Nimetu (11)

Olla nagu kõik või jääda iseendaks
Maailmas elab peaaegu 7 miljardit inimest. Iga üksikisik on mingil viisil ainulaadne, mis mõne inimese arvamuse kohaselt on ideaalne, kuid sellegipoolest üritab enamik populatsioonist kellegagi sarnaneda või kedagi matkida. Ka viimastel sajanditel tekkinud subkultuurid põhinevad kellegi arvamuste, maailmavaate, elustiili ja kõige sagedamini just välimuse jäljendamisel. Tänapäeval on tänavad täis emosid, punkareid, metalliste ja muid muidu silmatorkava välimusega inimesi, kuid kui algselt olid nad originaalsed ja huvitavad, siis praeguseks on nad sulandunud halli massi, sest neid on lihtsalt liiga palju.
Parem oleks olla originaalne, mitte matkida kedagi teist, tegutseda enda tõeliste tõekspidamiste järgi ja olla täpselt selline nagu hing ihkab. Samas aga sunnib tänapäeva inimkond üksteist jäljendama või teistelt ideid kopeerima. Näiteks võib ju mõelda, et kui riided, mida koolis kantakse, on täiesti erinevad klassikaaslaste omadest, ollakse originaalsed ja omanäolised. Vanemates klassides võib see tõesti paika pidada, aga näiteks algklassides satuvad teistest erinevad lapsed klassikaaslaste pilgete alla ning saavad sageli koolivägivalla ohvriteks . Inimesi, kes mõtlevad üldsusest teisiti tõrjutakse tihtipeale ning vanematel aegadel isegi hukati uute arvamuste või ideede tõttu. Kirja on pandud isegi reegleid, kuidas peaks käituma, rääkima ning antiikajal ka mõtlema. Ka Hitleri diktatuuri ajal suruti inimestele peale mõtteviise ja käitumismalle, millele enamik ka allus, julgemata vastu hakata. Peaaegu kõik need, kel jätkus julgust ja enesekindlust vastu seista, hukati või saadeti pagulusse.
Kui lahata seda teemat sõpruskonna vaatepunktist, siis võib normaalsuse piiridesse jääv üksteise matkimine isegi õigustatud olla. Tavaliselt ühendavad sõpru ühised huvid, maailmavaated, arvamused ja tihtipeale ka maitse. Ei saa ju rääkida maailma asjadest inimestega, kelle vaateid täielikult valeks peetakse. Mõnikord peab lihtsalt rahu säilitamiseks kompromisse tegema, sest tõeline sõprus tähendabki ju teistega leppimist, olenemata nende tegudest või arvamusavaldustest. Kui inimesed veedavad enamiku oma ajast üheskoos rääkides või tehes mida iganes muud, siis tahes-tahtmata haagivad teise inimese sõnavara ning käitumismallid end külge. Kui keegi ütleks, too jäljendab teist, siis ta eksiks, sest inimene ei saa kontrollida oma aju ja alateadvust, mis tihtipeale mõtleb inimese enda eest.
Jutlustaja Norman Vincent Peale on öelnud: “Usu endasse. Usu oma võimetesse. Ilma tagasihoidliku, kuid mõistliku enesekindluseta oma võimetesse ei saa sa olla ei edukas ega õnnelik.” Usun, et see tähendab seda, et kui endasse ei usuta, ei loe ka see kuhu kuulutakse, kuna ühel hetkel peab hakkama elama iseseisvat elu ja selles maailmas ei oma tähtsust, kas ollakse mõnes sõpruskonnas või mitte.
Teismeiga on lapseeast välja ja täiskasvanute maailma sisse murdmise iga. Nüüd kerkivad esile küsimused - aga kes siis ikkagi ollakse? Üheks pingete allikaks võib olla põlvkondade lõhe. Paljude, praegu umbes 20-25, aastaste inimeste vanemad on sündinud ajal, mil oma mina ohverdamist traditsioonidele peeti vooruseks. Ameerika filmidest võib tihtipeale näha noori, kes lähevad vanematega riidu, ema ja isa tahaksid, et lapsed võtaks üle pereäri või õpiks ülikoolis sama ameti esindajaks nagu näiteks isa. Loomulikult soovivad vanemad, et nende võsud oleksid edukad ja nendega sarnased, kuid liiale ei tohi minna. Mingisugust eeskuju on oma isiku kujundamisel kindlasti vaja. Kui aga neid on liiga palju, võivad tekkida identiteediprobleemid.
Usun, et mingil määral teiste järgi elamine on loomulik ning kohati ka vajalik. Loomulikult ei tohiks elada kellegi teise elu, aga end täielikult teistest eristada oleks arvatavasti kahjulik nii sotsiaalses kui majanduslikus kontekstis. Tänapäeva ühiskonnas on normaalne, et inimesed jälgivad seda, mis üldsuse seas toimub ning seda muuta oleks suhteliselt võimatu. Saksa endine liidukantsler Gerhard Schroeder on öelnud: “Ma ei ole saksa Tony Blair . Ka ei ole ma saksa Bill Clinton . Ma olen Gerhard Schroeder, Saksa kantsler, vastutav Saksamaa eest. Ma ei taha olla kellegi koopia.”