Oma saart otsides - kirjand (1)

Oma saart otsides
Kas olete kunagi mõelnud, et missugune peaks olema teie ideaalne saar, saar mida täidab kõik teile vajalik ja kõik mis teie jaoks oluline on? Kas teil on aimu , kui kaugel te oma rännakuga olete või kas teate kus on siht? Inimesed on aastatuhandeid otsinud enda jaoks seda õiget kohta ja püüdnud jõuda sinna kuhu ihkavad, kuid kohale jõudmisega võib tekkida raskusi ning teekond võib sootuks pooleli jääda. Me teekonnad on erinevad ja me otsime erinevaid saari kuid kas inimene tegelikult jõuab kunagi sinna, kus ta rahuldub kõigega ning kus saab rahus väita, et see ongi minu saar?
Me sünnime siia maailma ning juba enne meie esimest hingetõmmet on otsingud ning pikk ja raske tee täiusliku saareni alanud. Me justkui alustame elu valge paberilehena, mis aja möödudes kattub üha pikema joonega , joonega mis võib olla sirge või käänuline, mustvalge või värviline, paks või peenike , aga mis ei katke enne meie lahkumist siit ilmast. Meie esimesed eluaastad mööduvad saare otsinguil, mida täidaks üks lõppematu lust ja mäng, millel elutseksid kõik imekaunid loomad, kus oleks kõik mänguasjad, mida ihkame ning loomulikult kus oleks meiega vanemad, kes tegelikult seda saart kujundavad. Oma esimeste saarekesteni ei jõua me päris ilma abita ning just vanemad ongi need, kes annavad meile selle esimese tõuke, mis paneb paadi triivima selle saare poole. Enamasti püüavad esivanemad meie esimesed sihid ja soovid täide viia ja saame tunda lõbu ja naudingut lapseks olemisest. Kahjuks on aga ka neid, kelle vanemad ei suuda või ei taha oma järglastele pakkuda parimat ning juba pika teekonna alguses on nad sunnitud tundma suurt muret oma ideaalini jõudmisega ja nukrust , et neil pole võimalik sinna pääseda.
Mida aeg edasi seda pikemaks vahemaad meie saarekeste vahel venivad ning üha kärestikulisemaks muutuvad veed, millel edasi triivides peame kohale jõudma. Noore inimese elus muutub ettekujutus sellest toredast paigast kuhu ta peab välja jõudma üsna mastaapselt. Me ei vaja enam mängukaru ja kaelkirjakut, vaid tahame juba materjaalseid rikkusi ja et meid võetaks täiskasvanutena ja saame teha sama mis nemad. Üldjuhul me ei jõua selle saareni, või lõpuks ka anname aru, et seda ei olegi vaja. Tasapisi hakkab tekkima mure edasise elu pärast ning saar tuleb järjekordselt mahukalt ümber projekteerida. Inimene hakkab ette kujutama end näiteks kolmekümneaastasena, ta hakkab otsima valdkonda, millele oma elu pühendada ja kuhu ta soovib selle ajaga jõuda. Mõistetakse, et kohalejõudmiseks on vaja koguda palju tarkusi ja õppida, alustatakse juba millegi suurema poole pürgimisega, olgu see siis globaalse ettevõtte rajamine või oma väikese tulutoova talu omamine. Meie teekond on juba märksa pikem ning käänulisem, sedavõrd on ka eesootav saar suurem ja meile tähtsam. Just tee pikkuse ja käänulisuse tõttu on kohalejõudjaid juba märksa vähem ja üha vähem inimesi saavad tunda oma ideaalse saare liiva talla all.
Olles kohale jõudnud ning mingi aja oma uues kohas elanud tunneme, et midagi on ikka puudu, võtame aerud kätte, nüüd küll siis juba kaatri või jahi rooli, aga ikkagi alustame jälle üht retke , retke mis peaks meid lõpuks viima sinna, kus on see millest eelmises kohas puudust tundisme. Olles saavutanud karjääriredelil tipu, materjaalse kindlustatuse ja rahuliku pereelu oleks ikka nagu midagi puudu. Küll mõnda hakkab tervisehäda juba keskeas kimbutama ning juba hakkab ta otsima saart, kus tal oleks hea olla ja teda ei vaevaks ükski tervisemure. Tihti jääb kõik materiaalne tahaplaanile ja mõistetakse enda tervise tähtsust ning lähedaste inimeste armastuse olulisust. Algab järjekordne tee, sik-sak ühest arstikabinetist teise. Olles leevendust saanud oma muredele, pühendame oma elu uuel saarel lähedastele ning enda hobidele ja harrastustele. Ei peeta enam oluliseks karjääri ja muud taolist, vaid soovitakse elada enda jaoks ja tunda rahu. Tunda rahu sellest, mis ta oma elu jooksul korda saatnud on ja kuhu jõudnud. Olla rahul oma eluga ja oodata ka sama jätku edasiselt. Antud inimese elu võib pidada pea täiuslikuks. Paljud jäävad aga toppama juba esimestele pisikestele saarekestele ning neile veel omakorda lisandub muresid , mida justkui söödetaks neile ette ning millest on vaja läbi pureda, kuid murekoorem on liialt suur ja seda võimatum on tal ideaalse saare mõnusid katsuda.
See, kas inimene jõuab oma ideaalseks peetava saareni, on tema enda teha ning sõltub ka palju inimese iseloomust ja karakterist. Muidugi võib arvata ka juhuse ning õnne rolli tähtsaks, kuid see pole ainuke, mis meie kärestikulist saartevahelist teed juhib. Inimesi on erinevaid, teekondi on erinevaid ning samuti lõpp-punkte on erinevaid. Kõik ei saagi oma ideaalini jõuda ning ega see ei pruugi neid huvitadagi. Õnnelikud ja enesega rahul peaksid olema need inimesed, kes saavutavad oma eesmärgid ning lõpuks jõuavad saarele, mille liiv tundub kõige kaunim ja vesi sinisem .