Nimetu (2)

Kool annab kool võtab
Me kõik teame mille pärast me käime koolis ja mida me sealt saame. Me mõistame ka seda, et ilmselgelt peame me midagi kariduse vastu andma. Paljud aga ei mõista, kuidas meie otsused on mõjutatud riigi poolt. Suures plaanis on inimene nagu tööriist, keda kasutavad ja suunavad juhid nii, et jätkuks süsteemi korrapärane ja vigadeta töö. Nimelt propageerib riik vastavalt neid erialasid, mille oskajaid meil parajasti vaja läheb. Statistika näitab, et viimasel ajal valitakse aina vähem matemaatika eksamit , samuti on langenud keskmine punktide arv. Arusaadavalt on tegu raske eksamiga, milleks valmistumine ei ole kindlasti lihtne ja kiire protsess. Järgmisest kooliaastast muutub kohustuslikuks matemaatika riilik lõpueksam gümnaasiumi lõpus. Miks säärane otsus vastu võeti? Põhjus on väga lihtne, Eesti riik vajab inimesi kes oleksid tugevad reaalainetes ja siirduksid tulevikus vastavatele töökohtadele, hoides üleval riigi majandust. Seesugune teguviis peaks ennast ära tasuma pikemas perspektiivis.
Suurimaks miinuseks meie haridussüsteemis võib pidada teadmiste hinda, mida kindlasti kõik tasuda ei jõua. Eestis jätkub tasuta kohti ülikoolides vaid ligi pooltele õpilastest. Ülejäänud noorte üheks võimaluseks on võtta õppelaenu, mis pole nii lihtne kui algul tunduda võib. Viimase taotlemiseks peab taotlejal olema kaks käendajat või lisatagatis. Teiseks lahenduseks võiks olla vaba aasta võtmine gümnaasiumi lõpu ja ülikooli vahel. Selle aja jooksul oleks võimalik tulevasel õpilasel tööd tehes koguda raha õppemaksu jaoks. Praeguse seisuga on Eesti keskmine palk umbes 12 000 krooni kuus. Seda arvesse võttes peaks nooruk tööd tegema enam kui kaks kuud kuna keskmine õppemaks ülikoolides on 24 000 krooni. Loomulikult leidub ka kallemaid kohti, näiteks Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas on aastane maks 70 000 krooni. Teoorias on sellisel teguviisil põhjendatud tagamaad, kuid praktikas pole asi nii lihtne. Nimelt millise töökoha võib saada noor kellel pole otsest elukutset aga haridust? Võttes arvesse veel fakti, et Eesti keskmine palk on nii kõrge ainult tänu kõrgepalgalistele ametnikele ja ettevõtjatele, on väga ebatõenäoline, et otsese väljaõppeta inimene võiks saada iga kuu palka 12 000 krooni. Tavaliselt jääb noorte palk miinimumpalga , ehk 4300 krooni juurde.
Paljude sõnul võtab kool õpilastelt isikupära, eriti siis kui tegu on asutusega kus on nõutud koolivorm. Säärasel väitel on kindlasti tõepõhi all. Kellele meeldiks olla sarnase välimusega nagu kõik koolikaaslased, olla lihtsalt üks paljudest. Oma riietumisstiiliga kujundavad inimesed suuresti enese olemuse ja esmamulje . Säärase eelise ära võtmine võib mõjuda vabariigi kodanikule üsnagi häirivalt. Samuti võib ühe nooruki jaoks olla küllaltki ebameeldiv istuda päeval tunde ühe koha peal ja teha tugevat vaimset tööd. Seda võib käsitleda kui inimese vaimset ja füüsilist piiramist. Räägitakse, et gümnaasiumid, tehnikumid ja ülikoolid on kõik vabatahtlikud asutused. Siiski, kes meist oleks valmis niiöelda vabaduse nimel loobuma haridusest ja seeläbi ka tõenäoliselt paremast töökohast tulevikus. Samuti väidetakse, et kool röövib inimeselt aja, kuid see on väga lihtsameelne väide. Nimelt ei ole tegu tuulde läinud ajaga , vastupidi, see korvatakse kuhjaga.
Kooli positiivseimaks küljeks on kahtlemata inimesed kes seal käivad. Võib julgelt öelda, et kool annab inimesele sõbrad, kui viimane ise veidigi säärasest ideest huvitub. Näiteks gümnaasiumi lõpuks on enamus klassi õpilastest koos veetnud ligi kaksteist aastat. Iga nurga alt vaadates on tegu ilmselgelt pika ajaga. Selle perioodi vältel tekib paratamatult inimeste vahel kontakt, mingisugune ühetekuuluvustunne, mingi side. Ka Jaan Krossi teoses “ Wikmani poisid” käistleti klassikaaslaste suhteid aastaid peale kooli lõppu. Aeg oli möödunud, kuid üldiselt olid sõbrad jäänud sõpradeks. Tugevamaks seotuseks võib pidada ainult perekonda. Paralleelselt sõpradega tekivad tavaliselt ka vaenlased või teisisõnu inimesed kellega suhtlemine on mingil põhjusel komplitseeritud . Säärane olukord õpetab meile sallimist, mõistmist ja võimet panna ennast kellegi teise olukorda.
Kool on see mis meid kujundab. Selle aja jooksul sirgub lapsest täiskasvanu, sirgub täisväärtuslik inimene. Inimene kes oskab objektiivselt hinnata olukordi , ratsionaalselt teha otsuseid ja suhelda kaaslastega mõistvalt. Seetõttu võib osati öelda, et osa koolist jääb alati meie sisse. See miski, mis on meid kujundanud sellisteks nagu me oleme.
Kindlustus kogu eluks, nii võiks kokku võtta praktilise poole mille omandame koolis. Kust mujalt oleks võimalik saada midagi, mis püsiks meiega elu lõpuni ja tagaks edu kui seda õigesti kasutada. Tõenäoliselt ei oska haridusteed alustavad noored taibata, mis neile kaasa antakse ja kui väga seda neil tegelikult vaja läheb. Miks muidu saavad õpilased esimese tähtsa otsuse teha alles pärast põhikooli lõpetamist, kui on juba omajagu vaimselt arenetud ja küpsetud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kool võtab palju, kuid annab veel rohkem. Loomulikult on teekond raske ja tee peal võib tekkida tahtmine alla anda. Teatud piiratus , kallid õppemaksud ülikoolides ja pinge on tõsised probleemid, kuid mitte piisavad, et alustatu pooleli jätta. Teadmised jäävad meiega elu lõpuni, neid ei saa meil keegi ära võtta. Me kasutame neid igapäevaselt. Samuti tuleb hinnata seda, kuidas kool meid vorminud on. Me võlgneme neile asutustele selle, kelleks me oleme sirgunud. Viimaseks ja tähtsaimaks punktiks võib pidada, et kool annab sõbrad, loodetavasti kogu eluks. Inimesed kes veedavad niivõrd palju aega ühes ruumis oleks nagu omamoodi perekond, mille tekkimist keegi ennustada ei osanud. Sellist väärtust on keeruline mujalt leida.