Direktori kõne Tere kallis koolipere. Kõigepealt tahan tänada selle eest, et mulle täna sõna anti. Ja just väga erilisel päeval õpetajate päeval. Seda päeva on peetud eestis juba 1960.-ndate algusest, ning selle päeva vorm on jäänud põhimõtteliselt muutumatuks õpilased asendavad õpetajaid nende igapäevatöös. Ärge võtke seda päeva kui lõbusat vaheldust rutiinsest koolielust. See päev on nagu iga teinegi koolipäev, ainult, et õpetajad on vahetunud. See päev on pühendatud kõige tähtsamatele inimestele ühiskonnas õpetajatele. Kas te olete kunagi väljunud klassiruumist ja öelnud õpetajale: aitäh uute teadmiste eest? Ega vist. Aga äkki peaks? Teie, õpilased, tahate ju olla tulevikus haritud ja edukad inimesed, kes saavad elus suurepäraselt hakkama, ja seda tahab ka meie riik. Miks vedada iseennast ja oma lähedasi alt. Õpetajad on need inimesed, kes suunavad meid varajasest noorukieast täiskasvanuks saamiseni
juhtuda, et need jäävad kas poolikuks või hoopiski tegemata. 9 4 HINDAMINE Kui te keeldute õppimast anatoomiat, joonistamist ja perspektiivi, esteetika aluseid ja värviõpetust, siis lubage mul teile öelda, et see on pigem märk laiskusest kui geniaalsusest.- Salvador Dali 4.1 Suhtumine õpetajate hindamisse Õpilaste jaoks tähtsaimad näitajad hinded on tekitanud alati poleemikat. Kas õpetajad hindavad näo järgi, kas hinnatakse liiga leebelt või hoopiski rangelt. Kuna hinnetel on väga oluline kaal ka stipendiumi saamisel, siis pingutavad õpilased heade tulemuste saamiseks veel eriti. Kas õpetajad hindavad Tartu Kutsehariduskeskuses liiga leebelt või hoopiski rangelt? Õpetajate hindamist pidas mõistlikuks ning õiglaseks suurem osa vastanud õpilastest, mis
kõige raskematele õpilastele ja pingelisematele olukordadele reageerimiseni. Ta soovitab ka mooduseid, kuidas töötajad saaksid üksteisele toetavamat keskkonda luua – sealhulgas mentorlust. Mul pole küllalt sõnu, et „Käitumist klassiruumis“ kiita. Kõik õpetajad tunnevad ära Billi kirjeldatud olukordi. Ta ei põikle kõrvale tänapäeva koolide ja klassiruumide tegelikkuse eest. Siiski suudab ta ühtaegu aduda õpetajate muresid ja neile esitatavaid nõudmisi ning kaitsta õpilasi, kõnetades nende vajadusi, pädevusi ja õigust Autorist lugupidavale lävimisele. Ta teeb seda selguse, elujõu ja huumoriga. Iga õpetaja vajab seda raamatut ja igal õpilasel on vaja, et tema õpetajad oleksid seda lugenud.“ Sue Roffey / Lääne-Sydney Ülikool ja Londoni Ülikool
õpetajatöölt lahkuma. Õpetajaskonda sunnitakse osalema Nõukogude-meelses agitatsioonis, mis põhjustab hiljem probleeme Saksa võimudega. Sõja alates (II maailmasõda) represseeritakse ja hävitatakse füüsiliselt hulk õpetajaid, kuivõrd paljud meesõpetajad on kuulunud isamaalistesse organisatsioonidesse nagu Kaitseliit, juhtinud isamaalisi noorteühendusi jne. Nõukogude võim küüditab, hävitab ja mobiliseerib kokku 533 õpetajat (üle 10% õpetajate koguarvust), sh 389 meesõpetajat (üle 15% meesõpetajate koguarvust). Sõjategevuses hävib 1941. a. suvel täielikult 30 koolihoonet, osalisi purustusi saab 49 koolimaja. Veel umbes 70 koolil kannatab inventar. Pärast 1944. a. võetakse koolikorralduse aluseks nõukogude ühtluskooli süsteem ja nõukogude pedagoogika, teisi suundi eiratakse täielikult. Lammutatakse vana haridussüsteem ja rajatakse uus vastavalt Nõukogude Liidus käibivatele normidele
arvamuse aktsepteerimist, valikuvabaduste jätmist Unt (1994) väitel (ibid). Andeka lapse tunnused Andekuse komponentide ja andekate laste eripära tundmine aitab meil andeid paremini avastada. Tavaliselt märgatakse lapse andekust lihtsalt last jälgides. Vanemad või õpetajad märkavad, et laps saab mingite ülesannetega teistest paremini hakkama. Lapse loovuse, motivatsiooni, huvide, võimete ja vajaduste väljaselgitamiseks kasutatakse nii lapse enese, vanemate, õpetajate kui ka kaaslaste hinnanguid ning vaadeldakse lapse saavutusi mingites valdkondades. Andekuse hindamine teatavate tunnuste järgi ongi kõige kindlam (mõnikord küll subjektiivne) võimekate laste väljaselgitamise meetod (Sepp 2010: 60). Ka madala sotsiaal-majandusliku staatusega peredest pärit laste puhul, tänavalastest rääkimata, kelle areng võib takerduda puudulike haridusvõimaluste taha, samuti teisest keelekeskkonnast või teistsuguse kultuurilise laste puhul on annete
neid väärtusi ja mis nende väärtuste järgi elades on tulemuseks talle ja ka ühiskonnale tervikuna. Mis on hariduse eesmärk? Arvan, et tähelepanu pööramine koolikultuurile on see, mis Eesti hariduselus puudu jääb. Oluline on, kuidas mõistetakse kooli missiooni. Kuid paraku minu arvates seda Eesti koolides ei mõisteta. Tähtsad on need väärtused, mida kool tahab esil hoida. Samuti ka see, kuidas valitud väärtused väljenduvad igapäevaelus, koolielus. Nt. õpilaste ja õpetajate suhtes, kooli üritustes ja elukorralduses, millised on õpilaste väärtushoiakud ja eeskujud. Eesti taasiseseisvumise järel kujunes välja arusaam, et hariduse eesmärgiks on tagada majanduslik jõukus ja edu, mistõttu inimese arengule ei pööratud eriti tähelepanu. Minu seisukohalt on see väär. Lisaks teadmistele, peaksid õpetajad toetama õpilaste füüsilist, vaimset, kõlbelist ja emotsionaalset arengut
pidanud vajalikuks lasteaia probleemide lahendamisele kaasata selle töötajaid, vaid jagas põhjendusteta ja arusaamatuid töökorraldusi. Hoolimata tema isikust kulges siiski lasteaia argipäev heas töökliimas, kuivõrd lasteaia omanik ise väisas maja üksikutel kordadel kuus ning tema teistlaadi juhtimisstiilist ei lasknud keegi end sügavamalt häirida. Hoy ja Forsythi (Hoy & Forsyth, 1986) järgi liigitub selline käitumine „kaasava kliima“ alla, kus juhi käitumine on suletud, samas õpetajate oma aga avatud. Töökliima ei sõltu aga ainult õpetajate omavahelisest heast läbisaamisest ja üksteise toetamisest, hindamisest. Näiteks suletud olekuga omanik, kes jätab oma otsused õpetajatele piisavalt selgitamata, lõhestab oluliselt üldist töökliimat. Nii puudub õpetajatel juhipoolne selge reeglite süsteem ning arusaam, mida ja kuidas nendelt oma töös oodatakse. Kord näiteks püüdis
sööklast tundi kaasa võtta kuna ma vahetunnis "ei jõudnud" ja tundi mingi hinna eest hilineda ei tahtnud. Tingimus oli muidugi, et süüa võin kui tunnitöö tehtud ja ega ma siis ikka pingutasin ka selle nimel, win-win olukord minu arvates. Mäletan, et õpetajad suhtusid väga mõistvalt minu probleemi, milleks oli tundides magamine. Selle peale, et ma iga päev vähemalt ühes tunnis ära vajusin, võis mürki võtta, kuid ma luban, et ei teinud seda meelega, eriti mitte matemaatika tundides. See ei olnud minu süü, et matemaatika alati 7 esimese või teise tunni ajal oli, kui minu energia levelid eelmise õhtu suure õppimise tõttu madalad olid. (Kõik, kes mind vähegi teavad, said muidugi aru, et see oli nali.)
Kõik kommentaarid