Õluliigid ja serveerimine (1)

Light on tavaliselt kuldse tooniga helekollane ameerika tüüpi lager õlu madala alkoholi ja kalorisisaldusega. Eesti õlleturul on light õllena esindatud Saku Light.
Nisuõlu on traditsiooniline Saksa pinnapärmi õlu, mille valmistamiseks kasutatakse toorainena nisu. Õllele on omane iseloomulik maitse ning sade.
Stout on jõulise värviga tüüpiline Iiri õlu. Tuntumaid stout õllesid maailmas on Guinness.
Porter on pärit 18. sajandi Inglismaalt ning oli algselt tuntud eelkõige sadamatööliste õllena, sellest ka nimi. Porter on pika laagerdusajaga jõulise maitsebuketiga õlu, mille valmistamisel on kasutatud mitut tüüpi nii heledaid kui ka tumedaid linnaseid, sealhulgas karamellinnaseid. Saku Õlletehasele on mitmeid auhindu võitnud Saku Porter.
Ameerika tüüpi õllena on tuntud väiksema humalasisaldusega ning spetsiaalse külmutamise tehnoloogiaga töödeldud jääõlu. Saku Õlletehas tõi 1998. aastal turule Eesti esimese sarnase toote, milleks on Saku On Ice. A. Le coq DRY ICE
Pinnapärmi õlled
 

• Need on õlle tüübid, mille puhul käärimise lõpus tõuseb pärm vahuna õlu pinnale, tegemist on vanema meetodiga.
  
• Käärimise protsess on äärmisel juhul kuni 7 päeva, 15 – 25˚C juures.
  
• Küpseb tavaliselt kiiremini, 1 nädal.
  
• Serveerimise temperatuur on 9 – 15˚C.
  
• Aroom ja maitse on puuviljane ja kompleksne.
  
• Enamik pinnapärmiõlled on Ale’d, Stout, nisuõlled, Lambic’d, Kloostriõlled jne.
  
• Ale õlled, valmistatud Briti saarel, Iirimaal , Belgias.
  Tünniõlled:
  
• Keg – filtreeritud ja pastöriseeritud õlu.
  
• Cask – elus õlu, filtreerimata ja pastöriseerimata ja areneb tünnis edasi, s.o. nõndanimetatud Real Ale.
  
• Milde Ale – see võib olla hele kui ka tume, madal alkohol ja vähe humalaid.
  
• Bitter – inglise enim müüdud, linnase maitseline ja humalane.
  
• Pale Ale – bitteri pudeli variant, kuid kangem ja rohkem humalaid.
  
• Brown Ale – kirde Inglise õlu. Punakaspruuni värviga, kange ja linnaseline. Näiteks: Newcastle.
  
• Old ale – tumedad , talvised õlled.
  
• Barley wine – värv pronksist mahagonini. Puuviljased, linnaselised ja hästi tugevad õlud.
  
• Scottish Ale – hästi linnaselised ja humala rohked.
  
• Irish Ale –  linnaselised, täidlased, pehmed ja vähe humalaid. Punakas pruunid kuni mustadeni.
  
• Belgia Ale – hästi kanged kuid samas, pehmed, puuviljased, vürtsikad.
  
• Flaami pruun Ale – nendel on tüüpiline magushapu maitse, aroomis võib leida rosinaid, oliive ja mitmesuguseid vürtse.
  
• Kloostri õlled – kõrge alkoholi sisaldusega, puuviljased ale õlled ja enamik neist kopeeritakse, kuna tõeliseid õlut valmistavaid kloostreid on vähe.
  
• Trappisti õlled – nimi pärineb Trappisti kloostritest. Neid kloostreid on jäänud alles ainult 7. Neist 6 asub Belgias ja 1 Hollandis. Nad on kanged, maitselt puuviljased ja aromaatsed. Need on pinnapärmi õlled ja arenevad pudelites edasi, kuhu jääb ka pärmi sete .
  

Põhjapärmi õlled 

• See on õlletüüp mille puhul käärimise lõpus vajub surnud pärm mahuti koonilisse põhja. Tegemist on uue meetodiga.
  
• Käärimise protsess on pikem kui eelmisel meetodil 14 – 21 päeva, 2 - 10˚C.
  
• Küpseb tavaliselt kauem 21 – 28 päeva.
  
• Serveerimise temp. 8 – 10˚C.
  
• Aroomilt ja maitselt värske, puhas, ühtlane, mõnevõrra mõrkjas. Põhjapärmi õllesid nim. Lager tüüpi õlledeks.
  Need on Lager õlled: Pilsner , Hele Lager, Wienerer, Münchener, Tume Lager, Dortmunder, Bock, Light Beer.
  
• Pilsner – aroomilt peen linnaseline, lilleline. Maitselt kuiv ja humalane.
  
• Hele Lager – tunduvalt kergem õlu kui eelnev.
  
• Tume Lager – tugev linnaseline, röstine ja mõnevõrra magus maitse ja aroom. Münchener.
  
• Viini tüüpi õlu – punaka, pruuni-vaskse või pronksise värviga. Linnaseline aroom ja maitse.
  
• Oktoberfest – stiililt sarnane eelnevale, pärineb Münchenist. Sobib vürtsikate toitudega, pizzaga.
  
• Dortmunder – on kuiv, hästi linnaseline, alkoholi 5,5%. Õlu pärineb Dortmundi linnast.
  
• Bock – need on kanged, mõnevõrra magusad lager’id.
  

Õlu on põhimõtteliselt värske kaup, mille maitseomadused seistes ei parane. Kõige parem on õlu üldiselt võimalikult värskena. Erandiks on ainult mõningad eriõlled, mille maitseomadused analoogselt aastakäigu veinidega aasta-aastalt paranevad. Kõige paremini säilib õlu jahedas ja hämaras ruumis - analoogselt veinile . Ideaalne temperatuur õlle säilitamiseks on 10°C. Värviline pudel , milleks Eestis on pruun tagastatav pudel, kaitseb õlut valguse eest. Ainukese erandina Eestis villitakse sarnaselt traditsiooniliste jääõlledega värvitusse pudelisse Saku on Ice´i ja Saku on Ice´i laimiga.
Lihtne reegel, mida õlle puhul järgida - mida heledam ja lahjem õlu, seda külmemalt serveeritakse. Tavaline külmik muudab siiski õlle serveerimiseks liiga külmaks ja seepärast on soovitav õlu jääkapist välja võtta paarkümmend minutit enne lauale toomist. Sooja õllepudeli saab lihtsalt õige temperatuurini viia, pannes õllepudeli paariks minutiks külma vee ja jäätükikestega nõusse. Kui õlut serveerida liiga külmalt, läheb õlle maitse kaduma ning õllevaht kaob kiiresti.
Tumedamaid õllesid on kõige parem juua toatemperatuuri lähedasel temperatuuril. Kerge aroomi ja maitsega õllesid võib aga serverida jääkülmalt. Neile ja teistele laagerõlledele sobib 7°C. Nisuõllesid juuakse värvist ja pärmist sõltumata nagu teisigi heledaid õllesid jahutatult valge veini serveerimistemperatuuril 8-9°C, samasse rühma jäävad ka lambic õlled.
Briti saarte ale'ide, stout'ide ja porterite, tumedate saksa õllede ning belgia eriõllede erilisus ei pääse liiga külmalt serveerituna esile. Nende serveerimistemperatuuriks sobib nagu täiuslike valgete veinide puhulgi 11-12°C. Kanged tumedad ale'id ja kloostriõlled on linnasejookide väärikad "punaveinid". Neid serveeritakse temperatuuril 15-16°C, mis oli endis aegsetes lossides ja kloostrites toatemperatuuriks, kuid mis ei vasta tänapäeva toatemperatuurile.
Õlu valatakse klaasi ettevaatlikult. Üheks mooduseks on täita klaas pooleni hoides klaasi 45° nurga all poolviltu käes ja valades õlut mõõda klaasi sisepinda. Seejärel tõsta klaas püsti ja valada peale vahuga osa. Selline klaasi täitmine nõuab kannatlikkust, kuid tulemus saab olema suurepärane. Saksamaal kutsutakse selliselt serveeritud õlut "7 minuti pilseniks." Heal õllel, mis on õigesti serveeritud, peab olema vahtu kahe sõrmejämeduse jagu. Vahuga õlu on pehmem juua ning õllel on tunduvalt isuäratavam lõhn.
Äärmiselt oluline on õlleklaasi puhtus . Peale kasutamist õlleklaas pestakse, loputatakse ja nõrutatakse kuivaks. Õlle ja piima jaoks ei kasutata kunagi sama klaasi ning õlleklaasi ei pesta kunagi koos rasvaste nõudega, õlleklaasi ei poleerita. Kui klaas on veidigi määrdunud, pesuainega koos või poleeritud ei vahuta õlu enam nii hästi.
Õllepudel pannakse lauale kinniselt või avatakse lauas, jooja silme all. Eriti olutine etiketi juures on see, et õllepudel asetatakse lauale klaasi kõrvale nii, et õllepudeli silt oleks joojale hästi näha. Seegi on tava, mis meenutab veinide tutvustamist ja pakkumist. Kui restoranis on saadaval vaadiõlu, siis sellisel puhul on garanteeritud, et õlu serveeritakse õigel temperatuuril, õige süsihappegaasi sisaldusega ning on kõige maitsvam.