Dorian Gray portree (0)

„ Dorian Gray portree“
Oscar Wilde
Dorian Gray on noor ja rikas, hingelt alles puhas ja rikkumata. Lisaks eelmainitule on ta ka väga ilus, mis ei jää enamikele just mitte märkamatuks. Nagu teistelegi, jääb Dorian silma maalikunstnik Basil Hallwardile, kes on pigem kinninsema iseloomuga ning omaettehoidev kunstnik. Esmasel kohtumisel avastas Basil Dorianis selle „miski“, mille tõttu kunstnik peategeleasse kirglikult armub. Basil palub, kas Dorian lubaks teha endast portree – sellest sai meistriteos. Basil’i meelitused ja sõnad toitsid aina Doriani, mille tõttu noormehe enesehinnang tõusis muudkui kõrgemale. Kunstnik on maalides üha rohkem Graysse kiindunud ning tahaks teda ainult endale hoida, kuid kunstniku sõber, Henry Wotton, kes on väga jõukas, sooviks osta endale Doriani protree ning ühtlasi ka tutvuda temaga. Mõistagi ei ole autorile meeltmööda Doriani tutvustamine, sest eelkõige muretseb ta noormehe rikkumatuse pärast. Paraku läheb kõik nii nagu elus minema pidi ning Henry kohtub Dorianiga, millest algab omamoodi armuafäär. Henry Wotton pani Doriani mõtlema oma ilu üle. Tahtis talle mõista anda, et ilu ja noorus ei ole igavene ega püsiv ja neid tuleks igati ära kasutada, kui veel vähegi võimalust on. Kaotades justkui oma süütus ja hinge puhtust, hakkab teda painama hirm surma ja ilu kadumise ees. Sellest hetkest alates ei suuda ta leppida teadmisega, et portree, mille Basil on maalinud, jääb alati nooreks ja ilusaks, kuid tema füüsiline keha hakkab vananema. Ta oli selle eest nõus andma oma hinge, et portree vananeks ning tema ise jääks alati nooreks.
Lord Henry üritab Doriani viia väga teisele teele, kui see, kus noormees enne oli käinud. Lord Henry võtab seda ise kui uurimist ning uudishimust proovib ta teada saada, kas Doriani on võimalik muuta. Gray hakkab üsna pea elama kohustuteta elu, järgib oma süda ja hinge, jahib ilu ning tema elu hakkavad valitsema ainult rõõmud ja naudingud . Dorian satub ühte teatrisse, kus mängitakse Shakespeare’i. Ta oma lummatud näitlejanna Sibyl Vane’ist, kes mängis Julia rolli. Loomulikult soovis ta jagada ka oma sõpradega seda kogemust, kuid kui Basil ja Henry näitasid välja oma pettumust ja leidsid, et tüdruk on andetu, jättis Dorian tütarlapse maha. Koju jõudes märkab ta, et portree on muutunud, kuid ei süvene sellesse liialt. Hommikul ärgates on maal samasugune nagu eelmisel õhtul, kuid Dorian pole ise üldse muutunud.
Dorian tundis ennast halvasti, kuidas olid armastatud tüdrukuga käitunud ning tahab temalt andeks paluda, kuid vahetult enne saab teada, et Sibyl on mürgitanud ennast. Lord Henry üritas Dorianile selgitada, et ta ei laseks ennast sellest häirida ning peaks käituma edasi nii nagu siiani käitunud on. Portree hakkab üha rohkem muutuma ning iga päevaga läheb kunstiteos järjest julmemaks. Basil, kes oli noormehesse meeletult armunud, saab aru, et tegu ei ole enam sama inimesega, kui Dorian pole nõus oma portreed kunstnikule andma, kes tahtis seda näitusele anda. Dorian elab oma elu samamoodi edasi nagu seda siiani teinud oli ning asi läheb järjest karmimaks. On tekkinud inimesi, kes kardavad teda, kuid samas on jäänud inimesed, kes temast endiselt vaimustuvad. Inimesed, keda pidas oma sõpradeks, ei räägi temaga enam ning omavahel räägitakse, et too on oma hinge kuradile müünud, et mitte vananeda ja näha välja elu lõpuni ilus. Dorian ei teadnud mida teha. Ta teadis, et tal oli võimalus ja ta lasi selle käest. Ta teab, et ta oleks varem saanud oma hinge päästa, kuid praegu ei ole enam midagi teha, ta ei muuda enda kombeid, sest Lord Henry on olnud ainuke, kes on Dorian Gray juures kõik need aastad püsinud.
Basil tunneb Doriani üle mure ning läheb aru pärima, kas see on tõsi, mis jutte inimesed räägivad. Mingisugustes meeltesegadustes näitab Dorian kunstnikule portreed, mis oli muutunud täiesti kohutavaks ja õudsaks. Basil usub, et meest on veel võimalik päästa ning palub, et nad koos palvetaksid ja ta püüaks paremaks saada. Raevu hoos lööb Dorian eneselegi mõistmata järsku noa Basilile selga ning kuritegu endast eemal hoides , ei suuda ta uskuda , kuhu ta on langenud.
Kui Dorian saab teada, et ka Sibyli vend on otsinud aastaid oma õe surma süüdlast ning plaanis teda ennast mõrvata, proovib ta ennast muuta. Dorian vihastab, kuna pilt ei muutu paremuse poole vaid üha rohkem tuleb juurde õelat, salakavalat ja petturliku muiet. Ta otsustab pildi hävitada. Mõni hetk hiljem on kuulda karjet ning ruumis on originaal portree, mille Basil Hallward maalis ning põrandal on moondunud vanamehe laip . Et tegu on Dorian Gray’ga, saadi aru ainult sõrmuste järgi.
Selle teose järgi on hea aru saada ideest, et elu on nautimiseks . Iseasi, kuidas keegi seda teeb. Loomulikult ei taha keegi leppida mõttega, et siia ilma sünnitaksegi vaevlema ja kannatama. Samuti pisirõõmud ei taga Sulle püsivat õnne ning teisalt võivad ka hetkelised mõnud hoopis hävitavaks kujuneda. Sel ajal arvati, et maapealne elu on justkui takistuseks, mille pidi läbima Jumala juurde jõudmiseks. Peaks tegema kõik, et see aeg, mis üldse antud on, oleks õnnelik ja nauditav.