Piirid meie ümber ja meie sees (0)

Piirid meie ümber ja meie sees
Inimene on saladus – kaitsva väliskesta all peitub mitmekesine sisemus, mis omakorda koosneb sadadest väikestest iseärasustest, muutes igaühe ainulaadseks. Üldtunnustatud moraalinõuded seavad käitumisele teatud piirid, mis on vajalikud ühiskonnaliikmete edukaks kooseluks. Teiselt poolt kitsendavad need normid võimalust avalikustada oma mõtteid ja ideid. Lisaks sellele hoiab inimesi tagasi südametunnistus, omamoodi piirang, millega on vahel raske toime tulla. Tekib olukord, kus on raske endale teadvustada ja selgelt määratleda, mis on õige ning mis mitte.
Tänapäeva tsivilisatsioonis on inimeste lubatud käitumisele üsna selged piirid seatud. Eesti Vabariigi kodanikena teame, missugused õigused ja kohustused meil on, oskame vajadusel pöörduda vastavate institutsioonide poole, mis struktueerivad igapäevast maailma ja vähendavad määramatust. Briti kirjanik David Lodge on öelnud: “Informatsioon on kaasaegse maailma religioon .” Infoajastule on kohane ühiskonnaliikmete kõrge teadmuse tase, ent ometi astuvad inimesed neile seatud reeglitest üle. Faust , otsides rahulolu, asus Memfistofelese abiga poliitilist karjääri tegema ning pettus selles süviti, tundes sisemuses sunnitust lõpetada teesklus ja vale, mis sellega kaasnes. Kui valitsemise puhul on võimumängud ja korruptsioon üldsusele igapäevane nähtus, siis iga indiviidi südametunnistus taolist käitumist ei luba.
Ei leidu lapsevanemat , kes poleks kokku puutunud probleemiga, mille puhul järeltulija ihkab endale rohkem vabadust. Sellega satuvad emad ja isad raske valiku ette – kas anda oma lapse nõudmistele järele või piirata tema tegemisi kuni täisealiseks saamiseni . Ent põhjus, miks iga vanem oma järeltulijale soovitud sõltumatust ei luba, seisneb eelkõige selles, et vabadusega kaasneb ka teatud vastutus. Paljudel noortel ei ole varajastel eluaastatel kehtestatud enda jaoks distsipliin , mis ei laseks neil ettenähtud piirangutest üle astuda. Uudishimu ja soov kogemusi saada on suuremad kui hirm ning sellest tulenevadki probleemid ja seaduserikkumised, mille eest on vanemad sunnitud vastutust kandma. Riik on seadnud käitumisele üsna kitsad piirangud, mida lapsemõistus tihti ei tähstsusta.
Prantsuse kirjanik Stendhal on öelnud: “Kui ollakse kõrgest soost ja omatakse palju varandust, siis pole erakordsus naeruväärne.” Kuigi Stendhal on tuntud kui 19. sajandi psühholoogiliste teoste suurkuju, kehtib nimetatud seisukoht ka tänapäeva ühiskonnaelus. Teise maailmasõja eelsel perioodil kerkis esile rassiprobleem, seda eelkõige Natsi-Saksamaal, kuid ka mujal Lääneriikides. Need vastuolud ei ole tänapäevalgi täielikult taandunud, vaatamata ülemaailmsele globaliseerumisele, mis muuhulgas väljendub ka erinevate rahvuste ja rasside sulandumises. Euroopas, seda eriti Prantsusmaal, aga ka näiteks Ameerika Ühendriikides, põhjustab teravaid konflikte mustanahaliste ühiskondlik positsioon ja õigused, mida piiratakse rohkem kui põliste europiidide omi. Ent igaüks, kes on vähegi kursis maailmas toimuvaga, on märganud, et nii meelelahutuses kui ka poliitikas on vähemusrassi esindajaid juhtivatel kohtadel, ning veel enam – neid respekteeritakse enamuse poolt. Ühiskond on seadnud piirid neile, kelle erinevus ei sõltu neist endist , kuid seda vaid juhul, kui tegemist pole niinimetatud lihtinimestega.
Paljud ihkavad endale vabadust armastada , ent just selle tundega kaasneb tihti kõige rohkem keerulisi olukordi . Piirangud takistavad nii seest kui väljast. Claude Frollo , Jumalaema kiriku ülemdiakon, sügavalt usklik mees, leidis end ühel hetkel armunud olevat Esmeraldasse, noorde mustlastüdrukusse. Ent keskajal oli kirikumeestel kohustus elada tsölibaadis. Sattudes oma tunnete ning väliste tegurite segadusseajavasse keerisesse, ei suutnud Frollo maisele kiusatusele vastu panna ning põhjustas sellega katastroofi – hukatuse nii endale, kui ihaldatud naisele. Piirangud, mis keelavad inimlike tunnete väljendamist, on paljude jaoks takistuseks ka tänapäeval. See väljendub ka perekonnaelus, tõmmates paralleele Hamleti emaga, keda vaevas keeruline dilemma, olles ühelt poolt oma poja, Hamleti, ema, ja teisalt ustav abikaasa oma mehele, Claudiusele, kelle eesmärgiks oli Hamlet tappa. Igapäevaelu teravas probleemis, koduvägivallas, seisavad pereemad sarnase olukorraga tihti silmitsi, oskamata enesele selgeks teha, kust jookseb piir armastuse ja alandlikkuse vahel.
Piirangud, mille on ühiskonnaliikmetele seadnud riik ja valitsus, on selgesti määratletud ning nendest üleastujatele on enamasti tegude tagajärjed teada – suuremalt jaolt on need karistatavad. Õigusnormid on kirja pandud ja kättesaadavad igaühele, nende eiramine pole vabandatav. Ent piirangud, mis on meie enda sees, kujunenud ümbritsevate inimeste, keskkonna ja kogemuste põhjal, seavad meid tihti raskete valikute ette. Võimatu on kindlalt väita, missugused käitumisviisid või emotsioonid lubatud on. Iga inimene peab endale selgeks tegema, mis on tema jaoks tähtis, kuidas säilitada respekteeritus ja samal ajal suuta ka elada täisväärtuslikku elu, teadvustades endale, mis on lubatud ja mis mitte.