Õiguse olemus (0)

Maailmas on palju riike. Teatavasti peavad olema riigil oma seadused ja õigused seal elavatele inimestele, et riik toimiks. Inimesed peavad seadusi järgima, muidu neid võidakse seaduse mittetäitmise eest karistada ja vahel suurema seaduserikkumise korral isegi vangi panna. Kuid inimestel on ka õigused. Õigus on sotsiaalne norm (normi all mõeldakse juhist või reeglit), millega puutume kokku iga päev. Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimese tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks. Sotsiaalne norm tähendab ka sotsiaalset kohustust- inimene peab käituma teatud viisil, ta peab käituma normis sätestatud viisil. Õigust defineeritakse kui kindlal territooriumil riigi poolt kehtestatud üldkohustuslike normide kogumit, mis on loodud inimkäitumise korrastamiseks ja mille täitmist peab lõppastmes riik tegema.
Õigust kui nähtust iseloomustab rida tegureid:

• Õigus haarab formaalselt kõiki indiviide, kes satuvad tema toimesfääri. Käitumiseeskirjad on adresseeritud kõikidele isikutele.
  
• Õigusnormide süsteem on rajatud kindlate printsiipide järgi. Õigusnormid on süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse, õigusharudesse ja allharudesse.
  
• Õigusnormide loojaks on pädev institutsioon .
  
• Riik peab lõppastmes õiguse täitmist tagama. Mittetäitmisel tagatakse see riigi sunniga. Kui õigusnorm pole tagatud riigi sunniga, siis ei ole tegemist mitte õigusnormiga, vaid näiteks moraalinormiga. Õigusnormid põhinevad juriidilisel kohustusel, mille täitmise tagab kõigi suhtes riigi sund.
  

Õigusnormidel on väga erinev sisu ja väljendusvormid. Vaatamata sellele ei kujuta nad endast mingit mehaanilist summat. Filosoofid väidavad, et süsteem tähendab hulka omavahel seotud elemente, mis kujutavad endast terviklikku moodustist. Õigusnormide süsteemi ühisus on tingitud iga ühiskonna sotsiaalsete suhete süsteemi ühtsusest. See ühiskondlike suhete ühtsus määrab ära õigusnormide süsteemi. Samal ajal selle ühtsuse raamides moodustavad õigusnormid teatavaid suhteliselt iseseisvaid normide rühmi vastavalt reguleeritavate ühiskondlike suhete spetsiifikale. Vastavalt sellele eristatakse õigussüsteemis erinevaid õigusharusid. Õigusharu on õigusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa õigussüsteemist. Õigusnormide õigusharudesse liigitamise aluseks on õigusliku reguleerimise objekt ja õigusliku reguleerimise meetod. Õigusliku reguleerimise objekt kujutab endast erinevates eluvaldkondades esinevaid ühiskondlikke suhteid. Neid suhteid reguleeritakse vastavalt ühetüübiliste õigusnormidega.
Järgnevalt toon näiteid õigusharudest: Riigiõigus ehk konstitutsiooniline õigus kujutab endast selliste instituutide ja normide kogumit, mis reguleerivad ühiskondlikku poliitilist süsteemi ja määravad ühiskondlikku sotsiaal- majandusliku süsteemi. Siia kuuluvad järgmised suhted: ühiskondlik korraldus, riiklik korraldus, valimisõigus, kohalike omavalitsuste süsteem. Kõiki neid suhteid reguleerivad normid on üldisel kujul antud riigi põhiseaduses. Aga samuti ka teistes konstitutsioonilistes seadustes . Riigiõigusel on teiste harude suhtes juhtiv osa, sest annab teistele harudele lähtealused. Määrab üldisel kujul ära riigi õigusloome põhimõtted. Riigiõigus erineb ka spetsiifilise meetodi poolest.
Haldusõigus ehk administratiivõigus on üks suuremaid harusid suhete mitmekesisuse ja mahu poolest. Haldusõiguse põhisätted on kindlaks määratud põhiseaduslikes õigusaktides. Haldusõigus reguleerib riigi täitev-korraldavat tegevust, sõltumata riigiorganitest, kes seda teostavad. Haldusõigus sisaldab ka instituute, mis reguleerivad riigiorganite tegevust riigile kuuluva majanduse suhtes. Kõiki haldusõiguse reguleerimise vorme iseloomustab ühine meetod. Haldusõigusnormistik sisaldub seadustes, eelkõige konstitutsioonilistes seadustes. See, mis puudutab elanikkonda on sätestatud Haldusõiguste rikkumise seadustikus.
Finantsõigus reguleerib suhteid, mis tekivad riigiorganitel rahandussuhetes. Eelarvete kehtestamine ja vastuvõtmine, riigi vahendite kulutamise korra kehtestamine, maksude sissenõudmise korra kehtestamine. Reguleerib suhteid kodanike ja vastavate riigiasutuste vahel. Põhimõtted väljendatud põhiseaduse 8. peatükis ja Riigi eelarveseaduses. Valla ja linnaeelarve seaduses. Maksukorralduse seaduses. Iga-aastased eelarveseadused. Krediidiasutuste seadus. Finantsõigus on avalik-õiguslik seadus, meetodiks autoritaarne meetod.
Maaõigus reguleerib maakasutuse suhteid. Iseseisva õigusharuna on meil väljasuremise staadiumis . Iseseisev õigusharu on sotsialismimaades.
Tööõigus reguleerib tööandjate ja –võtjate vahelisi suhteid ja mõningaid nendega seotud suhteid. Siia kuuluvad normid ja instituudid, mis reguleerivad töösuhte loomist. Tööõiguse normid reguleerivad töölepingu sõlmimist, töö- ja puhkeaega, palgaküsimusi, töövaidluste lahendamise korda, tööohutust, töökaitset. Tööõiguse harusse on seni kantud ka sotsiaalkindlustuse ja pensionilise kindlustamise suhted. Meetod on autonoomne, kuulub eraõiguse valdkonda. Õiguslik materjal: Eesti Vabariigi töölepinguseadus, Eesti Vabariigi puhkeseadus, Töö- ja puhkeaja seadus, Töötajate distsiplinaarvastutuse seadus, Kollektiivse töötüli lahendamise seadus, Kollektiivlepingu seadus, Töötajate usaldusisiku seadus.
Kriminaalõigus kui õigusharu on suunatud võitlusele kuritegevuse vastu. Karistuse rakendamisega kuriteo toimepanija suhtes. Kriminaalõiguse normid ja instituudi määravad ära nende ühiskondlike suhete ringi, mida riik kaitseb kriminaalkaristuse ähvardusel. Kriminaalõiguse kõige üldisemad põhimõtted sisalduvad ka põhiseaduses. Kriminaalõiguse konkreetsed normid aga on fikseeritud kriminaalkoodeksis. Meie kriminaalkoodeks on kehtestatud 1. juunil. 1992. Kujutab endast ENSV kriminaalkoodeksi parandatud redaktsiooni.
Kuna õigus on käitumisnormide kogum ja käitumiseeskirjad on adresseeritud kõikidele isikutele, siis tuleb neist kinni pidada.