kõigist Venemaa ülikoolidest, et neist valmistada ette professoreid kõrgkoolide jaoks · 1850. a. jaotati senine laiaprofiililine filosoofiateaduskond ajaloo- keeleteaduskonnaks ja füüsika- matemaatikateaduskonnaks. · Endiselt tegutsesid arstiteaduskond, õigusteaduskond ja teoloogiateaduskond, mis valmistas ette pastoreid luteriusu kirikutele · Ülikooli ja üliõpilaskonna kasv nõudis uute hoonete püstitamist · Peahoone oli kitsaks jäänud ja aastatel 1856-1859 ehitati peahoonele juurde kahekorruselised tiibhooned, mille vahele püstitati romaani stiilis ülikooli kirik · Üliõpilaste arv, mis 1850-ndatel aastatel · kõikus 500-600 vahel, hakkas jõudsamalt kasvama 1870-ndail aastail, ületades 1880- ndate aastate algul 1200 piiri. Rõhuv enamus üliõpilasi pärines Läänemere kubermangudest (eelkõige Liivimaalt). Umbes ¼ oli tulnud Venemaalt. Paljud üliõpilased olid rahvuselt poolakad. · 1889-1895.a. viidi Tartu ülikoolis läbi ülikoolireform. ·
Lameda katusega kahekorruselist kivihoonet iseloomustavad teravkaaraknad ning ehitise tagakülje nurgas kõrguv sakmelise rinnatisega torn. Fassaadist eenduvad külgrisaliidid, millest kummaski paikneb sissepääs. Risaliitide frontoone kaunistasid Benckendorffide vapid. Mõisahoone uste kohal paiknevad pitsilised malmist baldahiinkatused. Tagakülje vasakpoolne osa on tugevalt eenduv ning selle teine korrus oli kujundatud lahtise pitsilise rõduna. Kõrvalhooned Lisaks peahoonele rajati ka esinduslik kõrvalhoonete kompleks. Mõisasüdamesse viis 400 meetrine tee, mis suundus Rannamõisa-Laulasmaa-Klooga teelt otsa härrastemaja keskteljele. Tee ääres paiknesid keskaegseid linnuseid meenutavad sisehooviga talli- ja aidakompleksid. Sihiteele, talli- ja karjakastelli vahele, ehitati väike väravahoone koos kenade malmpostidega. Mõisahoone ees asus auring. Ülejäänud kõrvalhooned jäid härrastemajast nii põhja kui lõuna poole. Silmapaistvamaid neist on
Kasutatud on helehalle betoonpaneele. Praktikahoone teisel korrusel olevad aknakujulised avad sümboliseerivad justkui pooleliolevat ehitist. Uude korpusesse kavandati vähe kindlaid vaheseinu, mis võimaldab vajadusel ruumide otstarvet hõlpsalt muuta. Peahoonet ühendab õppetöökodadega teiselt korruselt klaasist koridor , mis saab liikuda hoonete vahel ilma, et peaks välja minema. Hoonete projekteerimisel on ka pandud suurt rõhku keskkonna säästlikkusele. Peahoonele on pandud kõrgema soojuspidavusega klaasid ning katusele päikesepaneelid, mis soojendavad töökodadele tarbevett. Paneelid on ühtlasi keskkonnatehnika eriala õpilaste õppevahendiks. Keskkonnasäästliku lähenemise raames kogutakse praktikamaja katuselt kokku sadeveed ja kasutatakse tehnilise veena selleks spetsiaalselt väljaehitatud pesualadel. Tallinna Ehituskool asub Pärnu maantee ääres, Tammsaare viadukti kõrval. Samuti on läheduses ka Järve raudteejaam
mõisahooneid. Kahekorruselist lameda katusega hoonet iseloomustavad tiheda raamijaotusega teravkaaraknad ning tagakülje nurgas asuv sakmelise rinnatisega torn. Fassaadi ilmestavad eenduvad külgrisaliidid, millest kummaski asub sissepääs. Uste kohal on kaunid pitsilised malmist varikatused. Tagakülje vasakpoolne osa on tugevalt eenduv ning selle teine korrus oli kujundatud lahtise pitsilise rõduna. Peahoonele orienteeriti ka suurejooneline kõrvalhoonete kompleks. Rannamõisa- Laulasmaa-Klooga teelt tehti mõisasüdamesse 400 meetri pikkune sihitee, mis suundus otse peahoone keskteljele. Enne jõudmist peahoone esisele auringile ääristasid sihiteed sisehooviga talli- ja aidakompleksid, mis meenutavad keskaegseid kindlustusi. Tornide otsas paiknesid algselt kahurid. Talli ja karjakastelli vahele, sihitee keskele püstitati väike väravahoone koos kaunite malmpostidega.
Tartu Ülikooli peahoone ja Kunstimuuseum Tallinn 2005 Tartu Ülikooli peahoone valmis aastatel 1803-1809 ning on klassitsismi kõrgperioodi üks mõjusamaid näiteid Eestis. Peahoone arhitektiks oli Johann Wilhelm Krause, kes oli Eesti üks silmapaistvamaid arhitekte. Krauset aitas ustav abiline J. A. S. G Kranhals, kes projekteeris peahoonele alusparve ja kavandas keldrikorruse, mis hoidsid ära niiskuse tungimise hoone maapealsetele korrustele. Peahoone avamise pidulik aktus toimus 3. juulil 1809. Sellest ajast alates tähistatakse aulas kõiki ülikoolielu suursündmusi ja pidupäevi Kogu peahoone fassaadi raskuskeskme moodustab selle sammasportlikus. Kuus siledapinnalise tüvega ja lihtsate kapiteelidega toskaana sammast kõrgetel postamentidel kerkivad kolme majakorruse ees. Esimest ja teist korrust eraldab lai simss, millelt
Esimesest abielust sündisid pojad Axel Georg, Hans Heinrich ja Bernd Eduard. Teistkordselt abiellus Eduard von Nolcken 29. oktoobril 1915. aastal Tartus Helene Pauline Charlotte Freiin von Engelhardtiga, kellega tal sündisid poeg Burchard Arthur ning tütred Anna Elisabeth ja Brigitte Alice. Eduard von Nolckeni suurimaks ettevõtmiseks olid mastaapsed ehitustööd, mille tulemusena valmis lisaks uhkele heimatstiilis peahoonele ka suurejooneline kogu Eesti kontekstis silmapaistev majandushoonete kompleks. Mooste Nolckenite isiklikku kirjavahetust on tänaseks alles äärmiselt vähe, kuid vähestest säilinud kirjadest võib leida väga huvitavaid andmeid perekonna omaaegse suhtluse ning tööde ja tegemiste kohta. 3 Mõisa-ala iseloomustus 5 Riia arhitekti August Reinbergi poolt projekteeritud Mooste mõis, mis asub Tartu-Räpina maantee ääres,
selle idaviilule väike kaheksatahuline konsooltorn. Toomkiriku puhul on tähelepanu väärne lääneportaali puudumine. Selle asemel asube peaportaal lõunas. Oleviste kirik Kiriku ehituslugu on keerukas ja mitmekihiline. 13.sajandil alustati 3-löövilise basilikaalse, kuid praegusest madalama, lühema, võlvimata lae ja madala torniga kirku ehitamist. Algkirik võlviti 1330.a. Aastail 1350 ja 1404 lisati kirikule vastavalt Püha Laurentiuse ja Maarja kabelid. Sama sajandi lõpul lisandus peahoonele lõunaportaai esine kabel ning 1512-1521 uus Maarja kabel, mille idaseina ehib kaupmees Hans Pawelsi kenotaaf. Praeguse ilme sai kirik 15. ja 16. sajandil, mil pikendati pikihoonet lääne suunas, rajati praegune ilusate tähtvõlvidega kooriruum ning kõrgendati torni. Olgugi, et lõpetamata, on see üks vormirikkamaid säilinud hilisgootika näiteid Tallinnas. Kirik on mitmete tulekahjude käigus kannatada saanud. 1840datel taastamise käigus lisandusid välisilmesse neogooti elemendid.
(vt.foto 3).Hoone esiküljel asus tavaliselt peaasissepääs, mille ees oli auring: mõnekümne kuni saja meetrise läbimõõduga ringtee. Vaatamata ringtee toredusele ja stiilsusele oli ringteel tegelikult vägagi praktiline otstarve-ta võimaldas tõllaga sõita mõisa peahoone trepi ette, nii, et sealt sai ära sõita teist haru pidi. Erinevalt kaasaja autodest ei olnud mitmehobusetõllaga praktiliselt võimalik ju "tagurdada",-liikuda sai ainult edaspidi. (foto 3) 3.2 Aidahoone Peahoonele lisandus Anijal suur hulk kõrvalhooneid. Peahoone parempoolses osas paiknes massiivne kaaristuga aidahoone. (v.foto 4) 7 Ait oli Eesti mõisates küllaltki erandlikuna kahekorruseline, kusjuures kõrge kaaristu ulatus läbi kahe korruse. Peahoone vastas, teisel pool auringi asus sisehooviga tallide ja lautade kompleks. (foto 4) 3.3 Tallihoone ja tõllakuur
vaheleistutusi, siis nüüdseks on endised vaatesuunad sulgunud. Käesoleva heakorrastusprojektiga on ära määratud vaatesihtide avamise ja raiete tegemise vajadus. Pargi ruumilisele struktuurile on iseloomulikuks järgnev: pargi keskel trooniv algselt barokne, hiljem klassitsistlikuks ümberehitatud peahoone avatud ala mõisa esindusõue lähemas ümbruses algselt avatud ja suletud ruumi olemasolu tänases pargis avatud vaade alleelt peahoonele ja vastupidi avatud vaade tiikidetaguste puudegruppide juurest mõisa peahoonele ja vastupidi; pargiala piirav allee ja sellest avanev vaade maastikus olevatele elementidele (mõisaaegne tuuleveski, mõisa ajast pärit põllumajandusmaastik); pargi põhiteedevõrk on osaliselt säilinud, kadunud on vaid jalgteed Pilt nr. 3 Mõisapark tänapäeval http://kukrusemois.ee/fotojaht/ 1.4 Hoone restaureerimine 2004.a. 28
Mõlemad ehitised oma tagasihoidlikkuses lossi nime ei väärinud. Tööd tundva meistrina pani Nicolo Michetti lossi ja pargi üldskeemi paberile ja 25. juulil läks pargi tiibhoonete juures töö lahti. Kuna 1719. aasta sügiseni juhatas praktilisi ehitustöid arhitektisell Gaetano Chiaveri, kes hiljem sai tuntuks Dresdeni katoliku peakiriku ehitajana. Pärast tema lahkumist tuli 1720. aastal töid juhendama arhitektisell Mihhail Zemtsov, kes oli töödejuhatajaks 1724. aastani. Lossi peahoonele pandi nurgakivi 21. mail 1720. Väiksemahuline hoone valmis 1721. aasta sügiseks, viimistlustööd aga venisid ja peale Peeter I surma 8. veebruaril 1725.aastal jäid nad poolunarusse; lossi interjööri ei olegi algselt kavandatud ulatuses välja ehitatud. Lossi ümbrus kujundati algselt ranges korrapärases stiilis (teed, puud ja põõsad, lillepeenrad, basseinid sümmeetriliselt ). Vesi juhiti parki kiviplaatidest kanalite kaudu Ülemiste järvest. Kaugemad pargiosad jäeti
kohal. Mõlemad ehitised oma tagasihoidlikkuses lossi nime ei väärinud. Tööd tundva meistrina pani Nicolo Michetti lossi ja pargi üldskeemi paberile ja 25. juulil läks pargi tiibhoonete juures töö lahti. Kuna 1719. aasta sügiseni juhatas praktilisi ehitustöid arhitektisell Gaetano Chiaveri, kes hiljem sai tuntuks Dresdeni katoliku peakiriku ehitajana. Pärast tema lahkumist tuli 1720. aastal töid juhendama arhitektisell Mihhail Zemtsov, kes oli töödejuhatajaks 1724. aastani. Lossi peahoonele pandi nurgakivi 21. mail 1720. Väiksemahuline hoone valmis 1721. aasta sügiseks, viimistlustööd aga venisid ja peale Peeter I surma 8. veebruaril 1725.aastal jäid nad poolunarusse; lossi interjööri ei olegi algselt kavandatud ulatuses välja ehitatud. Lossi ümbrus kujundati algselt ranges korrapärases stiilis (teed, puud ja põõsad, lillepeenrad, basseinid sümmeetriliselt ). Vesi juhiti parki kiviplaatidest kanalite kaudu Ülemiste järvest
enam hindama ka arhitekti fantaasiat ja seda kuidas ta suudab luua originaalseid kompositsioone. Vanu vorme kasutati uutes seostes. Neogootika kõige esinduslikum näide on ehk Valgamaal asuv Sangaste mõis (projekti autor Otto Pius Hippius) (joonis 2). Tegu on väga eripalgelise mõisahoonega, mis on küllaltki liigendatud ja esmapilgul seetõttu raskesti hoomatav. Seda tingib ka rohke risaliitide, ette- ja tahaastmete, astmikviilude ja tornilise katuse kasutamine. Lisaks peahoonele lisandusid 1880. aastate teisel poolel mõisaansamblisse karjahoov, hobusetall ning veetorn. Sangaste lossi seostatakse Suurbritannia lossidega, mis on ka igati loogiline, sest briti arhitektid oskasid väga hästi süveneda keskkaja arhitektuuripärandisse ja seal oli historitsism hinnas. Hinnati keskaegse arhitektuuri maalilisust ja kihilisust. Põhiplaanid olid historitsistlikel hoonetel küllaltki keerulised.
Mõlemad ehitised olid tagasihoidlikud ning lossi nime ei väärinud. Tööd tundva meistrina pani Niccolo Michetti lossi ja pargi üldskeemi paberile ja 25. juulil läks pargi tiibhoonete juures töö lahti. Kuna 1719. aasta sügiseni juhatas praktilisi ehitustöid arhitektisell Gaetano Chiaveri, kes hiljem sai tuntuks Dresteni katoliku peakiriku ehitajana. Pärast tema lahkumist tuli 1720. aastal töid juhendama arhitektisell Mihhail Zemtsov, kes oli tööde juhatajaks 1724. aastani. Lossi peahoonele pandi nurgakivi 21. mail 1720. Väiksemahuline hoone valmis 1721. aasta sügiseks, viimistlustööd aga venisid ja peale Peeter I surma 8. veebruaril 1725. aastal jäid nad poolunarusse - lossi interjööri ei olegi algselt kavandatud ulatuses välja ehitatud. Lossi ümbrus kujundati algselt ranges korrapärases stiilis (teed, puud, põõsad, lillepeenrad ja basseinid pidid olema sümmeetriliselt). Vesi juhiti parki kiviplaatidest kanalite kaudu Ülemiste järvest
1700ndate kaks talli ja kaks vankrikuuri, laudad (Viehgarten), viinaköök, lõpp kangrumaja, sepikoda, aiamaja kivist; kaks vilja- ja üks linnaserehi puust. /Kangilaski 1987, lk 15 (S.Dobermanni andmed)/ Puudub kaarait. Nüüd lähevad andmed mõnevõrra lahku. Ma ei hakka siin oletama, millised võivad täpsemad olla. Mind huvitab vanem ajajärk. Klassitsistlik ümberehituse periood Norrmani järgi. Peahoonele lisati tiibrisaliidid. Laiendati parki maastikupargiga jõeluhal ja 1800-1803 heinamaal, kus on praegu koolitee. Istutati kastaniallee. Valitsejamaja oli aga 1833. a. kaardil veel väiksem kui see on praegu. Väravamajakesi kaardil ei ole. Klassitsistlik ümberehituse periood Üpruse järgi. Peahoonele lisati tiibrisaliidid ja sammastega portikus. Tehti illusionistlikud seina- ja u1820 laemaalingud kodukabelisse
1825. a. 68 aastat vana) kui ka üldiselt algav stiililagunemine. Nagu edaspidi näeme, laiendati tervet kavatist veel kord aa. 1856-1860. Krause ei olnud muidugi ei geenius ega isegi mitte väga andekas kunstnik. Kuid tal oli korda läinud ajastiili täitsa omaks teha ja väljendada selles ideid, mis liigutavad meid veel praegu. Ta on väga palju selleks kaasa aidanud, et Tartule uusklassitsistlikku ilmet anda, ja tema paremale saavutisele ülikooli peahoonele jääb Balti arkitektuuri ajaloos alati aukoht. Krause surmaga a. 1828 lõpeb Tartu ülikooli hoonete ajaloos esimene, ühtlasi parem ajajärk. Peale Krauset on loodud väga vähe väärtuslikku. Arkitektuuri langus 19. sajandil klassitsismi lagunemine, mitmesuguste ajalooliste stiilide vaheldumine ja üksteise kõrval esinemine, eklektitsism ja nõudlik "modernism" kõik see leiab loomulikult vastupeegelduse ka ülikooli hoonete juures. Ja kuna esimesel, Krause
sisustuselemendid, mis teevad ruumi hubaseks, lisaks on igal toal oma WC koos kraanikausiga. Olemas on korralik nõuetele vastav köök, personaliruumid, söögisaal, suur kaminasaal, puhkeruum, pesemisruumid, saun ning kahe korruse vahel liikumiseks ka lift, mis tagab liikumisvõimaluse ka ratastoolis elanikele. Hoone on sisustatud lähtuvalt eakate inimeste füüsilistest vajadustest ja majja on paigutatud vajalikud tugisüsteemid. Lisaks peahoonele on olemas kõrvalhoone, kus on spordiruum pesemisvõimalusega, laoruum ning teisel korrusel asuvad külaliskorterid, mis on kasutamiseks töötajatele ning soovi korral ka klientide külastajatele, kes soovivad jääda pikemaks ajaks. Hoonekompleksi ümber on 3 hektari suurune korrastatud roheala ja jõgi. Roheluses viibimiseks on loodud mitu istumiskohta, grillinurk, kasvuhoone ja põllulapp aedviljade kasvatamiseks.
Kadrioru ansamblit iseloomustab prantsuse- itaalia barokklosside põhikontseptsioon. Seda näitab eelkõige planeeringus alumine ja ülemine aed, mille vahel asub terrassidega seostatult loss kahe vahtkonnahoonega. Parki ümbritsesid kanalid. Regulaarselt prantsuse aiastiili kohaselt lõikasid radiaalsed hekkide ja skulptuuridega ääristatud teed peegelbasseinide ja fontäänidega muruväljakuid ja lilleparterre geomeetrilisteks kujunditeks. Alleed olid orienteeritud peahoonele kui kindlale keskpunktile planeeringu sümmeetrilises ülesehituses. Paviljonitaolise keskkompositsiooniga suvelossi välisseinad on pilastritega liigendatud risaliitideks. Lopsakates festoonides elab barokkdekoor. Teisel korrusel asuva suure peosaali kujundus on unikaalne. selle peenelt töödeldud stukkdekoori ornamentaalse, plastilise ja bareljeefse käsitluse vaheldumises ja külluslikkuses ning laadis avaldub sugulusjooni itaalia stukikunstiga
(Vahtre, 2000). Olulisemalt muutus mõisaarhitektuur. 1730. aastaist alates hakati ehitama uhkeid ja suuri häärbereid, mida talurahvas lossideks hakkas kutsuma. Balti aadli ja eestlaste- lätlaste olmet lahutav kuristik süvenes. Mõisnike silme ees seisis Euroopa, eriti Saksamaa, aga kaudselt ka Euroopa süda hiilgav Versailles oma hiilgava õukonnaga. Selle perioodi mõisahoonetest või õigemini mõisaansamblitest (sest peahoonele ehk häärberile lisandusid kõrvalhooned ja väiksemate ehitiste ning veekogudega park) on 20 esinduslikumad Hiiu Suuremõisa ja eriti efektne Palmse. Parkide ilmumist Eestisse võib lugeda küllalt oluliseks nähtuseks, mis edaspidi üha süvenenumalt on mõjutanud meie maastikupilti (Vahtre, 2000). Barokkstiili variant rokokoo, mida iseloomustab rõhutatult lopsakas dekoor, Eestis eriti ei levinud ning siinne barokk jäi baroki kohta suhteliselt mõõdukaks (vaoshoitud barokk
annaabi.ee 
