Tsitaate Faustist + väike kokkuvõte (8)

MEFISTOFELES :
Maa pisijumal elab endistmoodi-
pn sama kentsakas kui siis, kui loodi.
Tal pisut kergem oleks kiratseda,
kui mõistus tema teed ei valgustaks.
See loomadest peab eraldama teda,
kuid teeb ta loomadestki hullemaks.
FAUST :
Võid ahvide ja laste ees,
kui sulle piisab, tark ja sügav näida.
Kui süda sul ei sütti sees,
sa teiste südameid ei läida.
(tundmust ei saa teeselda)
WAGNER:
Kuid menu osaks ettekandele
saab siiski tänu kõneandele.
FAUST:
See üksnes elab ilma vaevata,
kes väliskoorest satub vaimustusse.
Ta ahnelt rühmab aardeid kaevata
ja rõõmus on kui leiab vihmausse.
MEFISTOFELES:
Siin ilmas teen ma kõik, mis nõuad,
nii nagu õige teenri viis.
Kui aga teise ilma jõuad,
mind omakorda teenima pead siis.
FAUST:
Kui petta suudad mind ja aina
meel enam rahutus ei paina,
kui elu nautimas mind näed,
siis võitnud on su võluväed.
MEFISTOFELES:
See jutt ei heida teile halba varju.
See ala-tean, kui tülgas on ta.
Kui haigus, mille laps saab isalt,
on seadus koormaks inimsool.
(Juurast)
MEFISTOFELES:
See eit on loodud kupeldaja,
Just säärane kui meile vaja.
Johann Wolfgang von Goethe - (28. august 1749 Frankfurt Maini ääres – 22. märts 1832 Weimar)
"Faust" – selle teose kallal töötas Goethe üle kuuekümne aasta, teose algvariant "Alg-Faust" valmis "tormi ja tungi" aastatel, täielik esimene osa ilmus 1808 ja teine osa 1832. Goethe kujutas uusaja Fausti kui teadmis-ja tunnetusjanulise inimesena selle esimeses osas. Faust on täis veidrat rahutust, kes on olnud huvitunud mitmetest teadustest, õppinud palju ja saanud nii magistri kui doktori kraadi, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks inimsoole teed parema suunas näidata. Samal ajal teavas Issand ning Mefistofeles veavad kihla, et Mefistofeles ei suuda Fausti õigelt teelt kõrval kallutada. Varsti ilmub Mefistofeles puudli kujul Fausti ette ning peagi kaks viimast sõlmivad lepingu, et kui Faust kaotab oma rahutuse ja hakkab elu nautima, võidab selle kihlveo Mefistofeles. Nagu saatanale kombeks on, siis see leping kinnitati veretilgaga.
Nõiaköögis, kuhu Faust ja Mefistofeles varsti lähevad, laseb Mefistofeles nõial Faustile anda võlujooki, mis noorendaks teda ligi kolmekümne aasta võrra. Sellele järgnevalt kohtub Faust noore tütarlapse, Margaritaga, ning mõlemad armuvad teineteisse. Volbriööl, kui Faust ja Mefistofeles lõbutsevad, pannakse Margarita vangikongi. Kui Faust sellest teada saab, üritab ta Margaritat päästa, kuid viimane ei tunne teda ära enne kui hilja . Kui Margarita sureb , päästavad tema hinge inglid ja ta läheb taevasse .
2.1 Tegelased. Faust on tüüpiline romantismi aegne tegelane, kes on rahutu ja põgeneb tegelikkuse eest antiikaega. Kuid alati jäi ta oma põhimõtetele kindlaks ja ei kaldunud teelt kõrvale. Tema kaudu on väljendanud autor ka humanismi ideid – soovis parandada inimeste olukorda selles maailmas.
Mefistofeles, kuri deemon, kes esineb juba keskaegses Faustist rääkivas rahvaraamatus, on tegelane, kes ei pea just eriti inimestest lugu ja keda loomadest eraldab vaid mõistus. Samuti ei ilmuta ta erilist austust ka Jumala vastu, keda ta peab taadiks, kellega võib aeg-ajalt juttu rääkida ning kes nii inimlikult suhtub kuradisse. Kuid lõppkokkuvõttes ei suuda Mefistofeles ikkagi kõiki inimesi oma tahte alla suruda ja isegi Faust, kes sõlmis temaga verega lepingu, pääseb taevasse.
3. Romantismile iseloomulikud jooned teoses.
Teose tegevus pidevalt vaieerub nii ajas kui ka kohas. Esialgu on see goethe-aegsel Saksamaal, Leipzigis, hiljem Antiik-Kreekas ja siis juba keisri õukonnas. Romantismi ajast tüüpilisemad näited on see, et huvituti paljudest teadustest – keemiast, bioloogiast , arstindusest, samuti mustast maagiast, astronoomiast jpt. Just tagasipöördumine musta maagia juurde, mis pärineb juba keskajast, on tüüpiline romantismi liikumisele. Looduse ülistamist seotakse samuti tihedalt romantismiga.
Faust elu mõtte otsingul
Samal ajal kui väga suur inimesi elab oma elu ära, ise mõtlemata oma elu põhjuste ja eesmärgi üle, oli see Fausti põhiline probleem. Ta ei leia, et tema tegevusest oleks kellelegi mingit õiget kasu olnud, kuigi ta on väga tuntud teadlane ja tal on palju õpilasi: ”Ma oma teadmisi ei hinda, ei arva , et võiksin inimsoole teed näidata paremuse poole.” Pärast sellele järeldusele jõudmist otsustab ta oma ülejäänud elu pühendada selle mõtte otsingule . Tema teadmata on aga Jumal ja Saatan (nimega Mefistofeles) sõlminud taevas kihlveo. Omamoodi huvitav on ka fakt, et Jumal ja Saatan on omavahel väga sõbralikes suhetes ja otsustavad koos inimeste saatuse üle. Saatan leiab, et inimene on õnnetu, armetu ja loodudki kannatama , sest tal on mõistus. Jumal, vastupidi aga, ülistab mõistust ja tõepüüdlusi. Tõe väljaselgitamiseks lähebki Mefistoteles maa peale, et üritada Fausti headuse ja tarkuse teelt kõrvale kallutada. Ka siis jääb Jumal endale kindlaks ja lausub: “ Las kurja nõuga saata igat sammu siis kiusaja – ka kurjast kasvab hea.” Niisiis satub Faust üleinimlike jõudude keerisesse, üritades samas leida oma isiklikku ülimat tõde – elu mõtet.
Faust on inimesena üldse tavapäraselt erinev – teda huvitavad sündmuste põhjused ja üldpilt, mitte niivõrd detailid. Ta leiab, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid ning inimesed ei suuda näha oma väikestest probleemidest kaugemale ning jõuab tõdemuseni, et olulisem kui mõte, sõna või jõud, on tegu. Samal põhjusel pettub ta oma õpilases Wagneris, kes erinevalt temast endast ei juurdle probleemide üle sügavuti, vaid rahuldub saavutatuga. Kõik see viib Fausti meeleheitele ja ta tahab ennast tappa mürki juues, kuid inglid peatavad ta. Samal ajal on ta sihikule võtnud Mefistoteles, kes asub oma kihlvedu Jumalaga täide viima. Esialgu ilmub ta Faustile musta puudli kujul, kuid tema töötoas võtab inimese kuju ja pakub Faustile lepingut, millest viimane ei saa keelduda – Faust saab endale kõik võimalused, mida Mefistoteles suudab pakkuda ja kui Faust kaotab oma rahutuse ja hakkab elu nautima, võidab selle kihlveo Saatan. Kuna Faustil on oma elust ja hingest selleks hetkeks juba täiesti ükskõik, võtab ta pakutava võimaluse rõõmuga vastu, hoolimata sellest, et tema tulevane õnn võib olla ühtlasi ka tema õnnetus, kuna siis läheb ta hing põrgusse. Traditsioonilise kolme veretilgaga kinnitabki ta lepingu ja saatanlikud vembud võivad alata .
Mefistotelese kui saatana isiksus ja olemus on antud teoses tegelikult üsna omanäolised ja erinevad mõnevõrra üldisest ja eriti tolleaegsest ettekujutusest. Ta on väga tasakaalukas ja intelligentne, isegi mingil määral sümpaatne tegelane. Inimesi ta üldiselt põlgab, samas võib tal kohati täheldada isegi südametunnistust, mis muudab ta karakteri eriti huvitavaks. Lisaks on ta iseloomult Fausti täielik vastand . Ise peab ta ennast vajalikuks jõuks, et maailma tasakaalus hoida. Ta tekitab küll palju pahandust, kuid ta ei suuda iial hävitada elu maa peal: “Küll koristan neid ilmast ühtelugu, kuid värske vere löök ei vakata.”
Pärast lepingu sõlmimist asub Mefistoteles Fausti teenri rolli ja viib ta esmalt labasesse õllekeldrisse, kus aga peagi mõistab, et selliste trikkidega ta juba vana teadlast ei püüa. Seejärel tuleb tal kaval mõte minna Fausti mõistuse kallale, täpsemalt ta noorendada. See tehtud, satuvad nad kokku noore Margaritaga, kellesse noorenenud Faust kohe ka armub. Margarita on aga väga range kasvatusega ning ei taha Fausti jutulegi võtta, mispeale see aga veel rohkem armub. Lõpuks suudab Faust siiski oma mõistuse ja Mephistotelese trikkide kaasabil Margarita südame võita. Kahjuks peab Fausti ja Margarita armastus maksma lõivu kolme täiesti süütu hinge näol: ema, kellele Margarita kogemata liiga palju unerohtu annab, viimase vend, kelle Faust ebaausas kahevõitluses tapab ja lõpuks nende ühine laps, kelle Margarita uputab, kui ta on meeltesegaduses ja lootusetu. Selle kuriteo eest satub ta vanglasse, kus ta lõpuks hulluks läheb. Selleks, et Fausti mõtteid kõrvale juhtida, viib Mefistoteles ta volbriöö pidustustele, kus nad kohtuvad kõikvõimalike imelike olenditega ja see süvendab veelgi Fausti meeleheidet. Hiljem külastab Faust vanglas Margaritat, kes on aga hullunud, ei tunne teda ära ja lükkab tagasi Fausti põgenemisplaani. Kui Margarita sureb, viivad inglid ta hinge taevasse.