Paul Gauguin (1)

Paul Gauguin
(1848-1903) 
Elulugu
Prantslane Paul Gauguin on üks kurioossemaid kuulsusi kaasaegse maalikunsti ajaloos. Ta sündis Pariisis. Tema ema oli Peruu päritolu, isa prantsuse ajakirjanik.
Oma varajase lapsepõlve veetis ta Peruus, kus ta muuhulgas tutvus Peruu ja Hispaania keraamikaga.
Hariduse sai Paul Gauguin Orléansis. Pärast kooli tegeles ta kuus aastat merekaubandusega reisides paljudes maades. Hljem teenis ta Prantsuse mereväes.
1870. aastal naasis ta Prantsusmaale ning asus tööle börsimaaklerina. Tema hobiks oli ka kunstiteoste kollektsioneerimine.
Vähe on olnud kunstnikke, kes on silma paistnud sama suure kirglikkuse, äärmuslikkuse ja uuenduslikkusega. Tema hüvastijättu Euroopaga nii kehas kui vaimus võib pidada vägagi tavatuks. Tunderikka värvikirevuse ning troopilise rahva argipäeva ja põlisusu temaatika esitlemine kujutas aga tolle aja kunstimaailmas revolutsioonilist sammu. Sama käib ka Gauguini pinnakäsitluse kohta.
    Otsus lahkuda Euroopast ja suunduda inspiratsiooni otsingul kaugesse Polüneesiasse ei sündinud tühjalt kohalt. Seda võib väita sama kindlalt kui et Gauguini otsus pühenduda maalimisele ei sündinud tühjalt kohalt, ei olnud hetkelise tundepuhangu tulemus. Viimase väite tõenduseks on kasvõi fakt, et lapsepõlves oli Paul oma kodus olnud pidevalt ümbritsetud kunstiga – hispaania ja peruu päritolu keraamika ja maalidega. Samuti kinnitavad seda Gauguini mitmed katsed kunstiliseks eneseväljenduseks ja õpetajate otsingud ammu enne seda, kui maalimisest sai tema elu keskpunkt.
1875. aastal kohtus ta prantsuse impressionistliku maalikunstniku Camille Pissarroga, kellega ta hakkas nädalavahetustel maalima. Ehkki algul oli ta maalikunstis niiöelda diledant, arenes ta väga kiiresti. 1880ndate aastate alguses oli Gauguini maalikunst valdavalt impressionistliku kallakuga.
Aastail 1882–1888 esines ta oma töödega mitmetel impressionistide näitustel. 1891 . aastal kimbutasid Gauguini suured võlad, samuti olid tema suhted oma naisega ja naise sugulastega muutunud külmaks, ning vajaka jäi ka kunstniku üldisest tunnustamisest. Lapsepõlv Peruus oli ehk esimeseks teadvustamata tõukeks sellelegi, miks Euroopa ühiskond ja kultuur ei suutnud Gauguini tõsiselt paeluda. Lapsena nähtud lihtsad inimsuhted ning valgusküllane ja lopsakas loodusmaailm pakkusid talle lihtsalt enamat . Veel selgemalt võib aga tema märkmete põhjal veenduda, et kriitilisus ja kohati põlastuski Euroopa suhtes olid pesitsenud Gauguini hinges pikemat aega.
See oli viimane piisk karikasse: ta otsustas hüljata Euroopa kultuuri ja tsivilisatsiooni lõplikult. Gauguin purjetas Lõuna-Ameerika suunas, jõudes Martinque'i saarele , kus veetis mõned päevad. Lühikest aega töötas ka Panama kanali ehitusel ning siis maabus Vaikses ookeanis asuvasse Prantsuse Polüneesia saarele, Tahitile. Siin jätkas ta oma maalimist.
Aastal 1893 otsustas ta oma originaalseid taieseid esitleda Pariisis erinäitusel. See oli üks väheseid kordi , kus ta kodumaad külastas. Tema näitus oli väga edukas.
Aastal 1897 otsustas ta siirduda lähedalasuvatesse Markiisaartele (Prantsuse Polüneesia). 1903. aastal mõisteti talle 3 kuud vanglakaristust ja 500 franki trahvi tahitilaste “ässitamise” eest kohaliku kuberneri vastu. Karistust ta aga kanda ei saanud, kuna suri kolm päeva peale selle määramist. Ta oli muserdatud priiskavast elulaadist ja alkoholist.
Paul Gauguin on maetud Hiva Oa Kalmistule (Prantsuse Polüneesia).
i
Breton Girls Dancing, Pont -Aven. 1888
Looming
Maalikunstiga hakkas ta tegelema alles 1875. aastal, olles 38-aastane, Camille Pissarro juhendamisel. Tema maalimistehnika areng oli äärmiselt kiire ning juba 1880ndate esimesel poolel valmisid tema esimesed tõsisemad impressionistlikku laadi teosed. Gauguini impressionistliku stiili viljelus kestis aastani 1888, mil ta tüdines žanrist lõplikult – teda häiris eelkõige impressionismi omanäolisuse
puudumine.
1880ndate lõpuaastail eksperimenteeris ta cloisonnisme`iga, milelle on iseloomulik selged tugevad kontuurid (sageli tumedad ). Cloissonnisme'i üheks ehedaimaks näiteks on "Kollane Kristus", mis valmis Gauguini käe all 1889. aastal.
Gauguini loomingus on valdav stiliseeriv tendents ja dekoratiivsus. Tema käsitlusviis on pinnaline, toonitades tugevasti kontuure; joon on ilmekas, nurgeline ja jõuline. Gauguini tööde tähtsaimaks võluks on värvid, mis on muinasjutuliselt kõlavad, kirjud , eksalteeritud; töödes domineerivad tugevad kontrastid ja dissonantsid; hilisemas loomingus ka eksootiliselt vürtsitatud nüansid. Gauguini peaeesmärgiks oli see, et maalid lummaks vaatajaid üksnes dekoratiivse – lopsakate ja kõlavate värviühendustega – külje pealt, süüvimata maaliteoste ideelisse poolde. Maalides valitseb harmooniline kompositsioon ning taotletud on mitmesuguste sümbolite eksistentsi, mis eriti tugevalt avalduvad tema hilises loomingus; mitmed kriitikud on teda isegi sümbolistiks tembeldanud
Kunstniku maalid, mis valmisid Prantsuse Polüneesia saartel on üldjoontes sarnased Gauguini varasema kunstiloominguga. Ehkki siin on ta püüdnud kaasaegse maalikunsti jooni ühendada Polüneesia saarte rahvakunsti naiivselt siira elutunde ja dekoratiivsusega. Sageli kujutas ta tsivilisatsioonist puutumata looduslapsi eksootilise looduse keskel. Tahitil tehtud maaliteosed ei ole omapärased mitte ainult maalikunstis, vaid ka Gauguini äge protest Prantsuse kolonialismi vastu Okeaanias.
Paul Gauguin on peale maalide teinud ka mitmesuguseid skulptuuritöid ja puunikerdusi.
Eelkõige on Gauguini kunsti seostatud 19. sajandi lõpu sümbolismi ja juugendstiiliga, kuid tema innovaatilisus ja isikupära on tugevasti mõjutanud ka mitmete 20. sajandi alguse kunstižanre. Siinkohal võiks eriti mainida monumentaalse stilisatsiooniga dekoratiivkunsti ja puhta värvi vallandumist 20. sajandi kunstis.
Kunstnik kirjutas oma elust ka autobiograafilise teose "Noa-Noa". 1893
Gauguini tööd muutusid eriti populaarseks peale tema surma. Suur osa tema töid koondus Vene kunstikollektsionääri Sergei Šukini kätte. Suurt osa tema olulisimaid töid on eksponeeritud Puškini muuseumis ja Ermitaažis.
Gauguini töid saab väga harva osta oksjonitelt, nende hinnaks võib olla ligi 40 miljonit Ameerika dollarit.
Markiisisaartel, kus kunstnik veetis oma viimased eluaastad, on avatud ka Paul Gauguini Kultuurikeskus.
Gauguini elust inspireerituna valmis ka William Somerset Maughami romaan "Kuu ja kuuepenniline".