Paljud inimesed on üksikud, sestehitavad sildade asemel seinu (0)

Paljud inimesed on üksikud, sestehitavad sildade asemel seinu
Me elame üksteisega külg-külje kõrval ja võime kogeda, et püüdlus eraklikule eluviisile on saanud üpris võimatuks. Me sünnime maailma olles üldjuhul ümbritsetud rohkearvulisest toetajaskonnast, kellest osa aastaid meie eest, meile endile sõnagi andes , distsiplineeritult hoolt kannavad.
Ometi kasvades ja arenedes jõuame ühel hetkel mõistmiseni, et meid on jäetud ihuüksinda, õigemini me oleme seda alati olnud ja oleme edaspidigi ning kõige kohutavam avastus on, et see üksindus, millest me vabaneda soovime on tervenisti meie endi süü.
Läänekultuurses maailmas, kus me elame, on psühholoogilisel tasandil enamjaolt rõhk pandud välisele elukvaliteedi edendamisele ning individuaalsele arengule. Ühiskond ei ole andnud meile piisavaid võimalusi oma seesmiseks arenguks ja ega suurem hulk inimesi neid tõenäoliselt ka otsima ei lähe, kui just päris kätte ei tooda. Võimalik, et selleks pole mingisugust põhjustki, kuna on antud mitmeid alternatiivvõimalusi kuidas oma probleeme lahendada, ehk siis psühholoogide-psühhiaatrite poole pöördumisega. Miks reaalsuses kehtib aga reegel, et mida seesmisem on inimene seda vähem tal pruugib tunda üksindust ? Miks Dalai -Laama ei ole oma elus kordagi üksindusvalus vaevelnud, kuigi ta pole peale viiendat eluaastat oma vanematega kokku puutunud ega omanud kaudseltki nii lähedasi suheid oma kaaskonnaga kui meie oma perekonnaga? Sama näite alla võib paigutada kogu äärmiselt humaanse budistliku ühiskonna. Inimese enesetunnetamise leidmise väärtustamine on meie keskkonnas aga viidud miinimumini, samas tõdedes et vaatamata teoorias paistvatele efektiivsetele abinõuetele pole vähenenud omavaheliste konfliktide-arusaamatuste arv, võiks öelda, et pigem vastupidi.
Tihtipeale kui tekib teise inimese mitte mõistmise moment, selgitame probleemi välja vaid primitiivseid faktoreid vaadeldes, vastavalt meie sisemisele arenguastmele, taipamata et probleem võib ulatuda palju sügavamale kui on see pealispind mida me näeme. Sellest teadmatusest tulenebki väärarusaam inimloomusest ja inimsuhetest. See kahtlemata põhjustab omakorda piiramatu üksinduse ja ehitab veelgi suuremaid valle meie niigi märkamatu hinge ette.
Inimesed on üksteise ees nähtamatud ükskõik kui suuri pingutusi me ka ei teeks , et end nähatavaks muuta ja leida endale tõeline hingekaaslene või kasvõi püüda üldsuse tähelepanu üksinduse leevenduseks. Olenemata sellest kui suure loomingu kirjanik elu jookusl viljeleb ja kui kõvasti ta püüab saada üle sellest tõkkest, mis on tal enda ja ülejäänud maailma ees, ei suudaks ta seda kunagi saavutada, sel lihtsalt põhjusele et me pole võimelised end transformeerima teise isiksusse ega tunda eales oma kaaslase kannatust või õnne. Valu mis tuleneb sellest blokaadist, on paljudele piisavalt suur et äärmuslikke meetmeid olukorra muutmiseks kasutusele võtta. Need kõik pole aga ligilähedaseltki piisavad .
Inimesed on liiga kinni enese leidmisel, pööramata tähelepanu teistele asjaoludele mis nende elu rahulolevana elada segavad. Need konseptsioonid, mis puudutavad ”mina” olemust on tihti valesti mõistetud. Me hoiame liialt kinni asjades, mille olemasolust pole meil tegelikult vähimatki aimu . On vaid see arusaam, et meil on vaja leida universaalne tõde, mis kehtiks üheaegselt kõige kohta. Kuid niisamuti nagu kolmnurga sisenurkade summa pole täpselt 180 kraadi, mainimata fakti et see väljaspool Maad ei kehtigi, pole tõde eal konstantne . Kui meil oleks võime loobuda oma minevikus toodetud liigsest tundepagasist ja vajadusest teada saada, kes me oleme, ei oleks ka üksinduse tundmine probleem. Need takistused inimeste vahel pole kellegi teise loodud kui meie. Käsitledes veidi spetsiifilisemalt meie ahnust säilitada kõike võimalikku, mida me elus üles korjame, võib öelda, et egoism on põhjus meie nõrkuste ületamatusel. Egoism on see, mis takistab meil olla vabad nendest eelnevalt mainitud konseptsioonidest ning eelkõige iseenda ja ka teiste ees. Liigne püüd end kellegagi siduda lämmatab mõlema poole hinge. Inimese tahe olla kellegagi väga lähedane võib tähendada identiteedi täielikku kaotamist, mis ei leevenda eraldatuse tõkkeid vaid hoopis laiendab neid. Niisamuti on öelnud poola filosoof Sanislav Lec ” nad liibusid teineteise vastu nii tihedasti, et nende vahele ei jäänud ruumi ühelegi tundele”.
Ehk on asjatu ennast ja teisi taga ajada, kui me teame et me ei saa kunagi olla võimelised neid püüdma. Iga inimene jääb meile alatiseks tundmatuks, kaasaarvatud me ise ning seega on üksindus paratamatu ja meil polekski vajadust ehitada neid tõkkeid. See stepihuntlik üksindus ei tähenda, et me ei suudaks omada äärmiselt lähedasi ja hingelisi sidemeid teistega vaid seda tõdedes suurendab meie enesetunnetust, mis aitaks vähemalt osaliselt ületada barjääre.