Faehlmann muistendid (0)

Faehlmanni muistendid
Maalima Loomine
Kui Vanaisa oli juba kangelased loonud selleks , et kasutada nende nõu ja jõudu ,otsustas ta luua maailma. Kuna kangelased olid igati Vanaisa poolt olid nad ka sellega meelsasti nõus. Sellel ajal ju kangelased magasid lõi Vanaisa maalima ju hommikul kõik imestasid mida ta ööga teinud oli. Suurest tööst väsinud heitis aga Vanataat ise nüüd magama. Sellel ajal kujundasid maalima kangelased edasi . Taevasse said tähed , linnud said hääle, tärkasid lilled ,kasvasid puud .Sellise kärapeale ärkas Vanaisa ülesse ja nägi et maailm erines paljugi sellest mis tema oli loonud, kuid talle meeldis see mida ta nägi ja ütles, et kangelaste ülesanne ongi maailma muuta ilusamaks. Kui Vanaisa maailma ka inimesed lõi puhus ta oma hingeõhku igale laubale ,et inimene saaks kurjuse eest hoiduda. Vanaisa ise enam maal ei käi , sest ta on loonud kõik vajaliku ,et me ise hakkama saaks.
Emajõe sünd
Vanaisa loodud maakettal kasvasid taimed ja loomad tundsid elust rõõmu. Aga loomad ei kuulanud Vanaisa käske vaid kiusasid üksteist ja vihkasid teineteist. Vanaisale see ei meeldinud ja otsustas ,et loomade üle peab keegi võimu haarama . Tuleb valida kuningas ja tema vastuvõtuks käskis Vanaisa kaevata suure ja laia jõe mille nimi on Emajõgi. Kui jõgi valimis tuli Vanaisa seda hindama , kui ta nägi ,et karu ja mutt on porised kiitis ta neid raske töö eest ja porine värv jäi neile mälestuseks raskest tööst ,hundile jäi aga must nina ja käpad. Kuna vähk jäi talle esialgu märkamata sai vähk vihaseks ja küsis kas Vanaisal silmad seljataga pole. See kes endale silmad seljataha sai polnud Vanaisa vaid vähk ise. Eputav kuldkollane lind ei tohtinud aga jõest juua ja pidi kõiki lõbustama. Lõpuks valas Vanaisa kuldsest kausist vee jõkke ja nii sündiski Emajõgid.
Keelte Keetmine
Inimesi oli palju ja nende elukoht jäi neile kitsaks ja nad ei saanud enam omavahel läbi. Vanaisa sooviks oli et nad leviksid üle maa. Ta kutsus iga rahva Katlamäele et anda igale rahvale oma keel ja nimi , tava ja eripära. Ta süütas lõkke ja lõkkele asetas katla. Katel täitis soovid. Eestlased olid esimesed ja neile jäi Vanaisa enda keel, kuna katel et keenud veel. Kui saabus õhtu ja kohale jõudsid veel mõned rahvad . Sakslased , Turakad ja Lätlased .Kuna Vanaisa oli pahane hilinemise peale olid nemad oma nime ja keelega rahul.
Koit ja Hämarik
Vanaisa usaldas Hämariku hooleks loojuva päikese ja Koidu hoolesk sai päikese süütamine ja tema teekonnaks ette valmistamine. Koit ja Hämarik täitsid oma kohustusi väga hoolega ja Vanaisa oli ka nende tööga rahul. Ta soovis et nüüd Hämarik ja Koit õnnelikud oleks ning ta kuulutas nad meheks ja naiseks . Aastas ükskord nelja nädala jookusul saavad nad südaööl kokku, kui Hämarik annab kustuva päikese Koidule millele järgneb käepigistus ja suudlus ja Hämariku punetus peegeldab taeval . Vanaisa ehib igal aastal selle auks aasad lilledega.
Vanemuise laul
Inimestel ja loomadel oli oma keel. Kõik olendid kutsuti koosolekule et ära õppida pidukeel. Laulujumal Vanemuine tuli neid isiklikult õpetama kõigile ei jäänud aga kõik õpetusest meelde. Hiiepuud jätsid meede jumala allalaskumise kohina. Emajõgi jättis meelde riiete kahina. Tuul oli meeldi jätnud peenikesed ja heledad hääled laululinnud jätsid meelde eelmängu . Kalad tulid ka kuulama Vanemuist aga unustasid kõrvad vee alla, seega matkivad nad suuliigutamist. Et aga inimesed laulu ei unustaks saadab ta aegajalt oma käskijad maapeale.
Vanemuise kosjaskäik
Laulujumal Vanemuine läks Tartusse maatüdrukutele kosja. Peatus maja ees ja välja astusid kolm tütarlast . Mängis neile kannelt ja laulis oma kõige ilusamaid laule , kuid armastusest ei olnud juttugi ei ühelgi korral. Ta sai kolm eitavat vastust ja muutus kurvaks. Ta peitus metsa, et olla üksi ,laulis ka üksikuid ja kurbi laule. Ta leidis rohu seest lapsukese , otsis ta ema kuid asjata . Läks siis lapsega Vanaisa juurde , ning palus teda et see lapse talle kingiks . Vanemuine sai oma tahtmise ja lapsest kastvas ilus neiu kes elab praegugi Endla järve ääres ning juhatab eksinutele tee kätte .
Endla järv ja Juta
Tallina poole sõites mööda postmaanteed on sügav org. Orus on kristallselge järv. Järveääres elab laulujumala luulest sündinud kuldsete juustega neiu Juta. Temale ongi see järv pühendatud ja tema kaitses selles järved elavaid elanikke, linde ja kalu. Järve ääres ta laulis ja oli kuulda armukaebusi. Tema armsam oli surnud . Ta nuttis vahetpidamata kuni Ilmarine tegi talle kuldse loori mida kandes elas ta läbi õnnelikku minevikku koos Endliga oma kallimaga . Vahel laenab ta seda loori ka surelikele inimestele , oma kurbusest võitu saamiseks. Laulus ja jutus tuleb minevik meile jälle meelde.
Vanemuise lahkumine
Kõige pikema päeva jaoks tehti pidu. Peole tulid paljud külalised maailma eri paikadest . Pidu toimus Tartus , Emajõe kaldal. Kõik olid vaatama tulnud Kaleviidi , sest ta pidi sellel aastal mängudest ja võistlustest osa võtma .Esines ka üks kortsus põskedega ja väriseva lõuaga vanatüdruk ning laulis laulu .Kõik naersid ja kuna naer ei tahtnud lõppeda võttis sõna heerold.
Väljaku tagaosast kostus hääl mis kordas selle naise laulud ridu. Jälle hakkasid kõik naerma . Lõpuks naer lakkas .Uuesti laulis keegi neid samu ridu kuid naerdi ikka .Korraga kuuldi kandle keelte katki tõmbamist. Kõik kuulasid mis edasi saab ,kuni keegi küsis : Kes see hallipäine laulik on ? Vanemuine ? Kuhu ta läks ?, aga Vanemuine oli kadunud ja keegi ei ole teda enam näinud.