(Hohenhaupti loss) Nikolai von Glehn ehk Nõmme Hull Referaat November 2009 Sisukord 1. Perekond Glehni lugu 3 2. Nikolai Von Glehn 4 3. Emigratsioon 4 4. Glehni loss 5-7 5. Kalevipoeg 7 6. Lohe 8 7. Vaatetorn 8 8. Palmimaja 9 9. Park 10 10.Glehni lossi saatus 11 11.Veel pilte 12 12.Kasutatud kirjandus 13 2 Perekond Glehni lugu Glehnide suguvõsa tuli Eestisse Saksamaalt 17.sajandi teisel poolel, usutülide tõttu. Glehnide esivanemad olid aadlikest kaupmehed Lübeckist ja Aachenis. 1689 aastal
PALMSE MÕIS Palmse mõis–vabaõhumuuseum! Terviklikult taastatud mõisakompleks imeilusate parkide, aedade ja ajalooliste hoonetega. Külastajatele avatud näitused, töökojad, koolituskeskus, palmimaja, romantiline restoran ja rahvuslik kõrts! Üks esinduslikumaid ja suursugusemaid barokseid mõisahooneid Eestis. Kõige esimene terviklikult taastatud mõisakompleks Eestis keset Lahemaa Rahvuspargi kaunist loodust. Suurepärane ülevaade Eesti mõisaelust ja -arhitektuurist läbi sajandite. Ideaalne koht nii asjalike koolituste ja konverentside kui ka pidulike pulmade ja vastuvõttude korraldamiseks. Põnevad näitused, etendused, kontserdid ja meelelahtusprogrammid.
aastal koolimajale asukoha valimisel ja õppetöö käivitamisel, uue sajandi algul oli juba kooli ,,katsuja". 1880. aastate alul otsustas Nikolai Jälgimäe mõisa rendile ja poeg Manfredi järelevalve alla jätta ja asus ise Nõmmele. 1886. aasta 1. oktoobriks oli tal oma projekti järgi valmis ehitatud keskaegse rüütlilossi stiilis Kõrgepea (Hohenhaupt), mida rahvas tunneb täna Glehni lossina. Hiljem rajas ta sinna pargi, nõlva alla perekonna rahula, ehitas palmimaja, ,,Kalevipoja" ja palju muud. Samal ajal müüs ta krunte, korraldades heakorra ja ehitustegevust, rajas tööstusettevõtteid ja kujundas Nõmmet.
Õitsengule järgnes taas uus langus, mille põhjustas Saksa okupatsioon. Seekord hakkas aeda päästma aastal 1944 direktoriks asunud professor A. Vaga, tänu kelle suurele tahtele ning heale organiseerimisele taastas aed vaid mõne aastaga sõjaeelse seisu. Pärast Vaga ametiaega pidasid direktori ametit veel H. Trass, V. Masing ning E. Lellep. 1969. aastal sai aed uue pikemaajalise juhi H. Kimmeli näol, kes keskendus tiigi puhastamisele ning uue palmimaja valmimisele. A. Pärna direktoriks olemise ajal (1986-1995) aga ehitati botaanikaaiale oma paljundus- ja tootmiskompleks. Pärast Pärna olid direktoriteks veel A. Vellak ja H. Tamm, tänu kellele valmis 2006. aastal uus troopikamaja. 1. jaanuaril 2014 liideti aga Tartu botaanikaaed loodusmuuseumiga ning loodi asutus TÜ loodusmuuseum ja botaanikaaed.
troopikakasvuhoone bastioni orgu, kuhu paigutati keisrinna kingitud taimed, korraldati mitmeid ekspeditsioone Venemaa seni botaaniliselt kirjeldamata aladele. Sõja ajal (1943) hävisid linna pommitamise tõttu peahoone ja kasvuhooned, hukkus direktor Lippmaa. Kasvuhoonetaimi päästeti paigutades neid laiali ülikooli ruumidesse. Pikka aega oli direktoriks H. Kimmel (1969-1986). Suuremateks saavutusteks sel ajal olid tiigi puhastamine (1970) ja uue palmimaja valmimine (1984). Suurt rõhku pandi kommertskultuuride roosi, tulbi ja nelgi kasvatamisele, samuti algatati meristeempaljunduse labori projekteerimine. Sellel ajal sai aed 2,5 hektarilise maatüki Soinastes Tartu linna lõunaosas, kus 1990. a., juba järgmise direktori A. Pärna (1986-1995) ajal lõpetati kuuest kasvuhoonest ja laborihoonest koosnev paljundus- ja tootmiskompleks. Alustati uue troopikamaja ehitamist, mis riigikorra muutudes soikus
Taastamistööd võttis enda kanda A. Vaga aastatel 1944-1956. Pärast A. Vaga lahkumist taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri ja ühtlasi botaanikaaia juhataja kohalt haldasid aia tegemisi H. Trass aastatel1956-1962 ja 1964), V. Masing aastatel1962-1964. Samal aastal loodi omaette botaanikaaia direktori ametikoht, millele asus E. Lellep 1964-1969. a. Pikalt oli uuel ametikohal H. Kimme, kelle saavutuste alal võib lugeda tiigi puhastamist aastatel 1970. ja palmimaja valmimine 1984. Suurt rõhku pandi kommertskultuuride roosi, tulbi ja nelgi kasvatamisele, samuti algatati meristeempaljunduse labori projekteerimine. Jõudes aga aina lähemale praegusele hetkel, hakati ehitama 1995 uut troopikamaja mis oli sündmuste sunnil unarusse jäänud.1995-2001 oli aia direktoriks geograafiamagister Ain Vellak. 2001. aasta sügisest on aia direktoriks bioloogiakandidaat Heiki Tamm. Selline on olnud siis Tartu Ülikooli botaanikaaia ajalugu.Siiani on see püsti ja
avellana harilik sarapuu · Veesilmas kasvavad taimed: 1) Poaceae Phragmites australis harilik pilliroog. Euroopa kosmopoliit 2) Araceae Acorus calamus harilik kalmus. Ida-Aasia, Euroopas naturaliseerunud 3) Apiaceae Sium latifolium harilik jõgiputk. Euroopa. Kaukaasia, Kesk-Aasia · Karl Linne nime kandev taim on harilik õunapuu · Jäme puu on Pinaceae Larix gmelinii var. Olgensis Olga lehis. Ida-Aasia · Palmimaja külje peal kasvab Moraceae Ficus carica harilik viigipuu. Kesk-ja Lõuna-Euroopa · Augus kasvavad 1) Magnoliaceae Liridendrou tulpifera harilik tulbipuu. Põhja- Ameerika 2) Ginkgoaceae Gingko biloba hõlmikpuu. Kagu-Hiina. Väikest kasvu, lehed meenutavad ristikheina, haralised ja looklevad oksad · Juglandaceae Juglans cinerea Pähklipuu. Põhja-Ameerika idaosa. · 12 · Tudenginurk sai jalgu puhata ja lapsepõlve meenutada meeldis!
Taastamistööd langesid A. Vaga (1944-1956) õlgadele. Pärast A. Vaga lahkumist taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri ja ühtlasi botaanikaaia juhataja kohalt haldasid aia tegemisi H. Trass (1956-1962 ja 1964), V. Masing (1962-1964). Samal aastal loodi omaette botaanikaaia direktori ametikoht, millele asus E. Lellep (1964-1969). Pikka aega oli direktoriks H. Kimmel (1969-1986). Suuremateks saavutusteks sel ajal olid tiigi puhastamine (1970) ja uue palmimaja valmimine (1984). Suurt rõhku pandi kommertskultuuride roosi, tulbi ja nelgi kasvatamisele, samuti algatati meristeempaljunduse labori projekteerimine. Sellel ajal sai aed 2,5 hektarilise maatüki Soinastes Tartu linna lõunaosas, kus 1990. a., juba järgmise direktori A. Pärna (1986-1995) ajal lõpetati kuuest kasvuhoonest ja laborihoonest koosnev paljundus- ja tootmiskompleks. Alustati uue troopikamaja ehitamist, mis riigikorra muutudes soikus
Tornis asus Glehni "värkstuba", vahekorruseid kasutati õunahoidlana. Lossipark 19. sajandi lõpukümnenditel jättis Nicolai von Glehn Jälgimäe mõisa oma poja järelevalve alla, et ise Nõmmele asuda. Meeldima hakanud koha Mustamäe nõlval sai Glehn Harku mõisnikult Ungern-Sternbergilt, andes vastu tükikese Jälgimäe mõisast. Lossiparki maetud lemmikhobuse hauale kerkis obelisk, lossi kõrvale laoto kividest kahe väikese basseiniga palmimaja. Lossi tänava äärse pargi rajas Nicolai von Glehn 1896. aastal oma abikaasa Carolina Henriette Marie matmiskohana. See pidi asuma nii, et püha paik oleks lossiakendest nähtav. Kraavide abil kujundati saared ja rajati tiigid. Saartele istutati puid, mille kohin koos allikavee vulinaga pidid süvendama harrast meeleolu. Üle kraavide olid raudkivist sillad. Samast materjalist oli valmistatud väravakaar hauaplatsile suunduval teel ning kõrge alus, millele paigaldati marmorrist
Hoone sai kõvasti kannatada 1982. aasta tulekahjus, mille järel algasid mõisakompleksi ulatuslikud restaureerimistööd. Kaasajal on mõisakompleks eravalduses, pargis paiknevas kõrvalhäärberis tegutseb külalistemaja. Hetkel on ka mõisas külalistemaja/hotell, Vihula mõis koosneb erineval aegadel ehitatud paljudest ehitistest, mis moodustavad nauditava ansambli, kus saab imetleda lisaks härrastemajale ka viinavabrikut, tuvimaja, jääkeldrit, palmimaja ning teha meeldejäävaid jalutusretki mõisa pargis. Kolme aastaga saab Vihula mõisakompleksist maaklubi tüüpi keskus, mis on ainulaadne kogu Baltikumis. Naturaalsete värvide ja materjalide kasutamise kõrval on püütud säilitada hoonete algupäraseid detaile. Hotellis asuvates tubades on püütud jälgida Uniquestay Hotelsi ketile iseloomulikke värvilahendusi ja sisekujundust, mis on omamoodi firmamärk.
Päästetud kasvuhoonetaimed paigutati laiali Ülikooli ruumidesse. Taastamistöödega pidi tegelema A. Valga(1944-1956). Edaspidi juhtisid aia tegemisi H.Trass(1956-1962 ja 1964, V. Masing (1962-1964) ning E. Lellep (1964-1969). 3 Seejärel oli pikka aega direktoriks H. Kimmel( 1969-1986). Sel ajal oli suurteks saavutusteks tiigi puhastamine aastal 1970 ja uue palmimaja valmimine aastal 1984. Tähelepanu pöörati enamasti kommertskultuuride roosi, tulbi ja nelgi kasvatamisele algatati ka meristeempaljunduse labori projekteerimine. Sellel ajal sai Ülikooli botaanikaaed 2,5 hektarilise Tartu linna lõunaosas, Soinastes. kus 1990 järgmise direktori A. Pärna(1986-1995) ajal lõpetati kuuest kasvuhoonest ja laborihoonest koosnev paljundus- ja tootmiskompleksi ehitus.1995-2001 oli direktoriks geograafiamagister Ain Vellak
kallastel. Algne puust härrastemaja põles maha 19. sajandil, praegu vaadeldav kivist peahoone ehitati üles tõenäoliselt arhitekt Friedrich Modi projekti järgi. Tema käekirjale viitavad neorenessansilikud detailid ja hoone ebasümmeetria, mis on saavutatud kõrgema tiibhoonega ühel küljel. Tulekahjus 1982. aastal hävis juugendlike laemaalingutega saal hoone II korrusel. Kõrvalhooneid on palju, enamik neist paikneb hajutatult piki maalilise Mustoja kaldaid. Nendest ait (1831), palmimaja, pesuköök ja sammastega kohvimaja asuvad peahoone kõrval. Peaväljaku vastasküljel on nn Tagamõis, kahekorruseline härrastemaja 18. sajandi teisest poolest. Väljaku lõunaküljel on ait ja tall-tõllakuur. Peahoone juures paiknevad veel jääkelder, vesiveski ja möldri elamu. Jõe saarel on viinavabrik, kaugemal karjahoov, sepikoda jm. Paarkümmend aastat tagasi alustatud mõisahoonete korrastamine edeneb tasapisi. Osa hoonetest on saanud juba uue kasutuse.
eredavärvilised tagatiivad, ka see selgub näitusel entomoloog Märt Kruusi koostatud selgitusi lugedes. Tallinna Botaanikaaias õitsevad praegu rikkalikult ka mitmed troopilised orhideed, kes ei jää oma vormi- ja värvikirevuselt palju maha liblikatest. Praegusel sombusel talveajal, kui ka viimane lumeraas sulamas on, soojendavad südant nii liblikad kui taimed, kes botaanikaaia subtroopika- ja troopikakasvuhoonetes eksponeeritud on. Palmimaja taga on lume alt välja sulanud ka samblike, sammalde ja seente püsinäitus. Seal saab männikusse minemata teada, kuidas näeb välja meie tähtsaim ravimsamblik - islandi käokõrv ja kaasikut külastamata selgub olulise ravimseene - musta pässiku väljanägemine. Püsinäitusel on eksponeeritud kokku ligi 150 sambliku- ja samblaliiki. Eesti mitmetuhande liigiga seenestikust saab tutvust teha kümmekonna levinuma puitulagundava seene viljakehaga.
aastaks ehitati Ilumäe kabel, 1734 valmis viljaait, 1736 viinaköök, 1737 hobusetall, 1738 hakati rajama iluaeda, 1743 Oruveski jne. Hans von der Pahleni valitsemisajal asendati senine puithoonestus kivihoonetega. 1782–1785 ehitati peahoone arhitekt Johann Caspar Mohri jooniste järgi ümber, sellega sai hoone oma praeguse barokse palladionistliku ilme. 19. sajandi keskpaigaks valmis veel mitu kõrvalhoonet ja oma praeguse ulatuse sai ka Palmse park. 1870. aastatel valmis Palmse mõisa palmimaja. Lisandus veel üksikuid ehitisi (uus viinavabrik, kasvuhooned) ning viimasena valmis 1914. aastal härjatall. 1972. aastal läks mõis Lahemaa Rahvuspargi omandusse ning 1975-1985 teostati ulatuslikud restaureerimistööd. 2004. aastal tehti täiendav remont ja muudeti ka peahoone värvilahendust. Tänaseks on Palmse mõis üks Eesti paremini ja terviklikumalt restaureeritud mõisakomplekse.20 19 (Vikipeedia, 2017) (Muinsuskaitseamet) (Virumaa Muuseumid) (Praust) 20
kasutamine rõhutab Vasalemma mõisahoone asümmeetriat, aga ka vertikaalsust. Sellega vastanduvad nad rangelt sümmeetrilistele klassitsistlikele hoonetele. Sümmeetria puudumisega on seotud ka historitsimi looduslähedus, mis lisaks inglise stiilis parkide lembesusele avaldub ka dekoratiivsuses ja loodusvormide jäljendamises. Näiteks Nicolai von Glehnile kuulunud Mustamäe ehk Kõrgepea lossiansamblisse kuuluva palmimaja puhul võiks paralleele luua koguni looduse struktuure jäljendava juugendiga ja hispaania arhitekti Antonio Gaudi omapärase loominguga, sest Gaudigi lähtus gootikast. Historitsismi ajal toimus oluline muutus ka suhtumises ehitusmaterjalide kasutamisse. Jõuti järeldusele, et hoone materjal peaks peegelduma tema stiilis ja ilu tulenema kasulikkusest. Tähelepanu hakati pöörama puidule, tema väärtustamisele. Loodi uus stiil, lähtudest just
loodi uusi osakondi. Sõja ajal (1943) hävisid linna pommitamise tõttu peahoone ja kasvuhooned, hukkus direktor Lippmaa. Kasvuhoonetaimi päästeti paigutades neid laiali ülikooli ruumidesse. Taastamistööd langesid A. Vaga (1944-1956) õlgadele. Seejärel on aia tegemisi juhtinud H. Trass (1956-1962 ja 1964), V. Masing (1962-1964) ning E. Lellep (1964-1969). Pikka aega oli direktoriks H. Kimmel (1969-1986). Suuremateks saavutusteks sel ajal olid tiigi puhastamine (1970) ja uue palmimaja valmimine (1984). Suurt rõhku pandi kommertskultuuride roosi, tulbi ja nelgi kasvatamisele, samuti algatati meristeempaljunduse labori projekteerimine. Sellel ajal sai aed 2,5 hektarilise maatüki Soinastes Tartu linna lõunaosas, kus 1990. a., juba järgmise direktori A. Pärna (1986- 1995) ajal lõpetati kuuest kasvuhoonest ja laborihoonest koosnev paljundus- ja tootmiskompleksi ehitus. Alustati uue troopikamaja ehitamist, mis riigikorra muutudes soikus
Frank Lloyd Wrightile oli eeskujuks Jaapani arhitektuuris: Kamina positsiooni rõhutamine (tokonoma) Ruumi avanemine Interjääri jaotamine sirmidega Skulpuraalsete + lakitud kaunistuste kaotamine Asümmeetriline külg ja sümmeetriline külg. Robie House - sümmeetriliselt lahendatud, kompaktsus. Tekkis katuslagi. Unity Temple 1906. Varane ratsionalism - tehnilised saavutused olid sellised et tekkis inseneri kalduvustega arhitekte. Joseph Paxton Kristallpalee (1851). Hertsogil oli vaja palmimaja, ehitas suure kasvuhoone, mis julgustas teda kandideerima võistlusele üle maailmselt et esindada UK. 600m ja 120m lai ja pikk. Eiffeli torn. Metallkonstruktsioon võeti kasutusele avalikkudes hoonetes. (Henri Labrouste - Bibliotheque Nationale). Auguste Perret - arendas edasi betooni. Esimene maja mis tal oli, kõige esimene raudbetoonist korterelamu maailmas. Franklini tänava korterelamu. Champs Elysees teater ja Notre Dame du Reincy kirik
annaabi.ee 
