Tänu sellele Eesti killustati ja valitsejad valmistasid siin oma muudatusi ning muutsid kohalike elanike elu täielikult. Arutluses annan ülevaate olukorrast Eestis sajandite kaupa. 14.-15. Sajandil kuulus Eesti sakslastele, ning maa oli täielikult killustatud. 1346. Aastaks sai tugevaimaks ja kõige suuremaks Vana-Liivimaa Saksa ordu Liivimaa haru. Võimu tipus seisis Liivi ordumeister. Paavst pani ametisse piiskopid ja maaisandad. Piiskopkondi oli tollel ajal neli. Nendeks olid: Tartu, Saare-Lääne, Kuramaa piiskopkond ja Riia peapiiskopkond. Maa, mida harisid talupojad, jagunes maaisanda domeeniks sõjateenistuse eest jagatud läänivaldusteks, kuhu olid rajatud eramõisad. 14. Sajandil olid väga tähtsal kohal linnad ja läänimehed. Oluline roll oli ka kolmel Liivimaa linnal: Tartus, Tallinnal ja ka Riial. Peamisteks kaubalinnadeks said Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu, Narva.
samuti juba 15. sajandi lõpuks. Seda tugevdas veelgi kuningas Francois esimene, kes püüdis saavutada hegemooniat kogu Lääne-Euroopas.Saksamaa. Erinevalt Lääne-Euroopast jäi Kesk- Euroopa varauusaja lõpuni killustatuks. Suuremat osa Kesk-Euroopast hõlmas Saksa Rahva Püha Rooma riik, mis oli tegelikult mitmesaja väikeriigi ühendus. Valitsev keiser täitis vaid sõmboolset rolli. Keisri valisid 7 kuurvürsti, kes esindasid Saksamaa kõige mõjukamaid vürstiriike ja piiskopkondi. 1438. aastast kuulus keisritroon Habsburgide suguvõsale.Varauusajal oli Saksa keiser Maximillian esimene. Hispaaniast sai 16. saj Euroopa võimsaim suurriik. Kastiilia ja Aragoni ühendusest sai alguse tänapäeva Hispaania. Kastiilia kuninganna Isabel oli abielus Aragoni troonipärijaga, kellest 1479 sai kuningas Fernardo teine Katoliiklane. Loodud personaalunioon panigi aluse Hispaania riigile. Pürenee ps. Lisaks kuulusid Hispaania kuningatele ka Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia
ristiusk riigi territooriumil ja sakramente ja (Constantinus). Rooma riigi korraldasid naaberriikides/barbarite kirikuteenistusi. 381: Athanasiuse ja hõimudes. Frangi riik Ariuse vaidlus võtab ristiusu vastu 496. Piiskop: nimetasid Jeesuse olemuse üle. ametisse preestreid, Arius pooldas Jeesuse Misjonär: ristiusu valitsesid inimlikku olemust. levitaja, rahulikul teel. piiskopkondi. Athanasius väitis et Peamised misjonärid olid tegemist on Jumaliku mungad. Sinod: kirikukogud, olemusega. kus arutati Katoliikluse Misjon: ristiusu tähtsamaid küsimusi sünniaasta ulatuslikum levitamine Visitatsioon: piiskop 391: Ristiusust saab Misjonäride tegevuse käis kohalikes riigiusk tagajärjed: rajati kirikutes ja
aga Liivimaaks. Vormiliselt allus Liivimaa Saksa-Rooma riigi keisrile, kuid arvestades keisririigi kaugust, olid Liivimaa maahärrad väga iseseisvad oma tegemistes. 14.saj haldusjaotus muutus. Pärast Jüriöö ülestõusu müüs Taani kuningas 1346.aastal Harju- Viru Saksa Ordule, kes andis alad omakorda Liivi ordule valitseda. (Kallas, 2010) Eestist kujunes pikaks ajaks Saksa koloonia, kus maad valitsesid Liivimaa ordu ja piiskopkondi piiskopid oma vasallidega. Ühiskondlik võim koondus väheste sakslaste kätte (A.Viires, 2004) Talupoegade olukord 1421.aastast alates oli hakatud pidama Vana-Liivimaa maapäevi, mis toimusid enam-vähem igal aastal. Neil arutati välispoliitilisi küsimusi, püüti lahendada omavahelisi tülisid, määrati maksud, astuti samme talurahva pagemise vastu jpm. (L.Vahtre, 1993) Võõrvõimu alla minnes halvenes talupoegade seisukord järk-järgult. Kui 13-14 sajandil
tule toime riigi kaitsmisega, keiser Diocletianus lasi rajada reservväe, uute väeosade moodustamiseks vajati rohkem sõdureid, kuna neid ei jätkunud, mindi üle sundvärbamisele, kuna ei tahetud minna kasutati kõiki võimalusi möödahiilimeiseks. Ristiusk Kui keiser Constantinuis Suur legaliseeris ristiusu oli kristlastel olemas hästi toimiv organistatsioon ritiusukirik. Peamine struktuuriüksus sellel oli piiskopkond (peapiiskop e metropoliid). Esialgu oli piiskopkondi neli: Jeruusalemm, Aleksandria, Antiooki ja Rooma, siis lisandus Konstantinoopol, seal kogunesid peapiiskopid kirikukogudele e sinotidele. Koos kristluse levikuga omandas kirik ühiskonnas aina tähtasmaid rolle. Kui kristalseid Rooma riigis veel taga kiusati ja nende usk keelatud oli, levis see ühiskonna alamkihtides, kuid siis hakkas tekkima kõrgelt haritud kristlasi, tekkisid aplogeeted kirjamehed, kes püüdsid usku õigustada. Paganlik
Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivi ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivi ordu käsknikud Eesti alal olid Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt, Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses. Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega (vasallide korporatsioonidega). Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti.
või lihula piiskopkonnaks. 1224 kui vallutati Tartu, toodi Hermanni residents siia. Nimetus jäi aga alles. 1234 kui piiskopkond Modena Wilhelmi korraldusel ümber nimetati. Tallinna piiskokond - kuulub Lundi kiriku provintsi, piiskopid kuni 14. sajandi taanlased, hiliskeskajal osalevad Riia peapiiskopi korraldatud nõupidamistel. Tallinna piiskop ei olnud maahärra. Tegelikult 13. sajandil on olnud Liivimaal veel piiskopkondi, aga need on olnud rohkem või vähem formaalsed. Piiskopi ametisse saamiseks kaks teed: kapiitel valib ja paavst kinnitab või paavst nimetab. Faktiliselt kasutati ka kolmandat teed: Tallinna piiskop nim Taani kuninga poolt, mis kanoonilise õiguse poolt on lubamatu. Hiljem on Saksa Ordu ja Taani kuningas oma vahel vaielnud, kas Taani kuningas müüs Ordule ka piiskopi nimetamise õiguse. Saksa Ordu poliitikaks oli saada piiskoppide ametisse nimetamine Roomas või Avignonis
Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivi ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivi ordu käsknikud Eesti alal olid Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt, Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses. Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega. Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti.
Ida- ja Lääne-kirik olid küll võrsunud ühest tüvest, ent juba hiljemalt Lääne-Rooma langemisest elanud erinevates kultuuriruumides ning riiklikes moodustites. Säärased ida ja lääne vastuolud pidid viima ka lõpliku ühtsuse katkemiseni – 1054. aastal. Võtmetähtsusega on ristisõjad. 11. sajandi lõpul algavad ristisõjad, mille käigus tungivad Lääne-Euroopast rüütlid jmt Idakiriku territooriumile, kuhu hakatakse asutama oma kiriku jurisdiktsiooni kuuluvaid piiskopkondi jm struktuure – lõhub mõlema kiriku suhted lõplikult. Skisma lõpetatakse alles 1965. aastal. Lääne poolt on reformpaavst Leo IX ja tema legaat Konstantinoopolis – kardinal Humbertus di Silva Candida ning Ida poolt on seotud nõrk Bütsantsi keiser Constantinus IX ja jõuline patriarh Miikael I. Kirikliku võimu esindajad on kartlikud Lääne mõjude suhtes. Otto I 951. a oma sõjakäigul Itaaliasse oli abiellumisega võtnud üle ka Lõuna-Itaalias Langobardi Itaalia
23 Eesti soost vaimulikud Kroonlinna vms, sest mõisnikud valisid omale saksa kandidaadi (ka peale reformatsiooni). Piiskopilt läheb õigus valida kirikutesse vaimulkke linna raele. Gregorius VII toonitas, et on Kristuse asemik maa peal. Paavsti võim nii ilmalik kui kiriklik, voli vürste ametisse nimetada ja vallandada. Dictatus Papae vaid Rooma kirik on Jumalast, vaid Rooma paavst on üleilmne, tal õigus tagandada ja valida piiskoppe, jagada ja ühendada piiskopkondi, valisejad peavad Rooma paavsti jalga suudlema (zestidel juriidiline jõud, loovad õiguslikusideme), võib keisrit tagandada, oikumeeniline kontsiil peab olema tema poolt heakskiidetud, otsustab tekstide kanoonilisuse üle, paavsti ei saa süüdistada ega tema üle kohutmõista, Rooma kirik pole kunagi eksinud ega eksi ka, Rooma kiriku vastane pole katoliiklane (ei saa lunastatud). Paavsti ilmeksimatus ei laiene igapäeva ellu, paavstid pole seda sätet kasutanud.
Paavst Innocentius III kuulutas 20. II. 1213 (U. B. 26) Riia kiriku vabaks metropoliidi võimu alt, kuni ta üldkiriku kogul selle kohta midagi kindlamat otsustab. Paavst Honorius III lubas esmalt 26. IV. 1217 Magdeburgi peapiiskopile Albertile alistada oma metropolitaanvõimule tema poolt pööratavad maakohad Liivimaal (Potthast, Regesta pontificum Romanorum, II, lk. 2080 nr. 5532 a; U. B. III, 42 a). 30. IX. 1217 (U. B. 40) volitas paavst Riia piiskopi asutama ristiusu levimisel uusi piiskopkondi ja uusi piiskoppe ametisse seadma. 30. IV. 1218 keelas paavst Breemeni peapiiskopile ristisõdijate sõitu Liivimaale takistada(U.B.41). 26. X. 1219 (U. B. 44) keelas ta korduvalt Breemeni doomkapiitlile ja veelgi uuesti Breemeni peapiiskopile ning kapiitlile 21. XII. 1223 (U. B. 27) Liivimaa kirikut oma metropolitaanõigusele alistada katsuda. 28. X. 1219 võttis ta Liivimaa kiriku ja piiskopi püha Peetruse ja enese kaitse alla (U. B. 45) ja 21. XII. 1223 seletab ta
1345. a suruti lepinguga saarlaste ülestõus maha Ülestõusu tulemused: alles nüüd jõuti lõpule Eesti ala vallutamisega ja algas pärisorjusliku korra kujunemine 1346. a müüs Taani kuningas HarjuViru Saksa ordule ja Saksa ordumeister andis selle (1347) valitseda Liivi ordumeistrile 2.3 Vana-Liivimaa poliitiline areng Jüriöö ülestõusust Liivi sõjani Ordu mõjuvõimu laienemine: põhitendents ordu tegevuses oli püüd piiskopkondi inkorporeerida, st et kõik piiskopid määrataks orduvendade seast iseloomulik: rõivastustülid tõsisem orduvastane opositsioon kujunes 14. sajandi teisel poolel Tartus, kus piiskop oli Dietrich Damerow, kelle ümber koondus palju toetajaid ja sõjaliseks jõuks oli neil 500 vitaalivenda, kuid kuna nad olid mereröövlid, põhjustas see teiste läänemerelinnade (hansalinnad) pahameele ordu andis otsustava rünnaku 1396. a, Tartu rüüstati, kuid ordu võit ei olnud otsustav ja (1397)
Ketserlus oli avalik kiriku vastu astumine, millel olid ka sotsiaalsed aspektid. Paavstlus Ideoloogiline alus paavstlusele on Jeesuse sõnad, et Peetrus on kalju, millele ta rajab enda kiriku. Varakeskajal oli paavstidel vaatamata prestiizile vaid lokaalne tähendus. Idas olid eelkõige tähtsad patriarhid, germaanlased olid suuresti ariaanlased. Paavst tähtsus sõltus sel ajal suuresti tema isikust. Nt Gregorius Suur oli õpetlane ja misjonäride tegevuse juht, kes rajas uusi piiskopkondi. Paavst oli Rooma linna isa, selle valitsemine oli aga raske, kuna tegelik juhtimine oli aadli käes. Bütsantsi võim Itaalias oli nõrgenemas, traditsiooniliselt olid paavstid suhtes Frangi kuningatega. 8. saj tundisid ariaanlikud langobardid Itaaliasse, Bütsantsi keiser ei suutnud nende vastu abi anda. Paavst kutsus appi frangid, kes tegid 754. ja 756. a kaks retke langobardide vastu. Vastutasuks sai Pippin Lühike frankide kuninga tiitli
Riia piiskopkond: Mõõgavendade ordu abiga, kellele anti ilmalik võim 1/3 valduste üle ja ristisõdijate toel õnnestus Albertil 1206. aastal endale allutada kõik Liivimaa liivlaste alad. Riia peapiiskopkond - Juba piiskop Albert oli püüdnud saada peapiiskopiks, kuid ei olnud suutnud oma tahet läbi suruda Rooma paavsti juures. Riia piiskopil oli tunduvalt suurem võim kui teistel Liivimaa piiskoppidel, talle oli antud õigus uusi piiskopkondi rajada ja piiskoppe ametisse nimetada. 1251. aastal määras paavst Innocentius IV Albert Suerbeeri Riia peapiiskopiks (Liivi- ja Preisimaa peapiiskop varasemalt, 1245). Saksa ordu vastuseisu tõttu Albert pidi Preisimaa residentsist loobuma ja leppima Riiaga. 1253. aastal Riia piiskop suri ning ALbert Suerbeer sai lõpuks Riiga asuda ning ühendas Riia piiskopi ja peapiiskopi ametid. Alates 1255. aastast on tegemist Riia peapiiskopkonnaga. Valitsemine: Riia peapiiskop resideeris
printsiibid. Kuningas on lubanud kinnitada ka liivimaalaste privileege, kuid selleni ei jõutud. Kuningas oli lubanud, et kui tuleb kokku järgmine Sei, siis võetakse see küsimus uuesti päevakorrale. Vahele tuli aga sõda, vestluseni ei jõutud. Lõpuks vaadatakse liivimaa seisust olukorda alles peale jam zapolski relvarahu 15 jaanuar 1582, siis juba Bathory võimu all. Põllumajanduslik maakasutus, läänisuhted ja vasallid poola-aegsel liivimaal Ordu alal olid vasallkonnad aga ei olnud piiskopkondi. (rüütelkonna aladel samuti). Ainsa tõsise eralndi moodustavad Harju-Viru rüütelkond. 1258(?) communities. 16 saj keskpaigaks muutub tugevaks pol jõuks.16 saj lõpul hakkab ka Poola alal kujunema välja Liiivmaa seisusi ühendav kogu, mida võib nim Liivimaa rüütelkonnaks. On olemas peamees, kes kõigi eest seisab. Kuid see kogu on tugevalt Poola kuningast sõltuv, poola kuninga tahtest sõltub kogu eksistents. Erinevalt p-Eestist on Lõunas tegu tänu poola
annaabi.ee 
