50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-01-08
Kuupäev, millal dokument üles laeti
44 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kiisukiller
Õppematerjali autor
PEREKONDLIKUD TRADITSIOONID. Pere on püsiv ühiskonna alustugi, kuid tihtipeale alahinnatakse perekonna rolli ühiskonnas ja laste elus. Perekond on siiski tähtsaim tugi oma liikmetele nii parematel kui halvematel aegadel. Perel peaks olema ühtsustunne. See ei teki aga niisama, vaid selles on kahtlemata oma osa peretraditsioonidel. See on miski, mis eristab üht pere teisest. Mõni pere sööb pühapäevahommikuti pannkooke, mõni pere teeb jalutuskäigu loodusesse, mõni pere suundub kaubanduskeskusesse.Tihtipeale on peredes kujunenud traditsiooniks kokku saada terve perega suurte pühade ajal, jõulude ajal ja jaanipäeval. Pole saladus, et meie keskel on peresid, kus üldse midagi koos ei tehta. Iga liige elab oma elu ja vaatab ise, kuidas hakkama saab. Tuleb kurbusega nentida, et on ka neid peresid, kelle
Memo Kellele: Kellelt: Kuupäev: Teema: ,,Peresaade" Traditsioon oli vanal ajal väga tähtsal kohal ja inimesed tegelesid sellega igapäevaselt. Igas peres olid omad traditsioonid ja oli ka selliseid, mis on tänapäevalgi ja mida peetakse koos suurema rahvaga. Pere traditsioon on väga tähtis just sellepärast, et säilitada kombeid ja uskumusi, mis olid vanasti ja mis peaks olema ka tänapäeval. Väga suur osa pere traditsioonis oli lastel, kuna lapsed olid tihti need kes andsid seda kõige paremini ja elavamalt edasi. Suuremad traditsioonid, mida vanasti peeti, olid: sünnipäevad, jaanipäevad, jõulud ja aastavahetus. Muidugi oli veel palju peresid, kes armastas iga õhtu või siis kord nädalas koos laua taga süüa ja juua. Traditsiooni pidi säilitama, kuna see hoidis peret koos ja suurendas võimalust perega rohkem ühendusi luua.
olid näärid kuna näärivana oli lahedam mees kuigi nüüd on ta asendunud jõuluvanaga. Veel oli surnuaia püha, sugulaste kokkutulekuid oli rohkem. Võib öelda ,et lapsed tegid selle tavalise söömise-joomise traditsiooni lõbusamaks ning öeldi ,et kus on lapsed, seal on ka kõige rohkem peretraditsioone säilinud. Traditsioone hakatakse vajalikuks pidama, et tekiks omapere tunne. Ning kui me kunagi oma lapsepõlve meenutame siis õnnelikuks teevad ikka selle pere ühistegevused, mitte asjad vaid erilised hetked koos ema ja isaga loovad imelise kokkukuuluvuse ja kindlustunde. Peresaates küsitleti Joeli ja Mari , kes mõlemad olid ise suurtest peredest ning kokkusaamised toimuvad üsna sageli. Kokkusaamistest saab alati suursündmus, kus mängitakse pilli, lauldakse ja tantsitakse ning tuntakse üksteise seltskonnas rõõmu. Praegu on neil endal neli last. Perekond ise küll ei pea ennast traditsioonide rikkaks pereks aga
Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertide ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu, nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Laste jaoks on see öö, mil võis olla päikesetõusuni. 7
Eesti rahvus- ja vähemusrahvuste kultuurid Raamat: „Vana eesti rahva elu“ • Rahvuskultuur on ühele rahvusele omane kultuur, mis tavaliselt on seotud ühe keele ja ajaloolise paiknemise alaga. • Kultuuri kasutati esimest korda Marcus Portio Cato(234-149 eKr) • Kultuurile ei ole võimalik anda ühesugust definitsiooni, kuna neid on tänapäeval 400 kanti. (250 oli kunagi). • Laias laastus „ mis on kultuur“- kõik mis on inimesega seotud, rajatud inimese loovusel ja mis ei sünni vahetult looduses ise. • Kultuur tuleneb ladinakeelsest sõnast kultuura, mis on käitumine, austamine aga samas ka tegusõnad kasvatama, hooldama. • Kultuur on inimühiskonda iseloomustav inimtegevus, mis hõlmab selliseid valdkondki nagu keel, teadmised, oskused, traditsioonid, uskumused, väärtushoiakud, moraal, kombed, õigus ja institutsioonid. • Kultuur on inimkonna po
12.PEATÜKK PEREKOND Perekond peaks olema suhteliselt avatud süsteem, võimaldama kokkupuudet ümbritseva maailmaga. Liiga jäigad piirid tekitavad suletud peresüsteemi, liiga avatud piirid põhjustavad aga pere kokkukuuluvuse nõrgenemist. Perekond seega toodab ja õpetab uusi liikmeid, lõpuks annab neile autonoomia. Perekonna mõju jääb kestma igaveseks vaatamata lahusolekule või lahkumisele, suhete jätkumisele või purunemisele. Olevikusuhted kaasinimestega kujunevad minevikukogemuste baasil, kuid suhete võrgustik, mis on kujunenud pereliikmete vahel, ei teki mujal kunagi samasugusena. Hästi funktsioneerivat perekonda iseloomustavad ka järgnevad omadused
verekeeld 4. toiduvalmistamisreeglid (piim ja liha, toidunõud) piima ja liha ei tohi üheskoos käsitleda, (ära keeda talle oma ema piimas); 5. paganate valmistatud viinamarjatooted Koser-märgised on suuremate juudikogukondadega maade poodides olemas toodetel need on kõlblikud ka juudiusulistele söömiseks. Naise ülesandeks on kodu koser hoida (puhas). Abielu juudi traditsioonis on abielu leping mehe ja naise vahel, mehe ja naise pere vahel. Vastastikku loetakse abielutõotusi baldahiini all, mida nimetatakse huppaks igast küljest avatud nagu Aabrahami ja Saara telk vastuvõtmaks/avatud külalistele. Abielu on lahutatav, aga see ei ole eriti moraalne tegevus. Abielul on kolm eesmärki: soo jätkamine, mees ja naine 10 peavadki koos olema, see paneb aluse perekonnale tempel, kus juuditraditsiooni elus hoitakse
eraldi surnupesijat ja surnuriietajat, nagu seda on tänapäeval. Juhul kui inimene suri haiglas, siis jäi see töö teha haiglatöötajatel. Haiglas lahati ka laipa, ning see kahjustas keha. Seega ei näidatud surnud lähedastele. Lahkunut nähti alles peale riietamist. Väiksemates maahaiglates kutsuti omakesed ise lahkunut riietama ja pesema. Oli ka võimalik, et seda tegi mõni haiglatöötaja, kui pere oli nii kokku leppinud. Kõik sõltus inimestest. 1930. aastal pesti lahkunut vee ja seebiga, kuid selle kõrval oli levinud ka viinaga ülehõõrumine. See, kuidas pesemisse suhtuti sõltus perede eetilistest tõekspidamistest. Surnupesijad olid vanasti enamasti naised. Vahel pesid meessoost surnut ka mehed, kuid kunagi ei pesnud mehed naissoost surnut. Tänapäeval on nii, et olgu surnupesija kas siis meessoost või naissoost, siis peseb ta nii naissurnuid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid