Müütilised muistendid (9)

Müütilised muistendid
Friedrich Robert Faehlmann
Raamatus räägitakse seitsmest müüdist, millest esimene on:
Loomine.
Loomises räägitakse, kuidas kõrgel taevas elas vana, pikka habemega Vanaisa, kes oli loonud kangelased, kelle käest ta aegajalt nõu küsinud. Tähtsamad neist olid: Vanemuine . Vanemuisele oli iseloomuks tema kannel ja laul. Teine oli Ilmarinne, kes oli iseloomult elutark ja talle oli omane kunsti anne. Kolmas oli Lämmeküne, kes iseloomult oli ülemeelik. Vanaisa kord tulnud kangelaste juurde ja ütelnud, et tema loob maailma. Ja nii ta ka tegi. Peale pikka tööd, oli Vanaisa suurest tööst väsinud ja ta heitis magama. Samal ajal, tegid aga kangelased oma tööd vähemalt nende arust ja kui Vanaisa ükskord ärkas kiitis ta kangelasi tehtud töö eest ja ütles, et maailma ongi vaja ainult luua veel inimesed, kes hakkaksid maailma valitsema .
Teiseks müüdiks raamatus on: Emajõe sünd.
Emajõe sünnis räägitakse, kuidas sündis emajõgi. Kui maal olid juba loomad olemas ei tahtnud loomad Vanaisa käske täita , kuni hetkeni, mil Vanaisa lasi loomadel kaevata jõe Kuninga auks, kes neid valitsema tuleb. Loos räägitakse ka sellest, kuidas mingi loom endale välimuse saab.
Kolmandaks müüdiks raamatus on: Vanemuise laul.
Vanemuise laulus räägitakse, kuidas loomad ja olendid endale hääled saavad ja ka sellest, kuidas aeg võib peatuda millegi ilusa ja olulise sündmuse juures.
Neljandaks müüdiks raamatus on: Vanemuise kosjakäik.
Vanemuise kosjakäigus räägitakse sellest ajast, mil veel Vanemuine Tartus ja selle lähistel oma kandlega kauneid viise mängis ja laulis . Ja tuli ka temal aeg minna kosjale. Ta läks ühe maja ette ja hakkas seal oma kandlega mängima. Ja majast astusidki välja kolm imeilusat neidu , kuid ükski nendest kolmest ei olnud nõus minema Vanemuisele naiseks . Vanemuine läks oma teed ta oli nii nukker , et isegi Lämmeküne ei suutnud teda rõõmustada. Päevi hiljem oli Vanemuine kosunud ja ta läks jälle opma taad ja olekski läinud, kui tema teele poleks ette jäänud üks vastsündinud laps, keda Vanemuine oli Vanaisalt endale palunud ja Vanaisa seda lubanud. Vanemuine kasvatas tüdruku, kelle nimeks sai Juta , ilusaks ja kauniks tüdrukuks ja Jutat võib praegugi näha Endla järvede kallastel.
Viiendaks müüdiks raamatus on: Koit ja Hämarik.
Koidus ja Hämarikus räägitakse Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele antakse ülesanded. Koit pidi olema süütaja ja uue käigu vastuvõtja. Hämarikule aga usaldati loojuv päike. Vanaisa oli nende tööga väga rahul ja tegi ette paneku nad paari panna, kuid Koit ja Hämarik ei soovinud seda, nad tahtsid igavesti jääda mõrsjaks ja peiuks. Ja nüüd nad siis kohtuvadki ükskord aastas suvel, kus nad saavad üksteisele suu anda.
Kuuendaks müüdiks raamatus on: Endla järv ja Juta.
Müüdis Endla järv ja Juta räägitakse sellest järvest, kuhu ükski uudishimulik ligi ei saanud ja kus elas Vanemuise tütar Juta, kes järve ümbruses olevaid inimesi kaitses ja ka loomi, kes elasid jäeves.
Seitsmendaks müüdiks raamatus on Vanemuise lahkumine .
Vanemuise lahkumises räägitakse, kuidas peeti pidu. Ja kui siis peovanem võttis sõna ja oma viimase lause lõpetas, hakkas kogu rahvas naerma . Vahepeal saavutati jälle vaikus ja siis, kui keegi jälle seda viimast lauset mainis, hakkas jälle kogu rahvas naerma. Ülevalt taevast laskus keegi maale, keegi, kes mängis kannelt. Ja see mäng oli kaunis, kuid keegi rahvaseast lausus peovanema viimaseid sõnu ja jälle kogu rahvas naeris . Kandlemängija vihastas ja ta tõmbas kandle keeled katki. Sellest tekkis suur kõuekõmin ja nii mõnelgi jäid kõrvad lukku. Mõni ütles, et äkki see oli Vanemuine, siis küsiti, et kuhu ta läks ja jälle mitte keegi ei osanud vastata. Ja sellest ajast saati ei ole keegi enam Vanemuist ja tema kannelt näinud.
Minu arvamus: Kui ma just saan seda nimetada raamatuks, aga lugude poolest on see üks väga huvitav raamat, sest sain aimu , mida tollal arvati, et kuidas miski on sündinud. Ja muistendeid oli ka piisavas koguses ja ka hea oli see, et teksti sisu ei olnud aetud liiga keeruliseks, vaid kõik oli lihtne ja arusaadav.