Nimetu (0)

Hädaolukord – erinevate ametkondade valmisolek ühiselt reageerida. Teoorias tõene, kuid praktikas…
2009. aastal vastu võetud hädaolukorra seaduse kohaselt on hädaolukord sündmus või sündmuste ahel, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist või põhjustab suure varalise kahju või suure keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus. Seadus sätestab, et hädaolukorra lahendamise korraldamine toimub hädaolukorra lahendamise plaanide alusel. Nimekirja hädaolukordadest, mille kohta tuleb koostada lahendamise plaan, kehtestab Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsus määrab oma korraldusega ka selle, milline asutus hädaolukorra lahendamise plaani eest vastutab ning milliseid asutusi see juhtivas rollis olev koostaja plaani koostamisse kaasama peab. Plaani koostamise juhend on kehtestatud siseministri määrusega.
Valitsus on muude plaanide hulgas ette näinud plaani koostamise ka tormist põhjustatud hädaolukorra lahendamiseks. 2010. aasta detsembris tabas kogu Eestit Monika nime saanud lumetorm, mille tõttu esinesid ulatuslikud elektrikatkestused, mitmed teed muutusid läbimatuks (näiteks jäi Lääne-Virumaal Padaorus lumevangi ligi 600 inimest), häiritud oli mitme olulise kauba vedu ja side. Tormiga seoses kaotas elu kolm inimest. Hädaolukorra seaduse mõtte kohaselt peaks tormis seisneva hädaolukorra lahendamise plaan ära hoidma küll mitte rohket lumesadu ja tormist ilma, küll aga sellise ulatusega tagajärgi.
Tormis seisneva hädaolukorra plaani koostamise eest vastutab Siseministeerium, kes on koostanud ka vastava eelnõu. Plaani koostamise juhend näeb ette, et plaanis tuleb käsitleda erinevate asutuste ülesandeid ja koostööd, olukorra kiiret ja võimalikult väheste kahjudega lahendamist ning seda toetavat teabevahetust ning lahendamise juhtimise korraldust. Mõeldes detsembritormi ajal toimunule ning uurides tormis seisneva hädaolukorra lahendmaise plaani eelnõud, avastab analüüsiv mõtleja aga midagi üllatavat. Kuigi Padaoru näitel on detsembritormi lahendamine saanud väga palju teravat kriitikat, õnnestus, ehk küll mõningase viivitusega, erinevatel asutustel koostöö käima lükata ja olukorra lahendamist võimaldav tehnika leida. Avalikkusele kättesaadav tormis seisneva hädaolukorra lahendamise plaani eelnõu piirdub aga pigem asutuste tavapäraste tegevuste kirjeldamisega. Unustatud on, et ka politseinike, päästeametnike, teehooldusega tegelevate ettevõtete ja teiste asutuste ning isikute tegutsemisvõime on loodusstiihia poolt mõjutatud ega saa olla tavapärane. Näiteks on politsei ülesandeks märgitud liikluse reguleerimine, samuti sündmuskohal oleva inimeste vara kaitsmine. Selliste lumeolude korral nagu eelmise aasta detsembris saavadki aga probleemid alguse sellest, et lumerohkus lööb liikluse sassi. Iseenesest mõistetav on, et liikluse reguleerimisega tuleb tegeleda, kuid oluline ja avamist vajav on see, kuidas täpselt liiklust erandlikus olukorras korraldatakse. Isikute vara kaitsmine on kindlasti oluline küsimus, kuid pidades silmas inimeste elu ja tervist kui olulisimat prioriteeti, tekitab vara kaitsmise määramine politsei ülesandeks olukorras, kus ka nemad keskenduvad just elu ja tervise säästmisele arusaamatust.
Näiteks Maanteeameti ainsa ülesandena nimetab plaan põhi- ja tugimaanteede korrashoidu, sealhulgas nende vabastamist tormi tagajärgedest, jättes tähelepanuta asjaolu, et senistes kriitilisemates olukordades on probleemid alanud olulistest tõrgetest selle igapäevase tavaülesande täitmisel. Järelikult peaks plaan keskenduma selles osas probleeme ennetavate ja lahendavate Maanteeameti tegevuste kirjeldamisele.
Padaorus otsustavaks saanud kaitseväe tehnika kasutamise võimalustest ning selle korraldamisest – kaitseväe kaasamisest hädaolukorra lahendamisse – mis on hädaolukorra seaduse üks olulisi uuendusi võrreldes varasemate regulatiivsete lünkadega - ei räägi plaani eelnõu üldse midagi.
Tavaliselt suurima kriitikatule alla langevatel sündmuskohal tegutsevatele asutustele ei anna selline tegevuskava mingeid sisulisi suuniseid ega täiendavaid õigusi. Plaani olemasolu fakt iseenesest võimaldaks tegelikele lahendajatele aga saamatust alati ette heita, kui olukorra väga keerukaks muutudes lahendamisel tõrge tekib. Detsembritormi näitel on tegemist omapärase olukorraga, kus tegelikult reaalses elus koostöö siiski toimis, kuid kui oleks kasutatud üksnes sellise sisuga plaani täht-tähelt, ei olnuks olukorda võimalik ilmselt üldse lahendada.
Hädaolukorra lahendamise plaanide puhul võib ju võtta motoks Dwight D. Eisenhower ’i sõnad, kui ta kommenteeris Normandia dessandi plaani ja selle tegeliku käigu täielikku erinevust: „plaanid on väärtusetud, planeerimine määrab aga kõik, kuid kas see ikka on meie hädaolukorraks valmisoleku süsteemi ja seaduse eesmärk?