Impressionism (1)

Claude Monet
Ta huvitus eelkõige suurtest vabaõhustseenidest ja õppis hindama päikesevalgust. Selleks, et päikeselise päeva meeleolu ja valgust jäädvustada, pidi ta töötama kiiresti, mistõttu nägid tema teosed välja rutakad ja lõpetamata.
Impressionism , mis muutis inimeste arusaamu kunsti kujutamise võimalustest
Naine suri tuberkuloosi, Peale seda vajus Monet masendusse ning ei suutnud veidi aega enam maalida.
jäädvustada meeleolu, eriti valgusefekte ning värve, veega eksperim. Ta armastas maalida valguse peegeldamist vee pealt, tihtipeale maalides sama objekti mitmeid kordi erinevatel kellaaegadel, et saavutada erinevaid valgusefekte.
Monet tuntuimateks teoseks peetakse maale "Eine vabas looduses", mille ta maalis 1866. aastal, " Impressioon . Tõusev päike" 1872. aastal, "Moonipõld" umbes aastal 1880 ja "Udu Londonis" 1903. aastal.
Impressionism oli 19. sajandi maalikunsti vool, mis sai alguse 1860. aastatel oma kunstinäitusi korraldama hakanud Pariisi kunstnike vabast ühendusest.
Impressionistlikule maalikunstile on iseloomulikud muuhulgas nähtavad pintslitõmbed, heledad värvid, avatud kompositsioon , rõhuasetus valgusele ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised rakursid.
Varajased impressionistid : vabas õhus, püüdes muutuva päikesevalguse põgusaid hetki.
Impressionistid nägid ilu loomulikes poosides ja kompositsioonides, valguse mängus ning eredates ja mitmekesistes värvides.
Rõhk ei ole detailidel, vaid üldmuljel.
Aastal 1863 lükkas žürii tagasi Édouard Manet ' maali "Eine murul" ("Le déjeuner sur l'herbe"). Põhiline põhjus oli selles, et seal oli kujutatud alasti naine koos kahe riides mehega piknikul. Žürii meelest olid alasti figuurid vastuvõetavad ajaloolistel ja allegoorilistel maalidel, kuid nende eksponeerimine igapäevases miljöös oli keelatud. Žüriipoolne järsusõnaline tagasilükkamine alandas Manet'd ning tekitas paljudes prantsuse kunstnikes nördimust. Kuigi Manet ei pidanud end impressionistiks,
POSTIMPRESSIONISM
Postimpressionism arenes välja impressionismist. 1880. aastatel katsetasid mitmed kunstnikud (Vincent Van Gogh, Paul Gauguin , Georges Seurat ja Paul Cézanne) värvi, vormi ja joone väljenduslikkusega.
Auguste Renoir

• Kujutas kodust elu, kenasid naisi-lapsi, linnarahva lõbustuspaiku ning pühapäevaseid väljasõite.
  
• Tema teosed on mahedad ja südamlikud, maalitud heledate ja puhaste toonidega ning pehmete virelevate pintslilöökidega.
  
• Viljeles ka graafikat ja skulptuuri.
  
• 
  
• Edgar Degas oli prantsuse kunstnik ja sculptor. leiutas nn märja pastelli. "Sinised tantsijannad" 1898 –1899. Maalis baleriine, hobuseid. Nägemine halvenes- Ta läks üle pastelljoonistustele ning skulptuuridele . "Tantsutund"
  
• 1874 " Tantsija "
  
• 1875–1876 " Absint "
  
• 1876– 1877 "Täht laval"
  
• 1885 "End kuivatav naine"
  
• umbes 1885– 1886 "Juukseid kammiv naine"
  

NEOIMPRESSIONISM
Uue maalitehnika alusepanijaks peetakse Georges- Pierre Seurat'd. leidis publikut põhiliselt tänu Paul Signac 'i- hiljem.
Ainestik tuli tavaliselt igapäevaelust. Palju kujutati populaarseid meelelahutusi, nagu kohvikud , tsirkused ja kontsertid aga tehti ka maastikumaale.
Neoimpressionistide eesmärgiks oli valguse tõepärane kujutamine. Erinevalt impressionistidest huvitasid neid rohkem optilised efektid ja kompositsioon kui vahetu mulje edasiandmine.
Divisionism- Segamata värvitoone kanti alusele väikeste korrapäraste punktide, laikude või joontena. Taolise maalitehnika puhul säilib hästi värvide sära ja annab maalile kummalise väreluse. "Pühapäeva pärastlõuna Grande -Jatte'i saarel".
Puäntillism
Lühikesed pintslitõmbed ehk punktid andsid tehnikale nimetuseks ka "puäntillism" (prantsuse keeles point 'punkt'). Georges-Pierre Seurat ja Paul Signac. (“Paavstide loss Avignonis”
POST
Gauguin - loomingus on valdav stiliseeriv tendents ja dekoratiivsus. Tema käsitlusviis on pinnaline, toonitades tugevasti kontuure; joon on ilmekas, nurgeline ja jõuline.Gauguini tööde tähtsaimaks võluks on värvid, mis on muinasjutuliselt kõlavad, kirjud , eksalteeritud; töödes domineerivad tugevad kontrastid ja dissonantsid; hilisemas loomingus ka eksootiliselt vürtsitatud nüanssid. Gauguini peaeesmärgiks oli see, et maalid lummaks vaatajaid üksnes dekoratiivse – lopsakate ja kõlavate värviühendustega – külje pealt, süüvimata maaliteoste ideelisse poolde. Maalides valitseb harmooniline kompositsioon ning taotletud on mitmesuguste sümbolite eksistentsi, mis eriti tugevalt avalduvad tema hilises loomingus; mitmed kriitikud on teda isegi sümbolistiks tembeldanud. skulptuuritöid ja puunikerdusi.