Novell: Täiesti tavaline päev (1)

Täiesti tavaline päev
Ärkan üles. Kuradi naabrimees puurib jälle. Mille kuradi pärast peaks keegi hommikul kell üheksa ehitama? Ahvikari. Tõmban kardinad ette, klapid pähe ja püüan veel natukene magada . No ma ei või! Nüüd on haamriga vaja kopsida. Viskan klapid nurka ja tõusen voodist püsti. Sirutan ennast ja panen püksid jalga, särki üles ei leia. Võtan paar lonksu mahla. Kurat, halvaks läinud. Kallan tossud liivast tühjaks ja lähen korterist välja. Koputan naabri uksele. Noh, tule juba! Naabrimees teeb siseukse lahti ja vaatab mind uksesilmast. Karjun talle: ,,Mis sa vahid! Tee uks lahti!“ Teeb siis ukse lahti ja küsib minu käest: „Mis teie siin nii vara teete?“ Annan lollile küsimusele sama lolli vastuse: „Tulin kella küsima." Paus. „Kurat, mis sa arvad mis ma teen? Mida sa ehitad siin kell üheksa hommikul? Muhku kerjad või? Hambad pigistavad või?“ Naabrimees ehmub ja hakkab mulle midagi vastu kokutama. Löön ukse talle näkku kinni ja lähen enda korterisse tagasi. Võtan külmkapist saia ja juustu ning teen endale paar võileiba. Panen teleka käima ja söön natuke. Kuulen mobiili helisemist. Otsin jope taskust mobiili. „ Hallo ?“ Vastust ei tule. „Kes on?“ küsin juba vihasemalt. „ Volli olen. Kuule , sa minu poole viitsid tulla?“ Vastan: „Mis seal?“ Volli: „ Ei no niisama.“ Mina: „No olgu, olen varsti seal.“ Panen kõne ära ja viskan mobiili diivanile. Söön võileivad lõpuni, pistan mobiili püksitaskusse ja lähen esikusse . Tõmban jope selga , kuid siis meenub, et mul pole särki seljas . Lähen otsin sahtlist mingi särgi, panen selle selga ja ruttan korterist välja. Sõidan liftiga alla. Mingid venelased on jälle seinad täis sodinud. Kuradi tatid. Lähen parklasse autot otsima . Vajutan võtmetel nuppu ning leian auto tagatulede vilkumise järgi üles. Istun autosse. Külm on. Panen auto tööle ja keeran soojenduse põhja. Annan paar korda gaasi. No on mõnus hääl. Lükkan plaadi raadiosse ning keeran heli kõvemaks. Head kõlarid mul ikka. Bass on muhe. Annan veel paar korda enne tagurdamist gaasi ja manööverdan välja. Kohalt võtan ikka kerge kummivilinaga ära. Jõuan esimese valgusfoori juurde. Punane on. Vahet ei ole. See on tumekollane . Sõidan üle. Mingi tüüp laseb signaali mulle. Talle näitan keskmist sõrme. Teen parempöörde ja jõuangi Volli juurde. Pean ta maja ees kinni ja annan mõnusalt gaasi. Volli tuleb majast välja ja kõnnib särgiväel minu auto juurde. Ma lasen akna alla. Volli ütleb: „Mõnus hääl.“ Mina muigan. Tulen autost välja ja me lähme majja. Mingi kärsahais on. Ütlen: „Kuule mees, kui sa süüa teha ei oska siis ära tee!“ Ta vastab: „No, ahju kütsin, noh.“ Mina: „Veel hullem.“ Volli irvitab. Ma annan talle laksu vastu nägu ja ütlen: „Mida sa irvitad?“ Me naerame. Volli toob mulle pudeli õlut ja me istume diivanile. Ma võtan puldi ja panen teleka tööle. Volli tõmbab mul puldi käest, paneb teleka kinni, läheb muusikakeskuse juurde ja paneb selle tööle. Ma ütlen: „Pane bassi juurde.“ Volli keerab bassi põhja. Mõnus. Kuulame paar lugu ära ja Volli ütleb: „Kuule läheks tooks poest õlut juurde?“ Ma tõusen püsti ja kõnnin majast välja. Istun autosse ja panen raadio tööle. Volli istub minu kõrvale ja keerab heli valjemaks. Ma annan enne kohalt ära võtmist paar korda gaasi, mille peale me mõlemad muigame ja võtan taaskord kohalt vilinaga ära. „Äss,“ ütleb Volli. Teen parempöörde. Kiirusepiirang on viiskümmend. Mina sõidan kaheksakümne viiega . Roheline vilgub. Lisan kiirust. Kollane. Mul ükskõik. Lisan veel kiirust. Vastassuunast sõidab auto minu poole. Mis toimub? Appi! Mingi pauk käib. Pea valutab. Tahaks magada. Kuulen vist Volli irvitamist. Sulen silmad. Jään magama.