Nõukogulik kultuuripoliitika (0)

Nõukogulik kultuuripoliitika
Eesti nõukoguliku kultuuripoliitika peamiseks eesmärgiks oli „ sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku“ kultuuri juurutamine, mis toimus pideva ideoloogilise surve all. Inimestel lubati tegeleda rahvatantsuga, käia laulukoorides või rahvamuusikaansamblites, kuid samal ajal jälgiti kogu aeg, et see tegevus ei oleks liiga rahvuslik ja ei tekiks vastupanu nõukogude korrale. Peale selle oli üheks osaks eelnevate põlvkondade poolt loodud vaimupärandi valikuline hävitamine. Jälle sellepärast, et ei tekiks valitsevale korrale vastupanu õhutavat meeleolu. Lisandus veel tervet ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada rahvast valitseva režiimi kontrollile . Pidi jääma mulje, et rahvuskultuur on olemas, kuid tegelikult kontrolliti rangelt kõikide raamatute, filmide ja isegi tantsude sisu.
Eesti kultuuri lõhustasid kaheks Teine maailmasõda ja nõukogude võimu kehtestamine. Kultuur jagunes välis- ja kodueesti kultuuriks. See juhtus seetõttu, et paljud kultuuritegelased põgenesid nõukogude võimu eest välismaale, vabadesse riikidesse. Nad tegelesid seal loominguga edasi, kuid see looming ei jõudnud Eestisse, sest seda takistas nõukogude kord. Erandiks oli Põhja-Eesti, kus sai salaja vaadata Soome televisiooni saateid.
Rahvas oli kogu aeg kultuuriliselt aktiivne. Maal ja külades tegutsesid pilli-, rahvatantsu - ja näitemänguringid ning laulukoorid . Korraldati edasi üldlaulupidusid. 1950. aastate teisel poolel hakkas kultuur laiemalt levima. Seda soodustasid linnastumine , rahva haridustaseme tõus ja materiaalsete võimaluste avardumine. Samal ajal aga kahanes haritlaskonna loometegevus, kuna neid kiusati taga. 1950. aastate alguses ilmus näiteks ainult mõni üksik romaan, kunstnikud pidid maalima sotsrealismi stiilis pilte. Alles 1960. aastatel muutus loomeõhkkond pisut vabamaks . 1960.- 1070 . aastatel loodud filmidest on paljud ka praegu populaarsed , näiteks „Kevade“, „Siin me oleme“ jne. Rohkem hakati kasutama ajakirjandust, televisiooni ja raadiot. Eesti Televisioon alustas 1955. aastal. Eesti Raadio saadete maht suurenes samuti.
1950. aastatel ei lastud Eestisse jäänud vanema põlvkonna haritlastel ja kultuuritegelastel vabalt oma loominguga tegeleda, sest kardeti et nad propageerivad vastupanu nõukogude võimule. Meie kultuur kannatas selle tõttu oluliselt, sest uue põlvkonna haritlased said kultuuri hakata edendama alles 1960. aastatel.
Maainimesed said järjest rohkem käia linnas teatrites, kinos ja näitustel. Suurtes maa-asulates hakkas juurduma linlik eluviis, kuid seetõttu pandi kinni väiksed maakoolid, klubid ja raamatukogud. See viis selleni, et külades ei tegeletud enam nii palju kultuuri ja isetegevusega, mis oligi nõukogude võimule meeltmööda. Nii nõrgenes maarahva seotus enda ja oma vanemate kodukohaga.
Nõukogude võim piiras usutunnistuse vabadust. Kiriku hooned riigistati ja nende eest tuli maksta üüri. Tartu Ülikoolis kaotati usuteaduskond. Kirikuõpetajate koolitamisega hakkas tegelema Tallinnasse rajatud Usuteaduste Instituut. Eesmärk oli kujundada inimeste vaenulikku kirikusse ja religiooni, selleks saavutamiseks prooviti juurutada kiriklike tavade asemel ilmalikke tavasid. Näiteks jõulude ajal ei tohtinud kirikus käia ja tähistati hoopis nääre.
Alguses oli ENSV kultuurielu väga tugevalt võimude kontrolli all, kuid rahvuskultuuri ei saanud ka ära keelata. Tänu sellele sai eesti rahvas säilitada näiteks oma laulupidude traditsiooni. Ka uus haritlaste põlvkond ei olnud täielikult nõukogudemeelne ja viis hoopis sotsialistliku vormi sees edasi rahvuslikku sisu. Palju aitas sellele kaasa Eesti Televisioon ja ka Eesti Raadio.