Perestroika – sotsialismi lagunemise peamine tõuge (0)

Perestroika – sotsialismi lagunemise peamine tõuge
Nõukogude majandus oli 1980. aastateks pankrotistunud ehk sotsialistlik kord oli sügavas kriisis. 1985. aastal sai NSVL liidriks Mihhail Gorbatšov, kes veel uskus kommunistlikesse ideedesse. Eesmärgiga päästa sotsialism , alustas ta ulatuslike reformidega ehk perestroikaga. Päästmisele vastupidiselt soodustas perestroika sotsialismi ja NSVL lagunemist. Kuidas aitas perestroika sotsialistliku ühiskonna hukule kaasa?
Brežnevi doktriinist loobumine andis sotsialismimaadele julgust diktatuurivalitsusele vastu hakkamiseks. Doktriin tähendas, et NSVL takistab iga hinna eest kapitalismi levikut sotsialismimaadesse. Loobudes doktriinist, andis see igale rahvale õiguse senisest rohkem valikuid ise teha. Näiteks lubati luua ka muid erakondi peale NRPK. Sotsialismileeri rahvad kasutasid kõiki võimalusi ära, et saada nõukogude võimust sõltumatuks.
Perestroika püüd majandust päästa kukkus läbi. Endiselt valitses sotsialismimaades madal elatustase ja kaupade puudus. Gorbatšov kasutas majandusprobleemide lahendamisel mõtlematuid võtteid. Näiteks alkoholismi vastu võitlemiseks lasi Gorbatšov ulatuslikult maha raiuda viinamarjaistandusi. Taolised radikaalsed võtted külvasid rahvasse ainult viha ning ei aidanud kuidagi käsumajanduse arenemisele kaasa. Vastupidi, rahva vastuseis käsumajanduslikule süsteemile suurenes.
Avalikustamine ehk glasnost süvendas viha nõukogulikku võimu ning süvendas huvi läänemaailma vastu. Suurenes massiteabevahendite roll ühiskonnas – sotsialistliku riigi inimene nägi, kui palju paremini elavad inimesed kapitalistlikus ühiskonnas. Usk sotsialismi hääbus. Avalikustati varem mahavaikitud kuritegusid ja katastroofe NSVL ajaloos. Loomulikult vihastas selline teguviis inimesi, sest näiteks infopuudus põhjustas inimeste teadmatust Tšernobõli katastroofi toimumise kohta. Tähendab, et ohvrite arv oleks võinud olla märksa väiksem.
Poliitilise elu liberaliseerimine kukkus välja demokratiseerimisena. Gorbatšov uskus naiivselt, et sotsialismil on tulevikku, ning arvas ka teisi nõnda uskuvat. Näiteks üheks tema poliitiliseks uuenduseks oli esindusorgan Rahvasaadikute Kongress loomine. Vaatamata sellele, et valimised polnud täiesti vabad, pääses kongressi arvukalt inimesi, kes soovisid sotsialismi nõrgestada. Seega lõi Gorbatšov opositsioonile soodsad tingimused sotsialismi kukutamiseks.
Rahvuslik vabadusliikumine rajas teed liiduvabariikide iseseisvumisele. Hakati ära kasutama perestroika pakutud võimalusi, nagu tsensuuri vähenemist ja rahvusliku sümboolika lubatust. Eriti oluliseks muutus rahvuslik liikumine Baltimaades, kus korraldati innukalt meeleavaldusi, mis olid peamiselt poliitilise sõnumitega. Omamoodi protestiks oli Eesti laulev revolutsioon , kus toodi taas välja Eesti lipp , mis oli varem rangelt keelatud. Lisaks moodustasid Baltimaad Rahvarindeid, mille populaarsus valimistel võimaldas väikeriikidel ise oma saatuse üle otsustada ja lõpuks iseseisvuski saavutada.
Mihhail Gorbatšov sai NSVL etteotsa kõige halvemal ajal kui võimalik. Sotsialismimaad olid kriisis, valitses seisak. Gorbatšov asus aga innukalt sotsialistliku ühiskonda täiendama ja parandama, seda reformides. Ta üritas majandusearengut kiirendada, kuid saavutas rahva poolt hoopis suuremat vastuseisu . Muutes sotsialismi inimlikumaks soovis Gorbatšov tagada kommunistliku režiimi püsimist. Selle asemel pidi ta enda pettumuseks ja üllatuseks tunnistama, et sotsialismimaade rahvastele poliitilisi vabadusi andes oli ta ulatanud abistava käe opositsioonilisele liikumisele. Liberaalsed uuendused lõid okupeeritud aladele ainult eeldusi sotsialismi alt vabanemiseks. Rahvas oli kiire ja nutikas olukorda enda kasuks ära kasutama, et seeläbi sotsialismist vabaneda . Gorbatšov ei saanud enam midagi peatada, tal tuli endale tunnistada, et sotsialism oli lõplikult hukule määratud.