veeauru rohu suhet valjendatatuna protsentides ( % ) kastepunkt- temperatuur, mille juures kullastatud veeauru rohk on vordne moodetud veeauru rohuga ( O C )
Vahetusadsorptsioonil vahetuvad need näiteksK+ ja NH4 + ioonidega, millised on vajalikud taimede kasvuks. Eralduvad Ca2+ ja Mg2+ ioonid. Anioonid Cl-, NO3 - ja SO4 2- peaaegu ei adsorbeeru mullas. Turbamullas on H+ ioonid, mida taimedele vaja ei lähe ja mida on raske vahetada. Happelistele muldadele veetakse lupja, selleks et raskelt vahetatavad ja taimedele kasutud H+ ioonid asendada Ca2+ ja Mg2+ ioonidega. Maakide moodustumine Veega uhutakse maa seest pinnakihtidesse raskemetallid, millised adsorbeeruvad kivimitele. Need on omakorda tooraineks raskemetallide tööstusele. Ioonvahetus kromatograafia seda käsitletakse põhjalikult analüütilises keemias Vee pehmendamine - Ca2+ ja Mg2+ ioonide eemaldamine ioonvahetajatega - seda käsitletakse põhjalikult protsesside ja aparaatide kursuses. Meditsiin ioonvahetajat kasutatakse reskemetallide väljaviimiseks organismist. tg - pindpinevus faaside 1 ja 3 (tahke-gaas) vahel
· Polügonaalpinnas- külmalõketega hulknurkadeks jagunenud pinnas. VEEREZIIMID · Läbiuhteline veereziimiga mullad: Sademed ületavad auramise, paras- ja palavvöötme metsades, sademete vesi nõrgub läbi mulla ja lähtekivimi põhjaveeni, muldade läbiuhtumine(leetumine), muldade leostumine, mullaviljakuse langus. · Auramise ülekaaluga veereziim: Auramine ületab sademed, kuivas troopilised kliimas, kõrbetes ja poolkõrbetes, mullavesi aurub ja pinnakihtidesse kogunevad soolad, sooldumine, väheneb mulla viljakus. · Tasakaalustatud veereziim: Sademeid ja auramine tasakaalus, rohtlates ja lehtmetsades, mulla vesi vihmaperioodil viib küll toitained sügavamale, aga kuival perioodil jõuavad toitained veega pindmistesse kihtidesse, kamardumine, mulla viljakuse kasv. MAAILMA MULLAD · Tundra: karm lähispolaarne kliima, madal temp, maapinna läbikülmumine- igikelts,
Jaotuvad soojadeks ja külmadeks olenevalt sellest, kas edasikanduv vesi on ümbritsevast veest soojem või jahedam. See omakorda sõltub sellest, kas hoovus liigub soojadest vetest jahedamatesse või vastupidi. Soe hoovus soojendab kliimat nt muudab talve pehmemaks, külm hoovus aga muudab kliima jahedamaks. Süvaveekerge ehk tõusuhoovus, kerkehoovus, tõusikvool, upwelling, apvelling on rannikulähedase mere süvakihtidest pärineva külma vee tõus pinnakihtidesse. Alasid, kus süvaveekerge toimub, nimetatakse süvaveekerkealadeks. Süvaveekerke põhjustajaks on maa poolt puhuvad tuuled, mis viivad pealmise sooja veekihi merele. Seda asendab aga kompensatsioonihoovusena külm ning toitaineterikas vesi süvakihtidest. Parim süvaveekerkeala näide on Lõuna-Ameerika läänerannikul. Peamised ohud maailmamerele on intensiivne kalastamine, ebapiisav kaitse, turism, laevandus, nafta ja maagaas, reostus ning globaalne kliimamuutus
o Eufootiline e valgustsioon kuni ca 100 m. o Düsfootiline e hämarikutsoon kuni ca 200m. o Afootiline e pimedusetsoon alla 200m. · Toiduahel ookeanis. Algab fütoplanktonist. · Primaarproduktsiooni soodustavad nähtused. Väetiste sattumine veekogusse. · Tähtsamad apvellingu piirkonnad maailmameres. Süvaveekerge ehk uhkvool e apvellig on rannikulähedase mere süvakihtidest pärineva külma vee tõus pinnakihtidesse. Oluline Peruus, Tsiilis. · Korallriffide ja vetikametsade levik ja iseloomustus. · Pelaagiliste tsoonide elustiku iseloomustus. Bentose
Esimene neist on seotud voolu koondumisega vahelduvvoolul juhi pinna lähedusse ja teine voolu koondumisega kahe rööbitise juhi lähimatesse või kaugeimatesse kihtidesse sõltuvalt sellest, kas voolud neis juhtides on samasuunalised või vastassuunalised. Teine efekt on kõrgepingeseadmetes väheoluline, kuna isolatsiooninõuetest lähtuvalt on juhtide vahekaugus piisavalt suur. Vahelduvvoolu korral sõltub voolu koondumine juhi pinnakihtidesse elektromagnetlaine metalli tungimise sügavusest Z. Sügavusel Z on laine nõrgenenud e korda. ______________________________________________________________________ TTÜ elektroenergeetika instituut Kõrgepingetehnika õppetool Loengukursus AEK 3025 27 Rein Oidram _____________________________________________________________________ 2
nevad täiskasvanuiks. D. vastator on laialt levinud lõunapoolsetes piirkondades. Põhja pool on selle liigi kahjustused mõõdukamad, sest parasiidi arenemise kiirus sõltub vee temperatuurist. D. vastator'ile on optimaalseks temperatuuriks 2530 °C.Eestis esineb see haigus tavaliselt juulisaugustis. Selleks ajaks on karpkalamaimud kasvanud 25 cm pikkuseks. D. vastator'i noorvormid hoiduvad vee pinnakihtidesse, kus tabandavad planktonist toituvaid kalamaime. Otsene päikesevalgus hävitab daktülogüüruse vastsed juba lühikese ajaga. Daktülogüroos puhkeb harilikult siis, kui kalamaimud on tiigis väga tihedalt koos ja kui nad kannatavad toidupuuduse all. Mõlemad asjaolud pidurdavad kalade normaalset arenemist, pikendavad planktonist toitumise perioodi ja seoses sellega daktülogüürustega invadeerumise aega
· 1. aste fütoplankton, kõrgemad veetaimed, anaeroobsed sünteesiad bakterid. · Herbivoorid zooplankton, kalad, zoobentos · Kiskjad selgrootud ja selgroogsed · Orgaanilise aine lagundajad heterotroofsed veebakterid, zooplankton, zoobentos, kalad. Primaarproduktsiooni soodustavad nähtused hea mineraalainete ja valguse kättesaadavus . · Apvelling toitainete kandumine sügavamalt pinnakihtidesse. · Advektiivne segunemine vertikaalne. · Horisontaalne vee liikumine jaotab toitaineid ümber. · Gaasivahetus atmosfääri ja pinnakihi vahel. Tähtsamad apvellingu piirkonnad maailmameres Apvellingu (süvaveekerke) piirkonnad asuvad valdavalt ookeanide ja merede järsu mandrinõlva kohal. Seal on rikkalik planktonielustik ja seal paiknevad ka maailmamere parimad kalapüügikohad ja suured linnualad.
Atmosfäär –maismaaelustik 70 Settimine ookeanides 1-10 Fossiilsete kütuste põletamine 5 Ookeanid adsorbeerivad 50% inimese poolt paisatud CO 2-st, 17 mooli atmosfääri CO2-e ookeani pinna m2 kohta. Ookeanis on süsinikdioksiidi rohkem kui atmosfääris. Seda on setetes, kaltsiumkarbonaadis, magneesiumkarbonaadis ja kerokeeni kujul. Veesambas esineb see karbonaadi või piikarbonaadi kujul. CO2 satub vee pinnakihtidesse, kus ta satub edasi organismidesse ja sealt edasi setetesse. SELLEKS, ET FOTOSÜNTEESIS CO 2 ÄRA TARVITATAKSE, ON VAJA BIOKEEMIAT. Tähtis osa on toitainetel. Toitaineid limiteerivaks ühendiks magevees on fosfor ja ookeanis lämmastik. Teiste gaaside osa globaalses soojenemises CH4 (metaan), klorofluorsüsinik CFC, troposfääri osoon. CH4 kontsentratsioon suureneb 1 % aastas – madalam, kui CO 2 kontsentratsioon, kuid tema molekul on 50x aktiivsem kui CO2 molekul
üle lõpustele, kus are nevad täiskasvanuiks. D. vastator on laialt levinud lõunapoolsetes piirkondades. Põhja pool on selle liigi kahjustused mõõdukamad, sest parasiidi arenemise kiirus sõltub vee temperatuurist. D. vastator'ile on optimaalseks temperatuuriks 2530 °C.Eestis esineb see haigus tavaliselt juulisaugustis. Selleks ajaks on karpkalamaimud kasvanud 25 cm pikkuseks. D. vastator'i noorvormid hoiduvad vee pinnakihtidesse, kus tabandavad planktonist toituvaid kalamaime. Otsene päikesevalgus hävitab daktülogüüruse vastsed juba lühikese ajaga. Daktülogüroos puhkeb harilikult siis, kui kalamaimud on tiigis väga tihedalt koos ja kui nad kannatavad toidupuuduse all. Mõlemad asjaolud pidurdavad kalade normaalset arenemist, pikendavad planktonist toitumise perioodi ja seoses sellega daktülogüürustega invadeerumise aega. Sügisel ja talvel säilivad
Maailmameres pole sademetel mõistagi mingit rolli, samuti on aasta keskmisel temperatuuril vähe tähtsust. Produktsioon koondub ookeanid peamiselt mandrilavade lähedusse, kud toitaineid pidevalt ülemistesse veekihtidesse uutakse. Ookeanide keskosad on aga kõrbed, kus produktsioon on minimaalne. Selle põhjuseks on toitainete akuutne defitsiit (eelkõige forfot ja raud). Ookeanide keskosad on sügavad ja põhjakihtidest satub mineraalseid toitaineid pinnakihtidesse väga harva. Pööra tähelepanu kahel maakaardil olevate tingmärkide absoluutsele skaalale, maismaa mõttes on tegelikult ookeanid kõrbed. 71 Energia ja aine ülekandumine – ökoloogiline püramiid Kümnendik 1 troofilisest tasemel assimileeritud energiast kandub edasi järgmisele tasemele. Ülejäänu läheb DOMi (söömata jäänud osa) – laguahelasse. Lisaks kaob energiat respiratsiooni
annaabi.ee 
