Õigusteaduse alused (0)

Sotsiaalse reguleerimise viisid ja normid.
Ühiskondlikus tootmises ja mujal tekivad inimeste vahel väga erisugused suhted. Inimeste käitumisaktid on määratud objektiivsete tingimustega, kuid  objekti tingimused nõuavad ka seda, et inimeste käitumine oleks vastastikkes suhetes reglementeeritud. Ühiskondlike suhete reglementeerimisega tagatakse nende suhete organiseeritus. Neid norme, mis reguleerivad inimeste käitumist ühiskonnas nimetatakse sotsiaalseteks normideks ja ühiskondlike suhete reguleerimist selliste normidega normatiivseks reguleerimiseks. Reguleerida tähendab kindlaks määrata inimeste ja nende kollektiivide käitumine, anda neile funktsioneerimise ja arengusuunad, viia nad teatud raamidesse, sihipärase.........
Sotsiaalne reguleerimine annab inimeste käitumisele mingid piirid. Sotsiaalse regulatsiooni arenedes suureneb selles sotsiaalsuse osatähtsus. Algas kõige isiklikumate käitumisaspektidega. Sotsiaalne keskkond piirab inimesi üha rohkem. Suhteliselt eraldatud reguleerimismehhanismide tekkimine (riigiga, parteiga, töökollektiivis). Need mehhanismid muutuvad üha keerulisemaks. Sotsiaalne reguleerimine toimub kahel kujul:

Individuaalne reguleerimine.
Inimeste käitumine määratakse kindlaks ühekordsete personaalsete aktide abil. Iga küsimus lahendatakse rangelt kindlaksmääratud juhendiga..........
2. Normatiivne reguleerimine.
Inimeste käitumine korraldatakse üldiste reeglite abil. Käitumise liikide mudelid (etalonid), mida kasutatakse kõikide seda liiki..........
Individuaalne reguleerimine lubab lahendada probleemi, arvestades situatsiooni eripära ja isiku eripära. Puudused: tüüpsituatsioone tuleks läbi töötada lõpmata palju. Normatiivne reguleerimine - uus kvaliteet. Tõi kaasa üldiste normide väljatöötamise. Üldiste reeglite abil on võimalik ühtne ja katkematu kord ühiskondlikes suhetes........
Puudused: normatiivse reguleerimisega ei saavutata konkreetse situatsiooni kordumatuse arvestamist. Siit tuleneb vajadus neid kahte reguleerimise viisi ühitada. Sotsiaalne reguleerimine toimub väga erinevate sotsiaalsete normide abil. Liigitatakse vastavalt valdkonnale, mida reguleeritakse.

• Moraalinormid
  Ühiskonnas kõige tähtsam koht (aus - ebaaus; õiglane - ebaõiglane jne.).
  
• Organisatsioonide normid (korporatiivsed normid)
  Käitumine organisatsiooni sees, organisatsioonide vahelised suhted.
  
• Religioossed normid
  

Inimese ja usuorganisatsiooni vahekordi ja käitumisreegleid antud koguduses.
Sotsiaalne reguleerimine - valitsuse sekkumine ettevõtete käitumise kontrollimiseks eraagentide sotsiaalsete õiguste kaitse eesmärgil. Reguleerib kaupade ja teenuste tootmise ning müügi tingimusi, hõlmates riskide vähendamise, keskkonnakaitse, tarbijakaitse , töölepinguliste suhete ja võrdsete võimaluste küsimusi.
Õigusnormi loogiline struktuur ja selle elemendid. 
Õigusnorm on üldise iseloomuga , üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis kehtestatakse riigi poolt kindlas korras ning selleks pädeva institutsiooni poolt ja tagatakse riigi sunniga.
Üldise iseloomu aspektist iseloomustab õigusnorme sihitlus kas isiku huvidele või ühiskonna üldhuvidele.
Üldkohustuslikkuse aspektist iseloomustab õigusnorme kohustuslikkus ning vajadusel konkreetse sanktsiooni rakendamine.
Formaalse määratletuse aspektist iseloomustavad õigusnorme loogilise struktuuri ning erilise normikeele kasutamine.
Õigusnorm on inimeste käitumist reguleeriv käsk või keeld, mis peab vastama kolmele küsimusele:

Peab näitama, millised on õigused ja kohustused, mis subjektil tekivad, ehk milline on subjektilt nõutav käitumine.

Peab näitama tingimused, mille korral tuleb käituda vastavalt normile .

Milline on riiklik sund, mida rakendatakse normi rikkumisel.
Vastavalt sellele õigusnormi loogilisele struktuurile eristatakse kolme elementi: hüpotees, dispositsioon ja sanktsioon . Täpsemalt:

• Hüpotees näitab elulisi asjaolusid, millele õiguslooja on andnud õigusliku tähenduse
  
• Dispositsioon näitab vajaliku käitumise ja sisaldab subjektide õigused ja kohustused
  
• Sanktsioon näitab riiklikku mõjutusvahendit, mida riik rakendab dispositisooni nõuete rikkumise eest hüpoteesi tingimustes.
  

Õigusnormi hüpoteesi liigitatakse:

• Määratletud hüpotees, näitab täpselt normi kehtivuse piirid
  
• Suhteliselt määratud hüpotees, näitab samuti normikehtivuse tingimused, kuid nende olemasolu või puudumine tuvastatakse igal konkreetsel juhul eraldi
  
• Määratlemata hüpotees, ei määra normi rakendamise tingimusi, normi rakendatakse vajaduse korral või isikliku äranägemise kohaselt
  

Mis on õigusnormi hüpotees? Kuidas hüpoteese liigitatakse?
Hüpotees – esitab tingimused, mille olemasolu korral kuulub õigusnorm kohaldamisele
Õigusnormi hüpoteesi liigitatakse:

Määratletud hüpotees
Ideaalne hüpotees, sest see määrab konkreetsed normi teostamise tingimused.

Suhteliselt määratletud hüpotees
Näitab samuti normi kehtimise tingimused, kuid tingimuste spetsiifika on selline, et nende olemasolu või puudumine tuvastatakse igal konkreetsel juhul eraldi.

Määratlemata hüpotees
Ei määra rakendamise konkreetset tingimust. Tavaliselt formuleeritakse : "Vajaduse korral", "Isiku äranägemisel".
Konkreetsusastme järgi eristatakse:

Kasuistlik hüpotees - näitab üksikasjaliselt tingimused, millal norm kuulub kohaldamisele. Kasualistlikud hüpoteesid olid kasutusel õiguse arengu varajasel astmel, praegu ei kasutata.

Abstraktne hüpotees - annab tingimused üldistatult.
Mis on õigusnormi dispositsioon? Kuidas neid liigitatakse?
Dispositsioon - näitab vajaliku käitumise, sisaldab subjekti õigused ja kohustused.
Õigusnormi dispositsioon on normi osa, mis näitab, kuidas peab õigussubjekt käituma hüpoteesi tingimuste olemasolul. Ka dispositsioonid võivad olla absoluutsed ja kausaalsed. Dispositsioonid võivad olla normatiivses aktis väljendamise viisi järgi:

Lihtsad

Näitab ära käitumise sisu ilma seda lähemalt iseloomustamata.

Kirjeldavad

Iseloomustab lähemalt, annab iseloomustavad tunnused. Vajalik kui võivad tekkida

mitmetimõistmised.
Määratletuse astme järgi võivad dispositsioonid olla:

Absoluutselt määratletud
Täpselt ja ammendavalt on antud poolte õigused ja kohustused.

Suhteliselt määratletud
Seadusandja kehtestab poolte jaoks käitumise üldised raamid, mille sees pooled võivad oma õigusi ja kohustusi ise täpsustada.

Alternatiivsed
Subjektidel lubatakse valida kahe või rohkema käitumise vahel.
Dispositsiooni iseloomu järgi:

Imperatiivsed
Subjektile tehakse kohustuseks teatud viisil käituda, ei lubata kõrvale kalduda.

Dispositiivsed
Annavad suhte subjektidele võimaluse teataval määral kindlaks määrata oma õigusi ja kohustusi.

• Antakse võimalus ise kokku leppida, kui ei jõuta kokkuleppele, siis seadus määrab käitumisvariandi.
  
• Alternatiivne (nii ja nii, kui lepingus ei ole määratud teisiti).
  

Mis on õigusnormi sanktsioon? Kuidas sanktsioone liigitatakse?

sanktsioon – esitab õigusliku vastutuse, mis kohaldatakse dispositsiooni nõuete rikkuja suhtes.
Näitavad mõjutusvahendeid, mis kuuluvad rakendamisele vastava normi rikkuja suhtes. Sanktsiooni kõige olulisemaks liigituseks on rakendatavate vahendite iseloom.

Kriminaalõiguse sanktsioonid (rakendab ainult kohus).

Halduslikud sanktsioonid (rakendab volitatud haldusorgan või kohus).

Distsiplinaarsanktsioon (töösuhetes toimuva rikkumise puhul; kohaldab tööandja).

Alalised e. tsiviilõiguslikud sanktsioonid (rakendatakse lepingu rikkujate suhtes (rakendab suhte teine pool) või kahju tekitaja suhtes).
Sanktsioone võib liigitada ka määratuse astme järgi:

Määratletud e. absoluutselt määratletud sanktsioon
Rakendatav vahend on antud üheselt, ilma valikuvõimaluseteta (vorminõuetele mittevastav leping on kehtetu).

Suhteliselt määratletud sanktsioon
Fikseeritud on mõjutusvahendi maks ja min piirid (kriminaalõiguslikud sanktsioonid).

Alternatiivsed sanktsioonid
Võimaldavad õigusnormi rakendajal valida kahe või enama sanktsiooni vahel.

Kumulatiivsed sanktsioonid
Sisaldavad samuti üheaegselt mitut mõjutusvahendit, neid kohaldatakse üheaegselt.

Määratlemata sanktsioon
Sisu määratlemata ("karistatakse seaduse kogu rangusega").
Erakorralistes tingimustes, väljaarenemata seadusandluse korral õigusnormi loogiline struktuur reeglina ei väljendu niisuguse skeemi kujul õigusakti tekstis. Seadusandja oma töö ratsionaliseerimiseks jätab sageli ühe või teise sündmuse fikseerimata.......