Peep Ilmet "Taevall" (0)

„Taevall“
Hiljuti sai läbi loetud Peep Ilmeti 2009. aaasta luuleline teos „Taevall“. Tegemist on ühe pika jutustava luuletusega, mis koosneb nelikutest ning milles autor jagab ohtralt oma tundeid ja emotsioone, avaldab arvamust teemadel , mis tema jaoks tähtsad tunduvad . Kuid nagu igas ilukirjanduslikus teoses, peitub ka - pealtnäha – lühikeses raamatus lugejale tunnetav omapära, mida saab nimetada ka Peep Ilmeti võluks ning ise lugedes tundsin. Põhjusi, miks „Taevall“ on kindlasti huvipakkuv ka neile, kes pole luulelembelised, on mitmeid.
Eelkõige Ilmeti väljendusviis. Oma luuletuses räägib ta asjatundja hõnguga nii maast kui ilmast , kirjeldab tundlikult inimestevahelisi suhteid ja noomib ühiskonna pahesid. Ühtlasi seob ta oma teost tihedalt planeediga ning tähtedega taevas, andes neile maagilise tähenduse – pealkiri antud juhul võtab tema mõtteid kokku. Need on miskit enamat kui lihtsalt säravad objektid meie pea kohal. Nad inspireerivad, nad rahustavad, nad on eraldi pisikesed planeedid , mis elavad oma elu. Ning tema osavus panna tähti ja inimesi, tundeid ja igapäevaelu kokku ühte tervikusse, mis mulle kui lugejale väga heas mõttes silma jäi, on minu jaoks uudne. Ta ei loonud mitukümmend erinevat lugu, vaid läks vastvoolu tavaks saanud põhimõtetega. Kuigi mõnele võib see tunduda üsna primitiivne ning pealiskaudne viis kirjutada luulet – eriti neile, kes on harjunud harilike luulekogudega – võin oma poolt julgelt öelda, et on kindlasti neid, keda improviseerimine ja „omalooming“ selle teose puhul külmaks ei jäta .
Mis „Taevalli“ eriti huvipakkuvaks teeb, on luuletaja mõtete ja teemade aktuaalsus tänapäeval. Nooremal põlvkonnal on kindlasti huvitav lugeda kirjaniku mõtteid, mis puudutavad meie ajastu probleeme, küsimusi ning tähelepanekuid ühiskonnas. Kuid igale küsimusele leidub alati ka vastus – nõnda puutume kokku kirjaniku endi vaadetega maailmale, mis ulatub suisa poliitikani, millest ühes nelikus ka juttu on. Kohati tunduvad tema ideed vastuolulised, kohati arusaamatud, sest kõik vaatavad maailmale eri pilguna ning oodata, et lugeja saab ilmtingimata aru tema poolt tähtsaks peetavast seosest universumiga on üpris valelik. Kuid julge väljenduslaad ja enesekindel hoiak, mida tundsin tema luules, väärivad vaieldamatult lugupidamist ja tähelepanu.
Meeldejääv on ka kirjaniku stiil. Omapära annab tema luulele täielik Ü-tähe väljajätmine, mille asendab Y-tähega. Väike muudatus, kuid võib nii mõndagi autori kohta öelda. Samuti tema mäng riimidega, mis meenutas pigem katsetamist, kuidas võiks paremini välja tulla. Selle kallal julgen pisut norida, sest lugedes täisriimilisi nelikuid ning järgmisel lehel hüpates üle ristriimile ning järgmisel omakorda segariimile, tekkis peas ebakõla, mis meelt ka pisut kripeldama jäi. Kuid see on olematu võrreldes tema üldise himuga olla erinev kõikidest teistest luuletajatest. Just see annab minu meelest luulele elulisust, 21. sajandi värskust, mida lugeja himuga ootab ja sellest raamatust kätte ka saab.
Üldises pildis julgen öelda, et Peep Ilmeti „Taevalli“ on väärt lugemist mitte ainult seepärast, et ei röövi palju aega. Vastupidi, kogu laiahaardeline kõneaine, seotud meie aega puudutavate aspektidega, mis ulatub koguni universumisse ning mida kõike luules kirja pandud, võib pakkuda mõtteainet pikemaks ajaks. Kogu kirjapildi, stiili ning värskete mõtete ja tunnete segu teeb seda kirjatükki nauditavaks palaks ning vaatamata kohati liialt sügavatele mõtetele ja seostele, mida autor oma vatenurgast kirjeldab, võin julgelt soovitada seda teost kõigile, kel vähegi luule vastu huvi on.