Kalju Lepik (1920-1999) Kalju Lepik sündis 1920.aastal Järvamaal Koeru alevikus 7. oktoober kontoriametniku pojana Ta oli eesti luuletaja. Ta isa oli kontoriametnik. Alghariduse sai Kalju Lepik Aruküla algkoolist. Pärast seda läks ta õppima Tallinna Kaubanduskooli ja Tartu Kommerts Gümnaasiumi. 1940. Aastal asutas Lepik koos Enn Kerega kirjandusrühmituse ,,Tuulisui". 1942. aastal läks Lepik edasi õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda. 1943. aastal mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke. 1944. aastal põgenes ta Rootsi, kus ta õppis veel lühemat aega Stockholmi Ülikooli humanitaarteaduskonnas. Rootsis töötas Lepik algselt Mörby haigla köögis, siis raadiovabrikus. Ta oli ajakirja ,,Kodukolle" toimetuse sekretär, tööline trükikojas, ametnik Statistika Keskbüroos ja 1966 kuni pensionile minekuni 1985 Balti Arhiivi juhataja. Alates 1982. aastast oli Lepik Välismaise Eesti Kir...
õppis Tartu Kaubanduskoolis, Tartu Kommertsgümnaasiumis, 1942-43 Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas Põhjamaade ajalugu ja arheoloogiat. 1943 mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke, 1944 põgenes Hiiumaalt Rootsi, kus pidas mitmeid leivatööameteid. Oli üks energilisemaid pagulaselu organisaatoreid Rootsis, võttes osa Radikaaldemokraatliku Koondise ja Stockholmi kirjastuse Eesti Raamat asutamisest (1946) ning kuuludes Balti Instituudi, Eesti Kultuuri Koondise, Eesti Rahvusnõukogu jt. pagulasorganisatsioonide juhatusse. Akadeemiliselt oli Kalju Lepik üliõpilasseltsi Põhjala liige. 1966. aastal sai Kalju Lepikust Balti Arhiivi juhataja. Pikka aega kuulus Kalju Lepik Välismaise Eesti Kirjanike Liidu juhatusse ning oli selle esimees aastast 1982. Kalju Lepik suri 1999. aastal Tallinnas. KALJU LEPIKU LOOMING Kalju Lepiku poeeditööd on auhinnatud nii paguluses kui kodumaal. Tema suurtööde hulka kuulub Gustav Suitsu "Kogutud luuletuste" (1963) koostamine ja toimetamine
kaadrivalikus, kõrgas kriitikas ja enesekriitikas. Karotammelep andi süüks kodanlike natsionalistide mahitamist. Karotamm vabastati parteijuhi kohalt, tema asemele tuli Käbin. Suur puhastus toimus ka kohalikes võimuorganites, haridussüsteemis ja loomingulistes liitudes. Eesti NSV's said võimule venemaa eestlased. Ühiskonnas süvenes hirmuõhkkond ja vaimne surutus. Tugevnes rünnak rahvuskultuuri ja ajaloo vastu.Vastupanuliikumine 1970: 1970date lõpul loodi otsesed sidemed pagulasorganisatsioonide ja vabadusliikumises osalejate vahel.Anti välja põrandaalust kroonikat, kus anti ülevaade olulistest avaldustest, memorandumitest, tutvustati Eesti ajalugu ning anti ülevaateid naabrite kohta, tegeldi ka keelatud kirjanduse, kirjatööde paljundamise ja levitamisega. 1979 avalik kiri NSV Liidule, Saksamaale, ÜROle MRP 40. aastapäeval, kus nõuti lisaprotokolli avalikustamist ning kehtetuks kuulutamist (hakati nimetama Balti apelliks)
Lapsepõlvekodu juures kasvasid kaks suurt pihlakat- pihlamarjad on Lepiku luules sageli esinev motiiv. Haridustee: 1. Tartu Kaubanduskeskkool (alates 1935) 2. Tartu Ülikool (ajalugu & arheoloogia; jäi pooleli seoses mobilisat- siooniga sõjaväkke) 1940. aastast alates kuulus rühmitusse ,,Tuulisui". 1944. aastal põgenes Rootsi, kus alguses oli köögitööline, hiljem töötas raamatupidajana. Lepik oli Välismaise Eesti Kirjanike Liidu esimees ja paljude pagulasorganisatsioonide liige. Loomingu märksõnaks on modernsus ning Lepiku looming on kriitiliselt aus. 1. vabavärss 2. absurd 3. kontrast 4. assotsiatsiatiivsus 5. geomeetrilised elemendid Sisus domineerivad: 1. ajapoliitiline vastasseis 2. pagulase saatus 3. loominguprobleemide kujutis Pagulasteema kajastub luuletustes: 1. ,,Kerjused treppidel" 2. ,,Mängumees" 3. ,,Marmorpagulane" 4. ,,Kadunud külad" ,,Mu kodumaa"
leppida piirkonna eripäradega? Põhjendage oma seisukohta. 27.Nimetage kolm olulisemat sündmust, mis tõestasid, et Baltikum ei loobunud iseseisvuspüüetest. Põhjendage palun oma valikut. 28.Miks kujunes just kultuurielust valdkond, kus vastupanu Nõukogude võimule oli kõige tugevam? 29.Hinnake dissidentide tegevuse tähtsust. Püüdke vaadelda dissidentluse erinevaid aspekte: siseriiklik mõju, seos NSV Liidu sise- ja välispoliitikaga, pagulasorganisatsioonide mõju, kuivõrd oli tegemist välisriikide jaoks signaaliga, et aidatakse toetada ... jms. 30.Kuivõrd edukas oli NSV Liit nõukogude inimese kasvatamisel Baltikumis? Põhjendage oma hinnangut. 31.Nimetage viis 1970.aastatest pärit kultuuritegelast, kelle looming inimesi kõige enam mõjutas. Põhjendage oma valikut. 32.Kuidas kajastusid kultuurielus ajastu poliitilised sündmused? Tooge näiteid. 33. RICHARD NIXON - Ta oli sunnitud Watergate afääri tõttu 9.augustil 1974 tagasi astuma.
Balti küsimus rahvusvahelisel areenil Baltimaades tugevnev vastupanuliikumine ning pagulaste tegevuse aktiviseerumine võimaldasid Balti küsimust rahvusvahelisel areenil taas tõstatada. Pagulased said nüüd tugineda Balti riikide läkitustele ja seisukohtadele. Balti lobitöö tugevust näitas 1974. aastal Austraalias toimunu, kui võimule tõusnud tööerakondlik valitsus tunnistas Balti riikide kuulumist NSV Liidu koosseisu de jure. Balti pagulasorganisatsioonide algatatud meeleavaldused viisid skandaalini, mis sundis Austraalia valitsuse ametist lahkuma ning uus valitsus jätkas okupatsiooni mittetunnustamist. 1970. aastate algul kujunenud pingelõdvenduspo-liitika tekitas Balti pagulastes ärevust. Eriti kardeti Balti riikide annekteerimise tunnustamist Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisel. Pagulastel õnnestus Balti küsimus tõstatada enne Helsingi tippkohtumist USA Kongressis, see omakorda sundis president Gerald Fordi 1975. aastal
c. noori kutsuti parteisse astuma ja juhtivatele kohtadele jõudma d. kõrgajaks olid aastad 1967-1968 ning keskuseks Tallinna ülikool 3) Paljud selle põlvkonna esindajad leidsid neil aastatel eneseteostuse kirjandusest , teaduses, kunstis jms. VII Demokraatilikud liikumised 1) dissidentide liikumine a. oli suunatud valitseva režiimi vastu 2) Eesti iseseisvumine oli rahvusvaheline küsimus a. sellele aitas kaasa pagulasorganisatsioonide tegevus rahvusvahelisel areenil 3) Iseseisvuse nimel a. 1972.aastal koostasid Eesti Rahvuslik Rinne ja Eesti Demokraatilik Liit memorandumi ÜRO-le b. nõuti Eesti iseseisvuse taastamist c. Balti pagulaste ühistööna loodi 1960.aastatel ühine organisatsioon BATUN d. BATUN hakkas taotlema saadetud memorandumi elluviimist e. 1975.aastal kirjutati alla Euroopa julgeoleku-ja koostöönõupidamise lõppaktile
õppis Tartu Kaubanduskoolis, Tartu Kommertsgümnaasiumis, 1942-43 Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas Põhjamaade ajalugu ja arheoloogiat. 1943 mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke, 1944 põgenes Hiiumaalt Rootsi, kus pidas mitmeid leivatööameteid. Oli üks energilisemaid pagulaselu organisaatoreid Rootsis, võttes osa Radikaaldemokraatliku Koondise ja Stockholmi kirjastuse Eesti Raamat asutamisest (1946) ning kuuludes Balti Instituudi, Eesti Kultuuri Koondise, Eesti Rahvusnõukogu jt. pagulasorganisatsioonide juhatusse. Akadeemiliselt oli Kalju Lepik üliõpilasseltsi Põhjala liige. 1966. aastal sai Kalju Lepikust Balti Arhiivi juhataja. Pikka aega kuulus Kalju Lepik Välismaise Eesti Kirjanike Liidu juhatusse ning oli selle esimees aastast 1982. Kalju Lepik suri 1999. aastal Tallinnas. 8 KALJU LEPIKU LOOMING Kalju Lepiku poeeditööd on auhinnatud nii paguluses kui kodumaal. Tema suurtööde
Selle tulemusena loobusid Nõukogude Liit ja teised Ida Euroopa riigid osalusest IROs. USA ja Lääs tegelesid aga sellega edasi. IRO valitsemise ajal asutati 164 000 baltlast ümber. 1950. aastaks, kui IRO oma tegevuse lõpetas, suutis ta Teisest maailmasõjast põhjustatud pagulasprobleemi peaaegu lahendada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et USAl oli tol ajal tegutsenud põgenikeorganisatsioonides määrav roll ning pagulasorganisatsioonide kaudu viidi ellu oma poliitilisi eesmärke. Läbitöötatud kirjanduse ja allikmaterjalide põhjal võib aga järeldada, et USA ei abistanud baltlasi pelgalt humanistlikel kaalutlustel, vaid Balti riikide põgenikke kasutati külma sõja algul Nõukogude Liiduga suheldes sageli manipuleerimisvahendina. Nõukogude Eesti 1940-1953: uuele reziimile vundamendi rajamise aasta Tõnu Tannberg Eesti okupeerimisega ja annekteerimisega 1940. aastal algasid Eestis (samuti teistes Balti
Nõukogude vägede väljaviimist. 1974. jõudis memorandum alles Läände Sellele ei reageeritud 1976. aastast kehtestati üleliiduline kord, et teaduslikud väite- kirjad tuleb kirjutada vene keeles 1978. Juuli- EKP Keskkomitee I sekretäriks valitakse K.Vaino, partei poliitika keele- ja rahvusküsimuses muutub märgatavalt jäigemaks. 1978. aastal Stocholmis asutatud Eesti Vangistatud Vabadus- võitlejate Abistamiskeskus pani aluse 1970. aastate lõpus tekkinud otseste sidemete tekkimine pagulasorganisatsioonide ja vabadusliikumistes osalejate vahel Eestis. 1978. Hakati Eestis välja andma põrandaalust kroonikat "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" 1978. vahetati parteijuhi kohal välja J.Käbin Ametikohale kinnitati Moskva- meelne K. Vaiono 1978-1982- Uusvenestusaeg 1978. a detsembris võttis EKP Keskkomitee vastava üleliidulise määruse alusel vastu otsuse - algas aktiivne v.k kasulikkuse propaganda. Tekkis kakskeelsus (vene keelt rääkivatel muulastel
võideldes. 1972. aastal koostasid teisitimõtlejad ÜRO Peaassamblee memorandumi, milles nõuti Eesti iseseisvuse taastamist ja ÜRO liikmeks vastuvõtmist ja Nõukogude vägede väljasaatmist. See pöördumine jõudis läände 1974. aastal kuid lääneriigid ei reageerinud sellele. Edu pingelõdvenduses saavutati 1975. aastal, mil Helsingis kirjutati alla Euroopa Julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppaktile. Avalik vastupanuliikumine 1970. aastate lõpus tekkis otsene side pagulasorganisatsioonide ja vabadusliikumises osalejate vahel. Sellele pani aluse Stockholmis asutatud Eesti Vabadusvõitlejate Abistamiskeksus. 1978. aastal hakati Eestis välja andam põrandaalust kroonikat, kuhu koondati kõik tähis. 1979. aastal koostasid Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitlejad avaliku kirja NSV Liidu, Saksamaa Liiduvabariigi, Saksa Demokraatliku Vabariigi ja jt valitsustele ning ÜRO peasekretärile, millega nõuti
Balti küsimus rahvusvahelisel areenil Baltimaades tugevnev vastupanuliikumine ning pagulaste tugevuse aktiviseerumine võimaldas Balti küsimust rahvusvahelisel areenil taas tõestada. Pagulased said nüüd tugineda Balti riikide läkitustele ja seisukohtadele. Balti lobitöö tugevust näitas 1974. aastal Austraalias toimunu, kui võimule tõusnud tööerakondlik valitsus tunnistas Balti riikide kuulumist NSV Liidu koosseisu de jure. Balti pagulasorganisatsioonide algatatud meeleavaldused viisid skandaalini, mis sundis Austraalia valitsuse ametist lahkuma ning uus valitsus jätkas okupatsiooni mittetunnustamist. 1970. aastate algul kujunenud pingelõdvenduspoliitika tekitas Balti pagulastes ärevust. Eriti kardeti Balti riikide annekteerimise tunnustamist Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamistel. Pagulastel õnnestus Balti küsimus tõstatada enne Helsingi tippkohtumist USA Kongressis, see omakorda sundis president Gerald Fordi 1975
Edu pingelõdvenduses saavutati 1975. aastal kui kirjutati alla Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppaktile Helsingis. Kuna ka NSV Liit sinna alla kirjutas, loodeti, et Moskva hakkab nüüd järjekindlamalt inimõigusi järgima. Teistimõtlejad moodustasid mitmel pool nn Helsingi-gruppe, et jälgida inimõiguste täitmist. Eesti NSV-s olid demokraatlikud liikumised maha surutud juba enne Helsingi lõppakti allkirjastamist. 1970. aastate lõpul tekkis side pagulasorganisatsioonide ja vabadusliikumises osalejate vahel. Sellele pani aluse 1978. aastal Stockholmis asutatud eesti Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. 1978. aastal hakati Eestis välja andma põrandaalust kroonikat. Kroonikasse koondati kõik tähtsamad avaldused memorandumid, poliitiliste kohtuprotsesside ülevaated ja muud teated. Kroonikas avaldati samuti artikleid eesti ajaloost ja poliitilisi ülevaateid naaberriikide kohta. Vastupanu vorm avaldus keelatud kirjanduse paljundamises ja levitamises. 1979.
(k.a. Eestis) vabadusvõitlejate organisatsiooni. *Võimuvastaste tegevus muutus elavamaks, peamisteks vahenditeks olid avalikud kirjad ja pöördumised võimuorganitele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ning välisriikide valitsustele. Prooviti välja selgitada, dokumenteerida ja avalikustada inimõiguste rikkumiste fakte ja teavitada kõigest pagulasorganisatsioone. *70ndate lõpus tekkis otsene side pagulasorganisatsioonide ja vabadusliikumises osalejate vahel Eestis. Sellele pani aluse 1978 Stockholmis asutatud Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus (EVVA). *Samal aastal hakati Eestis välja andma põrandaalust kroonikat ,,Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis". Üheks vastupanu vormiks oli ka ametlikult keelatud kirjanduse ning omaalgatuslike kirjatööde paljundamine ja levitamine. *1979 koostasid Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitlejad (kokku 45 inimest) avaliku kirja NSVL,
See oli ühepoolne kakskeelsus(eestlased vene keelt pidid, venelased eesti keelt mitte). Vastupanu vormid: 1) Tänu venestusele rahulolematuse kasv, koolirahutused, noorsoorahutused. Tervanes ka intelligentsi protestivaim: ,,40 kiri." 1980. okt-nov. Kaplinski, Rummo. Keeleküsimus, süvenev migratsioon, möödalaskmised noorsoopoliitikas. Katse inimlikustada reziimi. Kirja koostajad vallandati, koondati jms. Rahva seas levis salaja käest kätte. 2) 1970. aastate lõpus esmakordselt side pagulasorganisatsioonide ja vabadusliikumises osalejate vahel Eestis. Sellele pani aluse Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. EVVA. Stockholmis. Balti apell 1979. aastal Eesti, Läti, Leedu vabadusvõitlejad koostasid selle. Nõuti MRP tühistamist, avaldamist, kõigi tagajärgede likvideerimist. Varimajandus. Sotsiaalsed probleemid: migrantide sissevool, asustuskolonisatsioon, ökoloogilise olukorra halvenemine, sostsiaalne pessimism, suurenenud alkoholitarbimine, enesetappude arv.
Põhirõhk oli demokraatial. 1972. aastal koostasid teisitimõtlejad ÜRO Peaassambleele memorandumi, milles nõuti Eesti iseseisvuse taastamist, ÜRO liikmeks vastuvõtmist ja Nõukogude vägede väljaviimist. Balti pagulaste ühistööna loodigi juba 1960. aastatel ühine organisatsioon BATUN, mis hakkas taotlema selle memorandumi elluviimist. Edu saavutati 1975. aastal. Avalik vastupanuliikumine: 1970. aastate lõpul tekkis esimest korda otsene side pagulasorganisatsioonide ja vabadusliikumises osalejate vahel Eestis. 1978. aastal hakati Eestis välja andma põrandaalust kroonikat, kuhu koondati kõik tähtsamad teated. Üheks vastupanu vormiks oli ka ametlikult keelatud kirjanduse levitamine. Balti apell oli 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri ÜRO peasekretärile ning NSVL, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos oma salaprotokollidega, kuulutada pakt
luules. Kalju Lepik (1920-1999) Kirjutas luuletusi üle 50 aasta. Ta oli päris Koerust, tuli Tartusse gümnaasiumisse (Kommertsgümn), asus õppima ka TÜ-s ajalugu. Õpingud ei kestnud väga kaua, 1943 mobiliseeriti ta saksa sõjaväkke ja põgenes Hiiumaa kaugu Rootsi. Püüsid mingil määral õpinguid jätkata Rootsis, kuid need jäid katki. Ta hakkas elama aktiivset seltsi- ja kultuurielu. Ta osales pagulasorganisatsioonide töös. Töökohad tal varieeruvad ja on pikka aega juhuslikku laadi. 1966 saab ta tööle Baltiarhiivi juhataja ja sellest kujuneb tal püsivam töökoht. Stockholmis töötab ta kuni pesnionile jäämiseni. Ta range rahvusliku joone juurde kuulus ka see, et ta pikka aega Eestit ei külastanud. See oli kuidagi isiklikult traagiline valik, sest ta ema elas Eestis. Ta ei näinud oma ema aastakümneid (1944-1990), siis ta tuli Eestisse. Sellest 1990 aasta tulemisest kujube nii ta enda kui ka
annaabi.ee 
