Nimetu (31)

„ Dorian Gray portree“
Oscar Wilde
1. Dorian Gray oli Basil Hallawardile muusa eest. Ta avas justkui Basili silmad, mistõttu suutis kunstnik näha ilu esemetes, millele ta polnud varem tählepanu pööranud. Dorian Gray oli tema jaoks iluideaal ning ta ütles, et ükski kunstnik ei suudaks eales jääduvstada kogu tema kaunidust kunstiteosele. Peategelane ei olnud tema jaoks lihtsalt modell , ta oli midagi palju rohkemat. Basil ei olnud kunagi varem kohanud kedagi nii puhast, rikkumata ja samas nii mõistatuslikku. Tema ilu oli nii veetlev , salapärane ning portreed Dorianist pidas ta oma suurteoseks ja meest ise koguni oma kunsti aluseks.
Henry Wottonile tähendas Dorian Gray hoopis muud, kui Basil Hallawardile. Kuigi Dorian köitis teda väga palju, avaldas ta Henryle teistsugust mõju kui Basilile. Henry tahtis olla tema valitseja ning teda justkui omada. Teoses on öeldud, et Dorianiga vestelda oli justkui mängida viiulit , nimelt vastas ta igale poognatõmbele ja liigutusele. Henry jaoks oli ääretult põnev allutada kedagi teist oma mõjule. Dorian muutus teose arenedes talle lihtsaks mängukanniks, keda ta sai mõjutada ning kujundada endale sobivas suunas.
2. Peategelane müüs teose alguses oma hinge, et säilitada igavest noorust . Tema jaoks oli ilu kujunenud tema eluks ning ta ei saanud lasta sel hääbuda. Seepärast oligi ta valmis taoliseks ohverduseks, mille tulemusena ilmusid vananemisnähud vaid portreele. Lõuend kandis samuti Doriani kõigi kirgede ja pattude koormat, ning seda laastasid kannatuste ja mõtete jooned. Samal ajal säilis aga Doriani enda nägu noore ja kaunina. Peategelane hakkas oma vananemist häbenema ning seepärast leidis ta, et portree on vaja ära peita . Ta väitis, et keegi ei tohi näha seesugust kõdunemist ja jälkust, ning võrdles maalil olevaid patte laibal leiduvat ussidega. Portree tähistas ka Dorian Gray südametunnistust, mida ta üritas iga hinna eest eirata ning unustada. Selle vaatamine tuletas talle meelde tema patte, möödalaskmisi ning tema elu tegelikku allakäiku ja seepärast otsis ta rohkelt tegevust, et kõike unustada, et põgeneda enda ja oma südametunnistuse eest.
3. Sibyl Vane tähistas Doriani jaoks kõikide romantiliste kangelannade kehastajat, kes toitis mehe kujutlusvõimet ning uudishimu. Mees käis teda pea igal õhtul teatris vaatamas, sest ta oli niivõrd lummatud tüdruku geniaalsusest. Abielust ei saanud asja sellepärast, et Sibyl mõistis oma võltslikkust teatrilaval. Ta sai aru, et polnud kunagi tõeliselt armastanud ega elanud. Kõik oli seni olnud tema jaoks teesklus , puhas näitlemine. Ta ei tahtnud lausuda armusõnu Romeole , kui need tegelikult olid mõeldud Dorianile, ta ei tahtnud enam naljatleda armastusega. Kui Henry ja Basil üht etendust vaatama tulid, näitles tüdruk väga halvasti, lausa läbikukkununlt ja seda meelega. Selle peale aga Dorian vihastas ning ütles, et ilma kunstita, ilma näitlemisoskuseta on Sibyl tühine koht ning ei vääri mehe armastust. Naine oli muutunud Doriani jaoks kolmanda järgu tavaliseks näitlejannaks ja ta süüdistas teda oma elu romantika rikkumises. Kogu võlu ja mõju Sibylis oli kadunud.
Alguses oli Dorian Sibyli surmast šokeeritud ning süüdistas iseennast , kuid vesteldes Henryga, muutus tema suhtumine. Talle tundus, et Henry tunneb tema sisemaailma nii hästi, kuid tegelikult sisendas mees talle oma mõtteid ja seisukohti, mille Dorian omaks võttis. Henry seletas talle, et Sibyl suri kangelannana romantilises tragöödias ning selle pärast ei peaks üldsegi kurb olema, vastupidi, kuna Sibyl ei elanud kunagi tõeliselt, ei saanud ta ka surra. Kõigele lisaks ütles ta veel, et Sibyl oli vähem reaalne kui kõikide teiste teoste kangelannad. Henry sõnad mõjusid talle väga tugevalt ja ta hakkaski nii arvama . Kõige tipuks arvas ta, et Sibyli surm oli imeline kogemus, mille sarnaseid loodab ta ka tulevikus läbi elada.
4. Dorian Gray otsis endale 37-38-aastasena väga palju tegevust ja leidis palju uusi harrastusi. Ta uuris lõhnaaineid ja nende valmistamise saladusi, seejärel pühendus täielikult muusikale avastades Chopini ja Beethoveni loomingut. Ta kogus erinevaid muusikainstrumente, et neid proovida, kuid peagi tüdines ka neist ära. Aasta jooksul jõudis ta veel koguda kalliskive ning pöörata tähelepanu tikandite kogumisele. Tegevust ja erinevaid hobisid otsis ta aga selleks, et unustada oma südametunnistust ning portreed, mis ta hirmust lausa värisema pani.
5. Dorian Gray süüdistas oma elu allakäimises ning hävimises just Basil Hallwardi ja tema maalitud portreed. Ta arvas, et kui poleks olnud lõuendit, poleks ka traagilised juhtumid aset leidnud. Kui Basil teda enne Pariisi lahkumist külastas, küsis ta Doriani käest, et kas kõik kuulujutud vastavad tõele. Selle peale näitas peategelane talle maali, kust Basil sai ise vastuse välja lugeda. Ta heitis Dorianile ette tema tohutut muutumist ideaalsest, veatust poisist tundetuks koletiseks. Taolised etteheited vihastasid Doriani sedavõrd, et ta haaras noa ja tappis kunstniku. Võib öelda, et mõrv oli hetkelise sõgeduse tagajärg.
6. Dorian ei muutunud elu lõpul paremaks ega õnnelikuks. Ta oli pidevas hirmus, et tema saladused tulevad ilmsiks (Basili tapmine ning Sibyli enesetapp) ja ta muutus täiesti paranoiliseks. Näiteks võib tuua selle, kuidas Dorian minestas, kui arvas nägevat madrust akna taga, samuti kaotas teadvuse Henry küünilise nalja pärast. Ta oli muutunud nõrgaks meheks ning elu oli tema jaoks muutunud liiga hirmsaks koormaks. Tema südametunnistus ei jätnud teda rahule ning ta hakkas muutuma hulluks (ta arvas, et Jamesi surm võsas kuulutas talle tema enda surma). Ta tahtis alustada värskelt lehelt, tahtis endale uut elu. Ta leidis et minevikku ei saa niikuinii olematuks teha ja seepärast keskendus tulevikule. Oma muutumise ning vananemise jälgimine ei pakkunud talle enam lõbu ning Dorian jõudis järeldusele, et ta leiab rahu ja vabaneb mineviku kütkeist siis, kui ainsat asitõendit tema kuritööst ja eelnevast elust enam pole. Ta otsustas portree hävitada. Dorian lõi pildist läbi sama noa, millega ta oli tapnud Basil Hallwardi. Noahoobiga ei surnud aga vaid lõuend, vaid ka Dorian Gray ise.