Avarad rabad Rannikualad Jõeorud Luhad Kaljul Monogaamne liik Muneb 26 tähnilist muna Haudumine kestab 28 päeva Pojad on lennuvõimelised 3540 päevaselt. Sigimisvõime alates 1aastaselt Suuremad linnud tapab õhust Väiksemad viib pessa Enda suurused linnud Näiteks: tuvid,varesed,kajakad Väikesed imetajad Näiteks: jänes Kakulised Jahipistrik Kaljukotkas Kuulub looduskaitses I. kategooriasse Sobivad pesitsuspaigad kaovad Eestis 5paari Euroopas 12000 25000 paari. http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/FALPER.ht m http://www.looduspilt.ee/loodusope/index.ph p?page=liigitutvustused_liik&id=39
sukeldumisettevõtted). Saartel on hotellid. Vaatamisväärsuseks on koralriffid. Suurim on Suur Vallrahu. Keskkonnaprobleemid Korallimeres laiuv korallriff Suur Vallrahu on viimase kolme aastakümnega kaotanud poole kunagisest korallkattest. Põhjuseks on orkaanid, korallidest toituvad meritähed ja niinimetatud korallide pleekimine. Pleekimise põhjuseks on merevee soojenemine. Suur Vallrahu Pikkus on 2600 km Pindala on 344 400 km² Põhilised lindude pesitsuspaigad saartel asuvad Suure Vallrahu põhja- ja lõunaosades, neil pesitseb 1,41,7 miljonit lindu. Kasutatud allikad http://et.wikipedia.org/wiki/Korallimeri http://et.wikipedia.org/wiki/Korallimere_saared http://et.wikipedia.org/wiki/Suur_Vallrahu
Selle suurimad põhjustajad on küll erinevad tehased ja suured masinad, kuid selles on oma osa ka igal inimesel. On kujunenud välja arvamus, et üksi ei suuda inimene midagi mõjutada, kuid kui tegutsetakse massides ühe eesmärgi nimel on võimalik seda ka saavutada. Seoses globaalse soojenemisega ning omakorda selle tagajärgedel sulavatel polaaraladega on ohus ka paljud loomaliigid, kelle elupaikadeks on külmad alad. Mida aasta edasi, seda kitsamaks hakkavad jääma nende pesitsuspaigad. Iga inimene peaks mõtlema kuidas tegutseda nõndamoodi, et planeedi soojenemist peatada. Igapäevast hambapesu pole kasulik ära jätta, kuid see-eest väga kasulik oleks kaaluda kuidas hommikul kooli või tööle minna. Loodusäästlik oleks liikuda ühissõidukiga, kuid igal võimalusel tuleks minna kas jalgsi või jalgrattaga. Viimati pakutud liikumisviisid ei tule kasuks ainult loodusele, vaid ka inimesele endale. Nõndamoodi toimetades on võimalik säästa loodust, kui ka oma tervist.
kohmakas ja küljelt küljele vaaruv. Pärineb vulkaanilise päritoluga Paulet' pisisaarelt Antarktika poolsaare tipus. Adeelia pingviinid on kõige arvukamad linnud Antarktikas. Liigile andis nime prantsuse maadeuurija Jules Dumont d'Urville oma naise Adélie järgi. Adeelia pingviinid talvituvad mandrijääst eemale jääval rannikualal, oma sisemaa pesitsusaladele marsivad oktoobris. Liikumisel arvestavad nad ilmselt päikese asendit. Adeelia pingviinidel on püsivad paarid ja kindlad pesitsuspaigad. Nad munevad novembris, veebruaris lähevad pingviinipojad merele. 1.1.6 Spheniscus Spheniscus on lindude perekond pingviinlaste sugukonnast. Spheniscus perekonda kuulub neli liiki. Need on Aafrika pingviin e prillpingviin (Spheniscus demersus), Guaanopingviin (Spheniscus humboldti), Patagoonia pingviin (Spheniscus magellanicus) ja Galápagose pingviin (Spheniscus mendiculus). 8 1.1.6
Siin tegutsevad rabapistrik, kassikakk, hüüp, balti risla, arvukalt on rukkirääku, keda mujal Euroopas kohtab harva. Pesitsevatest linnuliikidest võiks loetleda tavalistena veel sookurge, hallhane, ristparti. Vormsit läbivad kaks tähtsat lindude rändeteed. Kevadel ja sügisel väärib tähelepanu metshanede läbiränne, sügisel muudavad sookured põllud halliks. Rikkalik ja liigirohke on ka Vormsi ümbruse väikeste saarte linnustik. Siin on leidnud endale pesitsuspaigad arvukalt ranniku- ja veelinde. Eriti linnurikkad on Hullo lahe sared. Näiteks väikesel Sankeni rahul paikneb eesti üks suurimaid röövtiiru kolooniaid. 6 Kasutatud kirjandus U. Ratas. 1977. Vormsi. Tallinn: Valgus M. Sonn. 1999. Vormsi. Tallinn : Maalehe Raamat T. Talvi. Vormsi ja Haapsalu Tagalahe loodus. 2001. Kuressaare : G-Trükk Vormsi Web. http://www.vormsi.ee/saar/yld/loe%20loodusest.html (26.10.2010) Fotoretk. Läänemaa
Rubina ja Tündre looduskaitsealad. Üksikobjektidest on looduskaitse all Maimu koobas, Rutu allikas, Karksi ja Polli park ning elupuud, Tuhalaane rändrahn, tamm ja põlispuude grupp, Mägiste kuusk, Oti metsõunapuu(Eesti vanim ja jämedaim Õunapuu ümbermõõt on 488 cm mõõdetuna 30 cm kõrguselt, kõrgus 11m), Nava künnapuud ning Iivakivi rändrahn. Kõige rangema kaitse all on Rubina soo, suvel on keelatud seal inimestel liikumine, sest sellel alal on paljude haruldaste lindude pesitsuspaigad, täpseid andmeid sellekohta pole milline haruldane lind seal pesitseb, aga rahvas arvab et tegemist võib olla musta toonekurega. Põllumajandus Põllu maad Karksi vallas on 9579 hektarit, suurema osa põllumaast kasutatakse taimekasvatuseks. Põllumajandusega tegelevad siin vallas peamiselt suur tootjaid, väike tootjaid on aastatega järjest vähemaks jäänud. Enim levinud kasvatusviis on tavaviljelus, eksisteerib ka üksikuid mahevilja kasvatajaid, põllumaad on karksi vallas keskmise
nurg (Blicca bjoerkna), latikas (Abramis brama), koger (Carassius carassius), trulling (Barbatula barbatula), viidikas (Alburnus alburnus), hink (Cobitis taenia), ahven (Perca fluviatilis), luts (Lota lota), võldas (Cottus gobio). Silmapaistvalt suure arvu liikidega (13) on esindatud ka karpkalaliste sugukond. Kõige enam levinud liikideks on ahven ja särg ning väga sagedased on rünk, turb, viidikas, säinas, haug ja tippviidikas. Jõelõigu vahetusläheduses esinevad tõenäolised pesitsuspaigad järgmistel lindudel: rukkirääk (Crex crex), punaselg-õgija (Lanius collurio), harakas (Pica pica), suitsupääsuke (Hirundo rustika), teder (Tetrao tetri), kodukakk (Strix aluco), sookurg (Grus grus). (Järvekülg 1994) 6 (Joonis 4. Võhandu Jõgi. Voolab läänest Vagula järve sisse ja kirdest järvest välja. Allikas: Maa-ameti geoportaal) 7
järglasi. Peres võib olla kuni 75 000 liiget. Mesilaspered kindla korraga jaotuvad kolme eri kasti mesilasemad, lesed, töömesilased. Tuntuim ühismesilane on kodumesilane, keda inimesed kasvatavad tarudes. On ka erakmesilased, kes elavad üksinda ja kägumesilased, kes elavad teiste pesades. Mesilaste kahjurid on imetajad ( karu, hiired ), linnud (hall-kärbsenäpp, tihased, õgijad ) , putukad ( sipelgad, herilased ), ämblikud ja lestad. Erakmesilased Eelistatud pesitsuspaigad erakmesilastel on sageli pinnases, mõnikord pehmes tsemendis ja mördis telliskivide vahel. Neil on tavaliselt iga aasta uus pesa koht. Pesas nad talvituvad nukuna. Toituvad meest ja õietolmust. Erakmesilased sülemeid ei moodusta. Nad nõelavad harva MESILASEMA Ühe mesilaspere moodustavad üks emasmesilane ehk mesilasema, kes on täiskasvanu ja teistest tunduvalt suurem ja elab 50 korda kauem kui teised. Eluiga on neil kuni 5 aastat, mida vanem on ema seda väheb ta muneb
kased ja muud lehtpuud. Põhja kaldal domineerisid segametsad vaheldumisi elamutega. Tallinna maantee silla ääres esines ka ohtrasti okaspuid(kuusk, nulg, mänd), mis jõelõigule edasi liikudes enam ei esinenud. Imetajatest oli antul lõigul märgata kopra (Castor fiber) tegevust, seda arvukate käikude rägastikuga kõrgemates kaldaäärsetes kohtades ja langetatud puude tõttu. Vaadeldaval jõelõigu vahetus läheduses esinevad tõenäolised pesitsuspaigad järgmistel lindudel: · kodukakk Strix aluco; · punaselg-õgija Lanius collurio; · teder Tetrao tetrix; · harakas Pica pica; · suitsupääsuke Hirundo rustica; · sookurg Grus grus; · rukkirääk Crex crex. Lõiku läbides nägin isiklikult 3 parti, kellest vaatuse järgi kaks olid sinikael-pardid (Anas platyrhynchos) ja üks piilpart (Anas crecca), kelle arvukus Eestis on märgatavalt langenud.
võib see mürk olla ka surmav (Dozo-van der kar, 2004). Antud teema valik oli minu jaoks juhuslik. Valida oli mitme teema vahel, kuid kõre hakkas teemade nimekirjast esimesena silma. Olime hiljuti bioloogia tundides rääkinud kahepaiksetest, seal hulgas ka kõrest. Tundus huvitav ja seeepärast ka selline valik. Referaadi tegemisel loodan enamt teada saad kõre levikust Eestis. Kuidas teda looduses ära tunda, kus on nende pesitsuspaigad, millest nad toituvad ja kuidas siginevad. 1. Kõre levik ja arvukus Eestis Eestis on kõre oma levila kirdepiiril, leidudes peamiselt saartel ja Läänerannikul (vt Joonis 1), (vt Joonis 2). Kõige arvukamalt Manilaiul ja Ruhnus. Elujõuline asurkond on teada ka Tallinna lähistel (Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik). Viimase 50 aasta jooksul on kõre arvukus pidevat langenud. 2004. aastal oli Eestis teada 14
2.5. Fooni kirjeldus Fooni (taust/tagapõhi) kirjeldus teenib mitut eesmärki: o annab ülevaate kavandatava tegevuse poolt mõjutatava ala seisundist enne tegevuse algust ning aluse kavandatava tegevuse ja selle alternatiividega kaasnevate mõjude identifitseerimiseks; o aitab piiritleda eriti tähtsad või tundlikud alad ja objektid, mis alternatiivide käsitlemisel võivad osutuda otsustavateks (nt kaitsealuste taimeliikide kasvukohad, haruldaste linnuliikide pesitsuspaigad, kalade kudemisalad ja rändeteed jne); o annab otsustajale, kes ei tarvitse olla tuttav kavandatud tegevuse toimumispiirkonnaga, sellest piisava ülevaate. 2.6. Mõju prognoos ja hindamine ning soovimatute mõjude leevendusvõimaluste analüüs. Alternatiivide võrdlus Vaadeldakse kõikide alternatiivide mõjusid eraldi. Arvestama peab ehitusaegseid, normaalse toimimisega kaasnevaid ja hädaolukordadega seotud mõjusid
Iga aasta mais ja juunis toimuvad jää sulamise tõttu ülemjooksu aladel üleujutused, mille kohta venelased ütlevad rasputitsa mis sõnasõnalt tähendab kehvasid teeolusid, mil reisida on täiesti võimatu. 1985. aastal muudeti suur osa Leena deltast Ust-Lenski looduskaitsealaks. Tollane Nõukogude valitsus eraldas 14 320 km2 suuruse ala, kaitsmaks 29 liiki imetajat, 95 linnu- ja 723 taimeliiki. Mahukasse nimestiku kuuluvad karud, hundid, hirved, sooblid ja siberi tuhkrud, samuti pesitsuspaigad tundraluikedele ja kaljukajakatele. Taiga äärmiselt külmad talved Leena ümbruses tähendavad seal aastaringselt elavatele loomadele ja lindudele kohanemist madalate temperatuuridega. Mõnedel lindudel näiteks kanepilinnul ja siberi tihasel, on väga tihe sulestik. Suurte pakastega kössitavad nad kohevate pallikestena, hoides kokku oma energiat. Imetajatest on punarebasel, hallhundil, nirgil, kärbil, naaritsal ja sooblil arenenud eriti pehme ja tihe karv
Tõusu ja mõõnaga ajujää tõuseb ja vajub ajades merepõhja mudasse sügavaid vagusi. Meriteod jt. limused liiguvad sügisel sügavamasse vette, et laiakslitsumisest pääseda ja roomavad kevadel madalikele tagasi. Antarktika meriteod elavad üle 100a. Antarktikas elab rohkem kui 40 liiki linde, kuid vähesed neist pesitsevad Antarktisel endal. Enamik neist pesitsevad Lõuna-Jäämere saartel. Näit. Bouvet ´saar on Ida- Antarktise rannikust 1600 km eemal. Siin on pesitsuspaigad albatrossidele – maailma suurimatele merelindudele, kes võivad päevade kaupa ringi rännata, avamerel toituda meduusidest. Albatross laskub maapinnale pesitsemiseks ( kasvatab korraga üles 1-e linnupoja ). Toiduotsinguil võib lennata pesast 3000km kaugusele. Kõrgeim taim on vöökõrguste tuttidena kasvav kõrreline. Need kastevarretutid on varjupaigaks ämblikele ja putukatele. Kastevars kasvab ka Antarktika poolsaarel. Antarktisest Lõuna-Ameerika poole suunduval
veel septembri keskpaigas viibivad nad veel pesitsuspaiga lähedal. Aastal 2002 kehtestas RMK peatanud metsaraie perioodil 15. aprill- 15. juuni. See võimaldab konnakotkastel pesitsemist alustada, kuid ei taga poegade kasvamis perioodil häirimise. Mõned linnud jõuavad, aga varem ning see aeg, kus on keelatud raietööd ei garanteeri varasemate lindude pesitsusalustust. Pesitsusalustus on kõige tundlikum faas pesitsusperioodil. Raie on keskmise mõjuga ning teadaolevad pesitsuspaigad on raietööde eest kaitstud, peale selle ei tehta reeglina soistes metsades suvel raie töid (Keskkonnaministeerium. 2005). Peale raietöödele võivad ka mitmed teised metsatööd häirida Suur-konnakotkaste pesitsust nagu istutustööd, puidu väljavedu ja kuivendus kraavide ja väljaveoteede ehitamine ja hooldamine, kuid ka need mõjutavad ainult teadmata pesitsuspaiku. Juhuslik häirimise tõenäosus on väike, kuna inimesed ei käi väga raskesti läbipääsetavates metsades ning
Remm ning Absalon arvavad, et majandus ja kaitse saavad käia käsikäes. Majandustegevust ja liigikaitset tuleks koos planeerida, hoidmaks ära lendorava elupaikade eraldamist lageraietega. Kuna lendoravad ei satu peaaegu kunagi maapinnale: (ainult äärmuslikes tingimustes ohu korral) nad liuglevad puult puule ja ka nende pesapaigad on puudeõõnsustes, siis on tähtis, et neil oleksid ka pesapaiga ümber puud. Lageraied esiteks hävitavad nende pesitsuspaigad ja võivad ka lendorava jätta täiesti eemale teistes puudest, nendel liikumine on piiratud ning pole võimalik kohtuda teiste isenditega, et paljuneda või leida piisavas koguses süüa. Samas kui majandada metsade lagaraied viisil, et hoida elupaiku lendoravale, jätab see alles ka elupaigad teistele organismidele, samuti ei teki lagedat ala, kus on võimalik näiteks tuule või vee mõjul mulla ärakanne, mis kahjustab pinnast, sest nii kantakse toitainerikas muld ära
Remm ning Absalon arvavad, et majandus ja kaitse saavad käia käsikäes. Majandustegevust ja liigikaitset tuleks koos planeerida, hoidmaks ära lendorava elupaikade eraldamist lageraietega. Kuna lendoravad ei satu peaaegu kunagi maapinnale: (ainult äärmuslikes tingimustes ohu korral) nad liuglevad puult puule ja ka nende pesapaigad on puudeõõnsustes, siis on tähtis, et neil oleksid ka pesapaiga ümber puud. Lageraied esiteks hävitavad nende pesitsuspaigad ja võivad ka lendorava jätta täiesti eemale teistes puudest, nendel liikumine on piiratud ning pole võimalik kohtuda teiste isenditega, et paljuneda või leida piisavas koguses süüa. Samas kui majandada metsade lagaraied viisil, et hoida elupaiku lendoravale, jätab see alles ka elupaigad teistele organismidele, samuti ei teki lagedat ala, kus on võimalik näiteks tuule või vee mõjul mulla ärakanne, mis kahjustab pinnast, sest nii kantakse toitainerikas muld ära
oma suuri käppi püüdmiskonksudena või sabalennust kühvlina (MacDonald, Barrett, 2002). Toitu otsides on veelendlase lend aeglane, väristades lennu ajal ühtlaselt tiibu. Tiigilendlane kallutab ennast lennates ja saagi püüdmisel küljele, veelendlasele selline käitumine omane ei ole. Peale suuruse on ka see üheks suuremaks eristustunnuseks (Masing, 2001). Elukohaks veelendlasel on hõredad metsad ja kaldapuistud, mis asuvad valdavalt tasasel maastikul. Veelendlase pesitsuspaigad asuvad sageli veekogude vahetus läheduses (MacDonald, Barrett, 2002). Veelendlase sigimisperioodi jooksul kogunevad metsas elavad loomad mitmeharulistesse puuõõnsustesse, rähni aukudesse või kaljulõhedesse (Kapfer jt, 2007) (Lisa 3, Foto 3). Sobivateks talvituspaikadeks on veelendlasel suured tehiskoopad, mida rohkesti asub Tallinna lähistel ja Piusas. Eestis on veelendlased levinud kogu mandri osas, isegi Saaremaal ja Hiiumaal (Masing, 2001).
5.7 Fooni kirjeldus Fooni kirjeldus teenib mitut eesmärki: o annab ülevaate kavandatava tegevuse poolt mõjutatava ala seisundist enne tegevuse algust ning aluse kavandatava tegevuse ja selle alternatiividega kaasnevate mõjude identifitseerimiseks; o aitab piiritleda eriti tähtsad või tundlikud alad ja objektid, mis alternatiivide käsitlemisel võivad osutuda otsustavateks (nt kaitsealuste taimeliikide kasvukohad, haruldaste linnuliikide pesitsuspaigad, kalade kudemisalad ja rändeteed jne); o annab otsustajale, kes ei tarvitse olla tuttav kavandatud tegevuse toimumispiirkonnaga, sellest piisava ülevaate. 5.8 Mõju prognoos ja hindamine ning soovimatute mõjude leevendusvõimaluste analüüs. Alternatiivide võrdlus Vaadeldakse kõikide alternatiivide mõjusid eraldi. Arvestama peab ehitusaegseid, normaalse toimimisega kaasnevaid ja hädaolukordadega seotud mõjusid. Mõju tüüp, mõjutatavad keskkonnaelemendid ja ka mõju
randu ja liivaseid alasid. Kaitseala külastamine pakub unikaalse võimaluse vaadelda sadu taimi ja loomi nende looduslikus keskkonnas: meres, kaljudel, kaldaalal ja märgaladel. Merefloora on väga varieeruv, samas kui fauna pakub suurimat valikut organisme tervel Portugali läänerannikul. 750 taime ja 200 linnuliiki on sealkandis identifitseeritud. Kaljudel peatuvad paljud läbi rändavad linnud ja seal asuvad head pesitsuspaigad näiteks toonekurgedele, kotkastele, kajakatele ja teistele. Vicentina on eriti populaarne linnuvaatlejate seas. Fonte da Benémola ja Rocha da Pena kaitseala Barrocali regioonis asuv Fonte da Benémola ja Rocha da Pena on kaitseala, mis sisaldab huvitava floora ja faunaga ökosüsteeme. 390 hektaril asuv Fonte da Benémola Querença ja Tôri vahel on laiaulatuslik ja mitmekülgne, seal on floora, mida tavaliselt Algarvest ei leia,
annaabi.ee 
