Eristatakse patogeenseid ehk haigust tekitavaid mikroorganisme ja mittepatogeenseid. Mikroorganismidele on iseloomulik muutlikkus, võime kohaneda väliskeskkonnaga, võime muutuda patogeenseks kindlatel tingimustel. Et inimene haigestuks nakkushaigusesse, peab haigustekitaja sisenema inimese organismi. Seda nimetatakse nakatumiseks ehk infektsiooniks. Haiguse avaldumine oleneb, millise mikroorganismiga on tegemist, kui suur on tema hulk ehk doos, milline on tema patogeensuse aste ehk virulentsus ja inimese organismist, st sellest, milline on tema reaktsioon mikroorganismile. Organismil on haigustekitajate vastu kujunenud kaitsemehhanism. Need jaotatakse mittespetsiifilisteks ja spetsiifilisteks kaitsemehhanismideks. Esimesed pakuvad kaitset nt nahk ja limaskestad. Organism töötab välja spetsiifilisi, nakkushaiguse tekitanud mikroorganismi vastaseid kaitsekehi ehk antikehi. Inimene muutub haiguse suhtes immuunseks. Nakkuse allikaks on haige inimene või loom.
tingimustel ( väsimus, mürgitus, ülekuumenemine )sõlttub organismi seisundist. Nende mikroobide levik looduses on suur ja soodsates tingimustes paljunevad ja levivad massiliselt. 3. Saprofüüdsed mikroobid ei kutsu esile haigusi va. Tugeva immuunpuudulikkuse korral ( AIDS, verehaigused ). Veri (valged vererakud), antigeen. · Virulentsus mikroobi patogeensuse aste, mikroobide elutegevust mõjutavad keskkonna: kõrge tempratuur, valgus, kuivus = takistavad arengut. · Toksigeenus mikroobi omadus toota toksiine ehk mürke. 1. Eksotoksiinid mürk organismist välja 2. Entotoksiinid mürk jääb kehasse Eksotoksiinid: Toodavad ümbritevasse keskkonda: tugev toksilisus, mikroobid on spetsiifilised, antigeensus kutsub esile kindlate antikehade tekke. Entotoksiinid: Vähem toksilised
· Patogeensed bakterid satuvad organismi: õhk(piisknakkus, tuberkoloos); toit, jook(botulism, salmonelloos); kontakti teel: nahk, limaskestad(süüfilis); siirutajate abil(putukad, loomad- puukborrelioos) ja muld(teetanus) · Leviku teed organismis: vere ja lümfiga(süüfilis), närvikiududega(teetanus ja botulism), levitavad toksiine(difteeria) · Toksiinid on reeglina valgulised aineid ja neil on väga spetsiifiline toime · Virulentsus- haigustekitaja patogeensuse aste(kui ohtlik on) · Kaitse on vaktsineerimine: nõrgestatud või surmatud bakteritega; nõrgestatud toksiinidega · Organismis tekib imuunvastus=aktiivne immuunsus · Passiivne immuunsus= valmis antikehad · Botulism- neurotoksiin, takistab lihaste kokkutõmbeid, surm lämbumise läbi · Teetanus- takistab lihaste lõõgastumist, surm lämbumise läbi · Difteeria- äge kurguinfektsioon, surm lämbumise läbi · Koolera, düsenteeria- äge kõhulahtisus, surm veekaotuse tõttu
Osa baktereid eritab toksiine oma elutegevuse käigus. Teine osa on mürgised alles pärast nende surma (lagunedes). Inimorganismi satuvad toksiinid: * õhu kaudu (piisknakkus, nt tuberkuloos) * toidu ja joogiga (toidunakkus nt salmonelloos) * naha-, limaskestade kaudu (kontaktnakkus, nt süüfilis) * siirutajate kaudu (puukborrelioos), mulla kaudu (teetanus) virulentsus haiguse tekitaja patogeensuse aste. Teetanus takistab lihaste lõdvestumist; satub organismi mikrohaavade kaudu. Botulism äge toidumürgitus, mis lõpeb närvihalvatusega. Peiteperiood 12-36 tundi. Takistab lihaste kokkutõmbeid (ka nende, mida me ise ei kontrolli, nt. hingamiselundkonna lihased) Algab valudega lihastes ja hingates; topeltnägemine; neelamine häiritud. Tuberkuloosi tekitajaks Kochi kepike. multiresisdentne bakter immuunne rohtudele.
Võimalik levik kitsepiimaga Puugi "hammustuspiirkonnas" punetav laik Plaaniline vaktsineerimine Võimalik vaktsineerida Kahelaineline palavik Kõhulaihtisuse esinem0ine 13. Nimeta tekitajad Puukborrelioos Gripp Salmonelloos IV rühm 1. Milline järgmine fakt(id) on õige(d) Patogeensus on mikroobi organismi tungimise võime mida patogeensem on mikroob, seda rohkem suudab ta püsida keskkonnas patogeensuse järgi on oportunistlikel mikroobidel väiksem võime haigusi esile kutsuda kui tõelistel patogeenidel patogeensus on mikroobi võime muuta oma ravimresistentsust 2. Laboratoorse immunoloogilise meetodiga eelkõige määratakse: mikroobi värvuvust, mikroobi püsivust keskkonnas, mikroobi geneetilist klonaalset kuuluvust, antikehi 3. Mida pead järgmistest faktidest õigeks(teks)
1. Virulentsus, virulentsust mõjutavad tegurid, virulentsuse hindamine Virulentsus on viiruse tõvestusvõime, patogeensuse aste, mis näitab patogeeni võimet tungida peremeeslooma, põhjustada haigusi.Virulentsus on patogeensuse mõõt. Organismi patogeensus ehk võime põhjustada haigust on määratud virulentsusfaktoritega. Hinnatakse katseloomade peal (hiired). Atenueeritud viirus - tõvestamisvõime on nõrgestatud (nt kultuuri lahjendamisega). Kui tõsine haigus tekib, sõltub viiruse nakatamisvõimest ja peremeeslooma resistentsusest. Virulentsust saab hinnata, kui tõsised kahjustused tekkisid, kus tekkisid. Sõltub doosist, viiruse geneetikast, sisenemisest organismi, peremeesorganismi faktoritest.
24. Parasitism on looduses esinev fülogeneetiliselt kaugel olevate organismide vaheline suhe; variant organismide kooselust, mille puhul üks organism (parasiit) kasutab teist organismi (peremeesorganismi) oma elutegevuseks, põhjustades peremeesorganismile toitainete kaotust, hävitades kudesid, saastades teda oma ainevahetuse jääkidega vms. 25. Virulentsus ehk tõvestusvõimelisus (inglise virulence) on viiruste ja bakterite tõvestamisvõime -patogeensuse aste. ka nende organismide mürgisus. Virulentsuse kui ühtse omaduse määravad infektsioossus (nakatamisvõime), invasiivsus (võime peremeesorganismis paljuneda ja levida) ja toksilisus (võime moodustadatoksiine)[1]. Virulentsus sõltub suuresti vaadeldavast mikroobitüvest (tüvespetsiifilisus). 26. Lõivsuhted (mõiste ja näide) ühe funktsiooni kaudu realiseerunud kohasus on negatiivses põhjuslikus
mikrofloorasse, kui teatud tingimustel võivad siiski põhjustada haigestumist · Probiootikumid e probiootilised mikroorganismid - inimese organismist (soolest) isoleeritud kasulikud mikroobid (laktobatsillid, bifidobakterid) · Prebiootikumid - ained, mis tõhustavad probiootikumide arengut inimese sooles · Sünbiootikum toode, mis sisaldab nii prebiootikumi kui ka probiootikumi · Patogeen haigusetekitaja bakter · Virulentsus liigi esindaja patogeensuse väljendumise aste · Vaktsiin patogeensete mikroobide nõrgestatud või spetsiaalselt töödeldud tüved, mis kutsuvad esile antikehade tekke ja kaitsevad inimest haigusetekitaja eest · Toksiin aine, mida patogeen toodab või omab ja mis häirib normaalset peremeesorganismi metebolismi · Endotoksiin toksiin, mis vabaneb bakteri autolüüsil või lüüsil fagotsüüdis · Eksotoksiin toksiin, mida eritatakse kasvavate rakkude poolt
pikaajaline parasiidikandvus. patogeen (kr. pathos -- kannatus + genos -- sünd). Haigust põhjustav tekitaja, nakkushaiguse (sealhulgas parasitoosi) tekitaja. 17 patogeensus (kr. pathos -- kannatus + genos -- sünd) -- tõvestavus, tõvetekkelisus. Haigusetekitaja parasiidi kõige o1ulisem tunnus: võime põhjustada nakkushaigust (parasitoosi). Sama 1iiki haigusetekitaja erinevad tüved on tihti erineva patogeensuse astmega, mida nimetatakse tüvede virulentsuseks. patogenees (kr. pathos -- kannatus + genesis -- teke). Haiguse teke ja arenemine. Haigusõpetuse osa, mis käsitleb haiguse tekkimise põhjusi ja selle arenemist organismis. Eristatakse kausaalset patogeneesi (käsitleb haiguse põhjuslikke tingimusi ning protsesse) ja formaalset patogeneesi (uurib haiguse puhul tekkivaid või haigestumisele viivaid struktuurimuutusi). Vt. ka parasiitide patogeenne taime peremehesse. patoloogia
3. Geneetika rakendusvaldkonnad. Kliiniline veterinaarmeditsiin (- anomaaliate (loe haiguste) päritavuse selgitamine ja pärilikke anomaaliaid põhjustavate geenide ja lookuste selgitamine, - "kahjulike" geenide leviku uurimine ja nende elimineerimine populatsioonidest, - pärilike eelsoodumuste avastamine ja eelsoodumuste päritavuse uurimine, - geeniteraapia e geenide siirdamine) Veterinaarmikrobioloogia (- mikroobide patogeensuse ja virulentsuse geneetilise määratuse ja selle muutlikkuse selgitamine, - ravimresistentsete mikroobi- ja nugiliste tüvede kujunemise ja resistentsuse mehhanismide selgitamine, - mikroobide genotüpiseerimine, molekulaar-epidemioloogia, - mikroobide geneetiline modifitseerimine (insenergeneetikal baseeruvate vaktsiinide ja diagnostikumide loomine) Veterinaarimmunoloogia (- loomade immuunsuse ja resistentsuse geneetika uurimine; - resistentsete liinide ja tõugude kujundamine e
Need on vees hästi lahustuvad väikese molekuliga org. ained. Osmoprotektorid stabiliseerivad ka valke. Haigusetekitajaid mikroobe nimetatakse patogeenideks. Patogeensus on mikroobiliigi potentsiaalne võime esile kutsuda haigestumist. Patogeensus on liigi omadus, seda kontrollitakse paljude geenidega. Tinglikud (oportunistlikud) patogeenid on juhuseotsijad, so sellised mikroobid, kes põhjustavad haigust ainult teatud tingimustes Virulentsus on liigi esindaja patogeensuse väljendumise aste. Seega on see tüve omadus. Liigi erinevad tüved on erineva virulentsusega. Virulentsust mõõdetakse LD50 kaudu. See on doos (mikroobirakkude hulk), mis tapab 50% katseloomadest. Virulentsus sõltub tugevasti tüve virulentsusfaktoritest. Virulentsus ei ole stabiilne suurus. Ta sõltub kultuuri vanusest, kasvutingimustest, söötmest jne. Virulentsus sõltub tugevasti järgmistest teguritest: 1. mikroobi seostumisvõimest, 2. mikroobi levimisvõimest e. invasiivsusest,
haiguse tunnused veel ei ilmne. Peremeesorganismi reaktsioon haigustekitajale immuunreaktsioonid. Haiguse levimine loomapopulatsioonis ja leviku stadiaalsus. 23. Infektsioonhaiguse levik populatsioonis ja seda mõjutavad tegurid Haigustekitaja omadused patogeensus (mikroorganismi omadus parasiteerida makroorganismis ja põhjustada selle haigestumist), virulentsus (haigustekitaja patogeensuse aste, mis avaldub mikro-ja makroorganismi vastastikuse toime tingimustes ja iseloomustab tema organismi kahjustavaid ehk tõvestavaid omadusi), kontagioossus (nakkavus; haigustekitaja võime kanduda edasi loomalt loomale). Peremeesorganismi omadused vastuvõtlikkus (e geneetiline resistentsus), immuunsus Keskkonna tingimused mõju peremeesorganismi üldseisundile, mõju tekitaja levimisele Nakkushaiguse levik.
Valdkonnad veterinaarias, kus geneetika kui teadus leiab rakendust: (1) Kliiniline veterinaarmeditsiin: anomaaliate (loe haiguste) paritavuse selgitamine ja parilikke anomaaliaid pohjustavate geenide ja lookuste selgitamine, "kahjulike" geenide leviku uurimine ja nende elimineerimine populatsioonidest, parilike eelsoodumuste avastamine ja eelsoodumuste paritavuse uurimine, geeniteraapia e geenide siirdamine (2) Veterinaarmikrobioloogia: mikroobide patogeensuse ja virulentsuse geneetilise maaratuse ja selle muutlikkuse selgitamine, ravimresistentsete mikroobi-ja nugiliste tuvede kujunemise ja resistentsuse mehhanismide selgitamine, mikroobide genotupiseerimine, molekulaar-epidemioloogia, mikroobide geneetiline modifitseerimine (insenergeneetikal baseeruvate vaktsiinide ja diagnostikumide loomine); (3) Veterinaarimmunoloogia loomade immuunsuse ja resistentsuse geneetika uurimine; .resistentsete liinide ja tougude kujundamine e. veterinaarselektsioon,
Nakatumisele järgnev inkubatsiooniperiood, mille vältel tekitaja paljuneb peremeesorganismis, kuid haiguse tunnused veel ei ilmne. Peremeesorganismi reaktsioon haigustekitajale – immuunreaktsioonid. Haiguse levimine loomapopulatsioonis ja leviku stadiaalsus. 24. Infektsioonhaiguse levik populatsioonis ja seda mõjutavad tegurid Haigustekitaja omadused – patogeensus (mikroorganismi omadus parasiteerida makroorganismis ja põhjustada selle haigestumist), virulentsus (haigustekitaja patogeensuse aste, mis avaldub mikro-ja makroorganismi vastastikuse toime tingimustes ja iseloomustab tema organismi kahjustavaid ehk tõvestavaid omadusi), kontagioossus (nakkavus; haigustekitaja võime kanduda edasi loomalt loomale). Peremeesorganismi omadused – vastuvõtlikkus (e geneetiline resistentsus), immuunsus Keskkonna tingimused – mõju peremeesorganismi üldseisundile, mõju tekitaja levimisele Nakkushaiguse levik. Nakkusallikas – kliiniliselt haige või haigusetekitajate kandja organism
Newcastle´i haigus ehk lindude aasia katk on ägedalt kulgev nakkav lindude viirushaigus, mis iseloomustub kopsupõletiku, entsefaliidi, hemoraagiline diatees (soodumus veritsuseks), veritsuse ja suure suremusega. Viirusel on 9 serotüüpi. Üheahelaline RNA-viirus. Ümbrise proteiinid: hemaglutiniin, neuraminidaas, fusiooniproteiin (raku membraanid lagunevad, tekib polünukleitiidne hiidrakk ehk süntsüütium). Jaguneb patogeensuse astme järgi: velogeensed tüved ehk kõige viruletsemad – mao- sooletraktivorm: kesknärvisüsteemi kahjustused, levivad kiiresti, isutus, depressioon, kõhulahtisus, tursed peapiirkonnas, hele ja rohekas väljaheide, kurnatus, lamama jäämine, hiljem tekivad närvinähud, kõrge suremus; - neurotroopne vorm: respiratoorne haigestumine, hingamisvaevused, pea tremor, tiibade ja jalgade paralüüs, tortikollis ehk kõõrkaelsus;
kliiniliste haigusnähtude ilmumisena, subkliinilise nakkusprotsessina või kandluse kujunemisena. Nakkushaiguse tekkimine põhineb nakkusahelal, mille lülideks on haigustekitaja patogeensus, virulentsus ja paljunemisvõime, nakkusallikas, haigustekitaja levikuteed ning nakkusobjekt ehk inimene, kelle immuunsüsteemi talitusvõimest sõltub immuunsus ja organismi vastupanuvõime. Patogeensus tähendab mikroobi võimet vallandada nakkusprotsess ja põhjustada haigust. Üks tähtis patogeensuse tunnus on võime tungida organismi kaitsemehhanismi ja põhjustada rakuhävingu. Patogeensusega tihedalt on seotud virulentsus, invasiivsus ja adherentsus. Virulentsust iseloomustab mikroobi põhjustatud haiguse raskusaste. Mõõdab mikroobi patogeensust. Mikroob võib olla kas väikese, mõõduka või suure virulentsusega. Mikroobide virulentsusaste oleneb mikroobide võimest produtseerida toksiine. Invasiivsust iseloomustab mikroobivõime tungida organismi ja selle kudedesse.
annaabi.ee 
